Seo, taa vai tuu?

Ku eesti keeleh om õnnõ üts näütäjä asesõna ja nii üldäski see siin, aq ka see seal, sis võro keeleh om näütäjit asõsõnno kolm: seo (mõnikõrd kirotõdas ka sjoo), taa ja tuu. Nii et tähtsäs saa, kuimuudu naid pruugitas. Ja tuud ommaq keeletiidläseq ka peris pall´o uurnuq ja arotanuq. Varatsõmb arvaminõ oll´, et seo’d pruugitas sis, ku kõnõldas millestki, mis om umah käeh, taa’d sis, ku asi om tuu käeh vai tuu uma, kellega kõnõlõt, ni tuu’d sis, ku kõnõldas milleski, mis om mõlõmbast kavvõndah. Esiki ku nii om olnuq, sis parladsõs om taa muutunuq.

Mõnõq aastagaq tagasi teimiq Reile Mariaga keeletiidüsligu katsõ ni löüdsemiq, et vähembäste seo ilma aigu om asi iks päämädselt kavvõdusõh: hindä käeh vai väega lähküh olõjist aśost üldäs seo, veidüq kavvõmbah olõjist aśost taa ni kavvõndah olõjist aśost tuu. 

Asõsõna taa pruukminõ parladsõ ao keeleh muutus ja om niimuudu väega põnnõv. Süü või ollaq sääl, et eesti keeleh säänest asõsõnna ei olõq. Mi katsõq näüdäś, et noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro keele seeh kasunuq ja võro kiilt latsõst pääle kõnõlnuq, taad pia es pruugiq, kuna jälkiq säändseq noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro kiilt nakanuq viil täüskasunust pääst kõnõlõma, pruuksõq asõsõnna taa esiki ülearvo pall´o: tuud ültiq nii lähikse ku kavvõnda aśa kotsilõ. Tuu tähendäs, et taast oll´ saanuq õkva vastus eesti keele sõnalõ see.

Mi katsõq es kaeq sukugi tuud, kuimuudu näid sõnno tekstih pruugitas, nii et taa kotsilõ meil ei olõkiq viil selget tiidmist. Ja mi katsõq es pututaq inemiisist kõnõlõmist. Om siski teedäq, et inemise kotsilõ, kes ei olõq õkvalt kõnõlõmisõ man ja/vai kedä tõsõq kõnõlõjaq ei tunnõq, üldäs sagõhõhe tuu. Näütüses Mul om vahtsõnõ naabrimiis, tuu ostsõ hindäle tsikli.

Seo, taa ja tuu ommaq ütsüse vormiq, mitmusõ vormiq ommaq sis neoq, naaq ja nuuq.

Tulõ viil tähele pandaq, et asõsõnaq taa ja tä ei olõq ütś ja tuusama. Tä vastus eesti keeleh om hoobis ’tema’.

 

Helen