teisipäev, 27. september 2022

Seo, taa vai tuu?

Ku eesti keeleh om õnnõ üts näütäjä asesõna ja nii üldäski see siin, aq ka see seal, sis võro keeleh om näütäjit asõsõnno kolm: seo (mõnikõrd kirotõdas ka sjoo), taa ja tuu. Nii et tähtsäs saa, kuimuudu naid pruugitas. Ja tuud ommaq keeletiidläseq ka peris pall´o uurnuq ja arotanuq. Varatsõmb arvaminõ oll´, et seo’d pruugitas sis, ku kõnõldas millestki, mis om umah käeh, taa’d sis, ku asi om tuu käeh vai tuu uma, kellega kõnõlõt, ni tuu’d sis, ku kõnõldas milleski, mis om mõlõmbast kavvõndah. Esiki ku nii om olnuq, sis parladsõs om taa muutunuq.

Mõnõq aastagaq tagasi teimiq Reile Mariaga keeletiidüsligu katsõ ni löüdsemiq, et vähembäste seo ilma aigu om asi iks päämädselt kavvõdusõh: hindä käeh vai väega lähküh olõjist aśost üldäs seo, veidüq kavvõmbah olõjist aśost taa ni kavvõndah olõjist aśost tuu. 

Asõsõna taa pruukminõ parladsõ ao keeleh muutus ja om niimuudu väega põnnõv. Süü või ollaq sääl, et eesti keeleh säänest asõsõnna ei olõq. Mi katsõq näüdäś, et noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro keele seeh kasunuq ja võro kiilt latsõst pääle kõnõlnuq, taad pia es pruugiq, kuna jälkiq säändseq noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro kiilt nakanuq viil täüskasunust pääst kõnõlõma, pruuksõq asõsõnna taa esiki ülearvo pall´o: tuud ültiq nii lähikse ku kavvõnda aśa kotsilõ. Tuu tähendäs, et taast oll´ saanuq õkva vastus eesti keele sõnalõ see.

Mi katsõq es kaeq sukugi tuud, kuimuudu näid sõnno tekstih pruugitas, nii et taa kotsilõ meil ei olõkiq viil selget tiidmist. Ja mi katsõq es pututaq inemiisist kõnõlõmist. Om siski teedäq, et inemise kotsilõ, kes ei olõq õkvalt kõnõlõmisõ man ja/vai kedä tõsõq kõnõlõjaq ei tunnõq, üldäs sagõhõhe tuu. Näütüses Mul om vahtsõnõ naabrimiis, tuu ostsõ hindäle tsikli.

Seo, taa ja tuu ommaq ütsüse vormiq, mitmusõ vormiq ommaq sis neoq, naaq ja nuuq.

Tulõ viil tähele pandaq, et asõsõnaq taa ja ei olõq ütś ja tuusama. vastus eesti keeleh om hoobis ’tema’.

 

Helen

esmaspäev, 12. september 2022

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq V

Ku lähküq eesti kiil ja lõunõeesti keeleq parhilla periselt ummaq?

 

Muidoki või kõgõ taa tah kõnõldu väega vana umaetteolõmisõ jutu pääle küssüq, et ku lõunõ- ja põh́aeestläseq jo vanast aost tõõnõtõõsõst nii kavvõq piäsiq olõma, sis kuis mi täämbätsel pääväl ummõhtõ tõõnõtõõsõst nii häste arvo saa? 

 

Edimält muidoki tuuperäst, et egaq mi olõki-i tõõnõtõõsõst nii perädü kavvõq. Mi olõ siski mõlõmbaq vanaq õdagumeresoomõ hõimoq. Ni õdagumeresuumlasõq ummaq kõik tõõnõtõõsõlõ väega lähküq hõimorahvaq. Kõik mi keeleq ummaq tõõnõtõõsõlõ väega lähküq ni joba päält väikut opmist ja harinõmist tävveste arvosaadavaq. 

 

Eesti kiil ja lõunõeesti keeleq ummaq aastagasato joosul tõõnõtõõsõlõ ummakõrda viil lähkümbähe nihkunuq. Tuud teno küländ väikulõ maalõ ja väega tihtsäle läbikäümisele. Inämbüse aost ummaq miiq ümbre olnuq samaq võõraq rahvaq ja näide keeleq, kost um meile sammo lainsõnno tulnuq. Meil um inämbüisi olnuq sama riigikõrd, sama kaubandus- ja kultuuriruum. Tuu kõik um miiq kiili tõõnõtõõsõlõ lähkümbäs tennüq. 

 

20. aastagasaa algusõni hoiť võro ja tarto kiilt eesti keelest lahoh uma lõunõeesti ehk tarto kiräkiil. Samal aol olľ ka jo tuusama vana tarto kiräkiil saanuq palľo mõotuisi talliina kiräkeelest. Ni talliina kiräkiil olľ ummakõrda kah saanuq mõotuisi tarto kiräkeelest. 

 

Seto kiilt tuu palľond es mõodaq, selle et setoq jäiq tarto kiräkeele pruukmisala päält vällä ni Setomaa um ka maatiidüslidselt Talliinast kõgõ kavvõmb kotus. Nii um tuu nuka keelel olnuq eesti keelega kõgõ veidemb kokkoputmist ja nii umgi seto kiil üteh Setomaa piiri lähküh olõjidõ Hummogu-Võromaa kihlkundõ keelega täämbätselgi pääväl eesti keelest kõgõ kavvõmb lõunõeesti kiil.

 

Mulgimaalõ olõ-õi kah kunagi uma vana lõunõeesti kiräkeele ala küündünüq. Õnnõgi et ku Setomaalõ es küünüq ei tarto ega talliina kiräkiil, sis Mulgimaal pruugiti talliina kiräkiilt umas kiräkeeles kõik nuuq aastagasaaq, ku võrokõsõq ja lõunõtartogõsõq saiq umalõ keelele tukõ umalt tarto kiräkeelelt. Kooniq 20. aastagasaa alostusõni olľ võrokõisi ja lõunõtartogõisi kerigu-, kooli- ja kohtokeeles tarto kiräkiil. Samal aol olľ setodõl tuus vinne kiil ja mulgõl, nigu jo üteld, talliina kiräkiil. Tuuperäst umgi mulgi kiil joba vanast aost pääle olnuq kõigist lõunõeesti keelist kõgõ inämb eesti keelest mõotõt. 

 

Nigu mulgi, nii ka tarto kiil um kah jo küländ ammuq saanuq väega kõvva eesti keele mõotust, a inämb tuuperäst, et timä ala pääl um suur Tarto liin, kohe um jo ammust aost rahvast tulnuq nii lõunõ ku põh́a puult. Tarto liin um olnuq sääne suur rahva ja kiili sulatuskatla, nigu määnegi Eesti uma Ameeriga Ütisriigiq, miä um liina tagamaa, Tartomaa, umalõ vanalõ lõunõeestilidsele tarto keelele häötävält mõonuq. 

 

Nii sis ummaki täämbätsel pääväl lõunõeesti keelist kõgõ puhtambahe lõunõeestilidseq, kõgõ veidemb eesti keelest mõotõduq ja ka uma keele hoitmisõ ja edendämise poolõst kõgõ tugõvambaq keelekogokunnaq võrokõsõq ja setoq. Samal aol ku mulkõ ja esiqeränis tartogõisi vana uma kiil um saanuq väega kõvva eesti mõotust ni mulgi ja tarto põlidsõq keelekogokunnaq ummaq väega kokko kuionuq. 

 


Vana ja puhta (20. aastagasaa alostusõ) võro keele ja täämbädse päävä eesti kiräkeele vällärehkendet tävvelik ütisosa um alla 20% (Pajusalu Karli kaart). 

 

 

 

Mitte et võro ja eesti kiil nii kavvõq olõsiq, et võrokõsõq ja põh́aeestläseq tõõnõtõõsõst arvo es saanuq, a esiki tävveste johuslinõ parhilladsõh võro kiräkeeleh Vikipeediä artikli tekst, ku tälle eesti keele õigõkiräparandaja pääle laskõq, tunnistas piaaigo egä sõna vigatsõs ja vidä nailõ ala verevä joonõ. Umavaihõl täpsähe kokko lätt tah õnnõ vähä päält 20% sõnost, ni ka noidõ hulgah um sääntsit (kõllatsõga ärqmärgidüq), miä olõ-õi mõlõmbah keeleh sama tähendüsega.

reede, 2. september 2022

Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? III


Miilde tulõ üts setodõ kottalõ kõnõld nal´ajutt, kos papp küsüs tii pääl katõ latsõ käest, kas nä ka Jeesust tunvaq, ja latsõq ütleseq vasta: „Ei tunnõq! Ega mi siist ei olõq, miiq olõmõ Lobotkast.” Täämbädse päävä talna keelen ütlesiq latsõq särtse küsümise pääle kinmähe: „Me pole kohalikud.” A võrokõisile autas sii nali miilde tulõtadaq, et kohalik olõ-i meele märnegi hädätarviline sõna. Mink jaost viil umaette umahussõna, ku saat küssüq: „Kas sa siist olõt?” ja vastataq: „Ei, ma olõ tast mõtsa takast”? Hädä või tullaq, ku jutt olõ-i inemiisist: kohalik tasand, kohalik omavalitsus. A sõs või vasta küssüq, et märne umavalitsus sõs olõ-i kohalik? Ja kas kohalikul tasandil tähendäs midägi muud ku kotus(t)õ pääl? „Eesti-võro sõnaraamatun” antu vastussõq seokandi, umakandi, kotusõpääline, paigapääline piässiväq ärq katma ka muuq talnakiilse sõna kohalik tähendüseq. Raamatun edimädsest pakut vastus uma ei pruugiki egäle poolõ nii häste passiq. A ku iks üte kandi rahvas om kohegi kokko tulluq, sis tuu kottalõ ütlet jo külq: „Siin omaq kõik umaq inemiseq.” Eski ku pia egälütel näist om särne elonägemine vai kasvai mõni arvamine, miä sullõ võõrast jääse. 

Seeniq olõq juht´nuq juttu iks sinnäqpoolõ, nigu võissi tuust koha-tüvest võro keelen hoobis vallalõ saiaq. A periselt omaq võro keelen olõman olluq tuu tüvega „essütüssõnaq”, midä inämb ei mõistõtaq pruukigi. Ku rahvalaalun kitetäs sa olõt kohalt kosilanõ, naaraq kohalt kondsõni vai küsütäs vai om kohalt äräq koolnu?, sõs kohalt tähendäs sääl tuudsamma, mis perüs, hoobis. Ka kõnnõkeelen om tuud sõnna viil kirja pant: Noq om kohalt tõnõ ilm (Harglõ). Ja kogoni kohalik om võro keelen joba varrõmb tutva olluq, õnnõgi tähendüsen ’sobiv, paras; kohane’: Neoq ommaq mullõ kohalikuq rõivaq (Karula); Uss om tarõl iihn, taa om kohalik asi (Har). Periselt om jo sama tüvi ja soomõ keelegagi ütitseq tähendüseq ka sõnan kohendama. Kohendamõq sis umma võro kiilt nii, et vanaq aśaq vaihõpääl alt vällä tulõvaq ja hingätäq saavaq. Vahtsit tulõ pääle nigunii.


Kala Urmas


Keelenäütit pakivaq internetist „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Eesti regilaulude andmebaas”.