Mino mõnu, mõnu mino

Hiina põhisõna dao jaost löüse Mäll Linnart esti keelen vastussõ kulg, miä paistu tälle paŕõmb vastus ku tii. Olõ arvanu, et samast tüvest tulõ ka kulumine (selle, et miä liigus, tuu kulus), a etümoloogia tuud ei tunistaq. Sarv Miku jutu perrä jälq paistus, et osast tuudsamma mis kulg, võõśe tähendädäq vana sõna mõnu: „Sõna "mõnu" algseks tähenduseks on isejuhtumine, isetoimumine.” Midä olõssi umalt puult vastussõst pakkuq võro keelel? kulg-sõna om meil jo puudus, a mõnu’ga om tõõńe lugu. Ku Harglõn kaav´ati, et mõnõ opõtaja jutussõn olõ-i sõnamõnno, sis tuu vaśt oll´ külq midägi sinnäq Miku usutu tähendüse poolõ: jutt es joosõq esiqhindäst ja es tõmbaq ka kullõjit üten. Tõist vanna tähendüst ’toon, meloodia’ olõ-i Võromaalt üles tähendet, Mulgimaalt külq: temä äälel om ää mõnu (Trv). Nii et mõnu om jo vanast ka siinpuul tutva olluq. Vai ku vanast? Pakutas, et mõnu tulõ minemä-tüvest. Tostsamast tulõ ka keelevahtsõndusõ aigo soomõ keelest laańat menu (põh´aesti rannakeelen niisamadõ olõman, a õnnõ tähendüsen ’lärm; lai jutt’). Ja tuu juhatas meid umakiilse mino/minu mano, miä kah om kinmähe minekist peri, a või tähendädäq: 1. ’minek, minemine’; 2. ’kulu; väljaminek’; 3. ’nõutavus; ostetavus’ (sõs nigu tal´na keele menu); 4. ’hoog; edenemine’. Sõna om ütine ranna- ja võro keelele (küünüs viirtpite ka tarto kiilde), muialt Estist om õnnõ ütsikit näütit. Imelik külq: ku kulu ja põh´aesti kulg(ema) ei käüväq põh´a poolõst kokko, sõs mino ütles minekit ka kulu mõttõn (suuŕ mino om `väega leeväl (Räp)). Mullõ paistuski, et mõnu või miiq kiilde ollaq jo ammuq laańat põh´aesti keelest, ku uma lõunõesti mino tähendüs joba pall´o lajast tükke minemä (ka vadja menu’l omaq olluq tähendüseq: ’minek, kulg; väljaminek, kulu’ a viil ka ’asi, lugu, juhtum; komme, tava’).

Ku nüüt kõrrast tullaq umahussõnno mano, sõs mõnus om Võromaal õnnõ veetse tutva olluq, ei tiiäki, mis tähendüsen. Paistus, et tuu asõmõl om tarvitõt sakõstõ makus-sõnna, miä täämbädsel pääväl mõos sääl kottal või-ollaq võõralt (päält liha `kuivamise om makuss sann Har; Nood́ega (lepa- ja kasehalgudega) saa sann hüä makuss Rõu; Vanal inemisel om livvaśt `sü̬ü̬mine magusamp ku `taĺdreka päält Räp; magusa suuga ’mõnuga’ Ää maeguga sü̬ü̬ki süvväs paĺlu magusamba suuga Nõo). Ka nimisõnal magu om mitmal puul Estin olluq tähendüs ’mõnu, rahulolu, rahuldus’. „es olõʔ ü̬ü̬l makuʔ ,” ülti kehvä makamise kottalõ Vahtsõliinan. Ja Urvastõst om ka näädüs magu-sõna tarvitamisest tähendüsen ’olemus’: „t́iä `tundsõ ravva maku, `mõistsõ `rauda raguda sõ̭ss, ku raud oĺl kõ̭kõ `pehmemp”.

elomino ei olõssi selle ilma aigo hään tähendüsen mõtõldav, innemb sõs elomagu (tund elost maku). Ja mass miilde tulõtadaq ka imelist ummasõnna kokoś/kokuś ’koondatud, kompaktne; sobiv; mõnus, hubane’, miä nigu annassi mõistaq, et kogosa tundõ and häie asjo ja esiqhindä kokkovõtmine.

Lätteq Internetin: „Eesti murrete sõnaraamat”, „Eesti etümoloogiasõnaraamat”.

Urmas