Lüük ei sünnü löögi pääle, a süük iks sünnüs söögi pääle

„Ütleq midägi võro kiilen! Kävemi puudin!“ või tõnõkõrd kuulda noorõmbit inemiisi kõnõlõman. Hää iks, et nä pruuvvaq kõnõldaq, a om selge, et niimuudu kõnõlõjaq omma viil uman võro keele opmisõn poolõ tii pääl. Ka peris võõral om sääntsest vahelduvast süsteemist rassõ arru saiaq, nii et ku ütlet keelen vai poodin, sõs om tuu näide meelest eestikiilne. Miä tuu hädä sõs om?

Mõnõl vabahelül (e.k. täishäälikul), täpsämbähe keskkorgõl vabahelül om võro keelen ka korgõ paarilinõ, nt ee paarilinõ om ii, oo paarilinõ uu, öö paarilinõ üü ja õõ paarilinõ korgõ õõ [yy]. Nä mängväq hindä vaihõl nigu käkmismängu: kõrd om nätäq üts, sõs jälki tõnõ. Korgõ paarilinõ tulõ mängu sõs, ku sõna om kolmandan väldüssen. Keskkorgõ täüshelü tulõ ette sõs, ku sõna om tõsõn väldüssen.

Keelen tüütäs tuu nii:

ii : ee : ii → kiil : keele : kiilt, miil : meele : miilt, piit : peedi : piiti, (tä) kiit : (ma) keedä

uu : oo : uu → kuul : kooli : kuuli, tuul : tooli : tuuli, juuk : joogi : juuki, (ma) juu : (nä) joovaq, (tä) juutsõ : joodõti.

üü : öö : üü → süük : söögi : süüki, lüük : löögi : lüüki, küük : köögi : küüki, (tä) rüük : (ma) röögi

A mille sõs sõna liin ei käänüq leena ja sõna piim peemä? Põhjus om keele aoluun. Sammamuudu vällä nägejäq sõnaq võivaq ollaq mitund eri peritollu. Sõnnun liim : leeme, kiil : keele om vaheldus olõman, selle et alguperäne om *-e. Sõnnun liim : liimi, kiil : kiilu ja kiil : kiili seod vaheldust olõ eiq, selle et alguperäne om *-i. Ku oppiq võru kiilt ku võõrkiilt, tähendäs seo, et sõnnu piät opma kuun põhivormõga.

Om viil olõman ka paar õõ > korgõ õõ (midä om tõnõkõrd kirja pantu ka yy), a tuud piät täämbädse ao inemine väega hoolõga hää keelemõistja käest kullõma, et tedä ka periselt kuuldaq olõssi.

yy : õõ : yy → myyt : mõõdi : myyti, myyk : mõõga : myyka, võõras : vyyra : võõrast

Nii sõs omgi, et mõni võro keele sõna vorm om eesti keelega üttemuudu, mõni tõistmuudu. A aśal om uma loogiga – pikk ja ülipikk helü vaheldusõq. Päälkirän olõjan vanansõnan ei olõq essüngit, a om hoobis illos vabahelle vaheldus. Nii üteldäs ka midägi võro keelen, käüdäs poodin ja süvväs lämmind süüki söögikotussõn.

 Mariko

                                

                                         Silt üte lämmä söögi kotussõ saina pääl Võrumaal.