Kodu saat sõs, ku koolõt

Ku mu latsõpõlvõn inemiseq koskilt kodu naksiq minemä, ütliq nä sakõstõ, et läämi ärq tarõ manuq. Taa ütlemine omgi harilik, selle et tarõkõisin jo eleti. A vahjõpääl pidult minnen ütliq mõnõq ka, et „läämi kodu“. Tuu pääle löüdü õks alasi kiäki hambamiis, kiä jagasi umma tarkust, et „kodu saat sõs, ku koolõt. Tarõ manu mindäs“.

Aastit ildamb näi ma ütte filmi, kon määntsidegi mi sugulasrahvidõ man olli üles võeduq surnumajakõsõq. Nuuq olli mõtsa seen sääntseq kolmõnukalidsõq väikuq ehitüseq, vast olli postõ pääl kah, kon hoiõti alalõ edevanõmbidõ luid. Ja noidõ kotsilõ ütel´ keelejuht selgede kah „kodo“. Mul tull’ tuu pidult minegi lausõq jälki miilde.

Sõnal kodo vai kodu omgi olluq Kodaveren kõrvaltähendüs „toonela“. Ja ütlemine „kodo saama vai kodo päsemä vai kodo lännüq“ tähendäski är kuulmist. Eesti murdidõ sõnaraamatun (https://www.eki.ee/dict/ems/) om Rõugõst üles kirutõt lausõq „Kiä koolõss, tuu kodo päsess“ ja Setomaalt lausõq „Ko inemine om jo ar koolnuq, sis üldäss viil sedämuudo ka, et ar om kodo lännüq“. 

Sõna kodo esi om tulõtõt sõnast koda, miä om peri uurali algkeelest. Täl om hulga vastussit mi kavvõmbin sugulaskeelin. Ma ei olõ kimmäs, a tegüsi sääne mõtõq, et tuu hoonõq, kon eletäs, om tarõ vai elotus, a miä sääl seen om, tuu om kodu vai kodo. 

A sääne vana tiidmine, sõna kõrvaltähendüs kuulmisõst ja tuust, miä päält kuulmist edesi saa, om elänü aastasatu takast täämbädseni pääväni võru keelen hambamiihi tarkusõn.

 

Fastrõ Mariko