Maahavaikiminõ ja "murdõkeelis" alandaminõ
Tah sai jutuga liigutus läbi ao maakeelest eesti keele ja lõunõeesti kiili mano. Naidõ kiili kõnõlõjist hindist ja näide hindätiidmisest tulnu täpsämbä kaemisõ ja arvosaamisõ kõrval um siski täämbädse pääväni olõmah ka tõistmuudu kaeminõ. Tuu um sääne väega suur ja lagja kaehus, nigu kaeminõ kavvõ mereviirse pääliina korgõ mäe otsast vai kostki viil kavvõmbast. Tuu kaeminõ näge ja nimmas eesti kiilt ku ütte jagamatut tervet ni jätt lõunõeesti keeleq pildi päält tävveste vällä.
Vaest kõgõ kimmämbähe um säänest kaemist iks viil nätäq Eesti keele-säädüseh. Ni muidoki Eesti ammõtliguh statistikah, minkast olľ jo iihpuul juttu. Ka keelesäädüse kõgõ vahtsõmbah, tävvendedüh kujoh ei nimmadaq ütegi sõnaga üttegi lõunõeesti kiilt, a kõnõldas õnnõ eesti keelest ni õigõq veidükese ka sääntsest nättüsest ku eesti keele piirkondlikud erikujud ehk murdekeeled. Seo pikä, lohisõva, laja ja segädse mõistõga pandasõq Eestih säädüsligult ütte patta kokko kõik eesti keele murdõq-murraguq ja lõunõeesti keeleq. Seo tähendäs lõunõeesti kiili keelis mittetunnistamist, näide maaha-vaikimist ja vaikimiisi eesti keele murdidõga sama pulga pääl hoitmist.
Kavva aigu, päält saa aastaga, umgi Eestih harilik olnuq sääne lõunõeesti kiili mittenimmamisõ ja nägemädüstegemise poliitiga. Tuuga um alostõt joba eesti rahvuslidsõ heränemise aol, et eesti rahvast parõmbahe ütes kimmäs rahvus-kihäs kokko liitäq. Lõunõeestläisi uma vana kiräkiil ja kododsõq kõnõlõmis-keeleq ummaq vaia olnuq tii päält iist ärq saiaq, et nä eesti rahvusõ ja ütidse rahvuskeele luumist ja arõndamist es segänüq.
Põhilidsõlt sama põhjõndusõga, a suurõlt jaolt ka lihtsähe sada aastakka sammamuudu olnu aśa inerdsist, um seo lõunõeesti kiili kõrvalõtoukaminõ ja tühistämine kestnüq täämbätseni pääväni ja kest iks viil. Sääne keelepoliitiga um kavva olnuq mitte õnnõ rahvuslinõ ja poliitilinõ asi, a ka miiq rahvustiidüisi, säälhulgah keeletiidüse päämäne saisukotus, mink vasta olõ-õi kavva aigo kuigipalľo vaiõlnuq ka välämaa tiidläseq.
Tähelepandminõ ja vällätuuminõ
Lõunõeesti kiili nägemädüstegemine, olõmaduspidämine ja lihtsält eesti keele murdis vai murdõkeelis vähändämine olõ-õi siski kunagi olnuq tävvelik. Läbi ao um löüdünüq keeletiidläisi, kiä ummaq tähele pandnuq ja vällä toonuq, et lõunõeesti keeleq ummaq väega palľo ja süväste tõistmuudu ku eesti kiil. Mitte kõik nuuq tähelepandjaq olõ-õi umal aol joht selgehe vällä ütelnüq, et tegemist um umaette keele vai keelerühmäga. Inämbüs näist um iks kõnõlnuq lõunõeesti keelist ku eesti keele murdist, nii nigu um vanas traditsioonis ja kombõs olnuq. Siski ummaq nä tuu man vällä toonuq eesti ja lõunõeesti suurõ ja süvä keelelidse vaihõ, miä jo sisulidsõlt tähendäski tuud, et keeletiidüsligult olõ-õi lõunõeesti mitte eesti keele murrõq ega murdõrühm, a umaette kiil vai keelerühm.
Rahvidõvaihõlidsõlt tunnõtuist keeletiidläisist um lõunõeestit edimäst kõrda eräle keeles nimmanuq taanlanõ Raski Rasmus umah 1834. aastagast peri õdagumeresoomõ kiili ülekaehusõh.
Ferdinand Johann Wiedemann jagi umah 1864. aastagal ilmunuh võro keele grammatikah eesti keele katõs – võroeesti ja talliinaeesti päämur-dõs: Werroehstnischen ja Revalehstnichen Hauptdialekt. Ni naidõ katõ põh́apiir juusk Wiedemanni perrä Tarto ja Viländi liina lähküst. Timä perrä olľ võro keelelidselt terve lõunõeesti sünonüümis, nii et seto, tarto ja mulgi käveq timä meelest kõik võro päämurdõ alaq. Ni tõõsõlt puult kõik eesti keele murdõq käveq timä perrä talliina päämurdõ alaq.
Umah grammatikah uuritavat võro kiilt ehk võroeesti päämurrõt pidi Wiedemann talliinaeesti päämurdõst niisama kavvõs ja umaetteolõvas ku liivi vai soomõ kiilt. Timä sõnno perrä suhtusõq umahindä kiräkiilt pruukvaq lõunõeestläseq Talliina murdõhe nigu kergehe arvosaadavahe võõrkiilde. Säänest saiso pidi tä lähkedses taani ja roodsi keele vaihõkõrraga.
20. aastagasaal ummaq lõunõeesti keele ku umaette hõimokeele pikkä ikä umih kirotuisih vällä toonuq keeletiidläseq Saareste Andrus ja Ariste Paul, a päält näid viil inämb Sammallahti Pekka ni Viitso Tiit-Rein. Sammallahti perrä lätś muistitsõst õdagumeresoomõ algkeelest kõgõ edimält lahko lõunõeesti hõimokiil ni viil päält tuud kõik ülejäänüq.
Sammallahti Pekka 1978 aastagast peri diagramm. Pistütelg kujotas aigo, haropuu noolõq kiili jagonõmist ja täppjoonõq hõimõ kokkoputmiisi. Lõunõõesti haro (soomõ keeleh eteläviro) läbi ao edenemist näütäväq noolõq olõ rohilidsõ värmiga üle tennüq.
Um olnuq ka keeletiidläisi, kiä olõ-õi lõunõeesti hõimokeele umaette ikä nii pikäs pidänüq. Näütüses Rätsepä Huno um taad umaetteminekit pidänüq pal-ľo illatsõmbas arõngus ni Kettuneni Lauri kogoni arvanuq, et lõunõeesti hõimokiil um tegünüq põh́aeesti keele kokkoputmisõst naabrikiili läti ja liiviga.
Paistus nii, et esiki Sammallahti olõ-õi huulmaldaq umast lõunõeesti keele tähtsüstämisest usknuq, et lõunõeesti kiil ku umaette kiil vai keeleharo seo ilma aigo elämä jääs. Timä keelepuu pääl nakkas külh lõunõeesti haro kõigist õdagumeresoomõ keelist kõgõ varrampa pääle, a lõpõtas uma pikä elo eesti keele sisse sulamisõga. Aastagal 1978 võidsõgi tuu tõtõstõ nii tundudaq ja tõõnäolinõ ollaq. Periselt, nigu teedäq, tuud muidoki iks viil johtunuq olõ-õi. Vastapiteh, taast harost um võrsunuq mitu täämbädse päävä lõunõeesti kiilt üteh uma kiräkeele, kirändüse, meediä ja palľo muuga, miä näütäseq, et lõunõeesti keeleq mitte õnnõ ei eläq ja olõq olõmah, a arõnõsõq ka umma rata edesi.
Sullõv
Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.
