Alostusõs Ukrainast
Ildaaigo trehvssi lugõma ütte Loode Oliveri ütismeediäpostitust, koh tä and hää ja süämligu ülekaehusõ Ukraina rahvuslidsõ liikmisõ ja mõttõ tähtsäst keskusõst Lvivi liinast. Muuhulgah tuu tä umah luuh vällä, et torrõ om nätäq, ku ukraina nimmi kirotõdas eesti keeleh ukraina muudu (mitte Portnikov, a Portnõkov jms). Tä nimmas, et sääntseq detailiq näütäseq avvostust ukraina rahva, kultuuri ja keele vasta ja pakk sääntse nättüse nimitüses vällä mõistõ ortograafilinõ dekolonisiirmine.
Taa herätäs mõttit ja köüdüssit. Taad mõistõt um mitmidõ rahvidõ kontekstih innegi pruugit, kasvai näütüses Filipiine tagalogi keele ja Hispaania kolonisatsiooni kotsilõ (Thomas 2007), a muusiäh um taa ortograafilinõ dekolonisiirmine mu meelest hää mõistõq ja peris pääväkajalinõ teema ka tuu man, miä sünnüs viimätsil aastakümnil võrokõisi ja võro keelegaq.
Võrokõsõq koloniseeridüq?
No periselt jo nigu olõsi-iiq, a siskiq. Kuiki meil Võromaal jm
Lõunõ-Eestih peris säänest selgelt karmi rahvusvaihõlidsõh mõttõh kolonisiirmist
olõ-õi olnuq, nigu näütüses Ukrainah, Saamimaal vai Ameerikah, a ka miiq maal um
võro kiil, nigu Lõunõ-Eestih tõõsõki põlidsõq keeleq, eesti keele murdõs
alandõt ja egäpäävätseh eloh suurõmbalt jaolt jo eesti keele vasta vällä
vaihtõt. Ni võro keele jt lõunõeesti kiili riiklik tunnistaminõ ja haridustõ jm
egäpääväello tagasituuminõ lätt parhilla väega vaivalidsõlt. Eesti riigivõimulõ
vai vähämbält osalõ ammõtnigõst ja poliitikist paistus taa lõunõeesti kiili
tunnistamisõ teema määntsidegi sissejuurdunuisi hirmõ ja mõttõmustridõ peräst
väega vastakarva ollõv. Võrokõisi keelelist ja kultuurilist kolonisiirmist
Eestih um umih kirotuisih kunagi nimmanuq Hennoste Tiit: „… kolonialistlikust
lähenemisest, kuigi nõrgemal ja spetsiifilisemal kujul saame kõnelda ka eesti
ühiskonna ja kultuuri sees, nt suhtumises võru kultuuri ja keelde.“ (2003)
ja mitmit kaudsit vihjit toolõ löüd Lõbu Terje magistritüüst (Lõbu 2005).
Lisas um miiq, võrokõisi jt lõunõeestläisi man, nätäq peris
tugõvat hindäkolonisiirmise juunt, inämb ku aastagasaa joosul meile tiidligult
päälepantut mõttõ- ja tundõviit, koh eesti kiil ja asi um lõunõeesti inemiisi jaos
edimäne ja kõgõ ülemb, ni võro (seto, mulgi, tarto) kiil ja asi hingitses õnnõ
tuu vaŕoh ja um sakõstõ säältki jo pia tävveste kaonuq, tuu varjo ärki
närvehtünüq.
Ummi latsiga uma keele asõmal eesti keele kõnõlõminõ, miä um
täämbätsel pääväl võrokõisi (ja viil inämb tõisi lõunõeestläisi) man jo selgehe
riigli, mitte inämb eräng, um sääntse innekõgõ keelelidse kolonisiirmise ja
hindäkolonisiirmise edimäne ja kõgõ hullõmb uma keele häötäjä tunnus. A taal um
ka muid tunnussit ja kõgõ muu hulgah tüküs taa ka ortograafia plaanih vällä
lüümä.
Eesti ja võro: ortograafilinõ dekolonisiirmine
Tahkotsil tulõ kolonisiirmise ja hindäkolonisiirmise kõrvalõ vahtsõst vällä tuvvaq dekolonisiirmise ehk koloniseeritüsest vallalõütlemise, hindä tuust vallalõpästmise mõistõq.
Võro ortograafilidsõ dekolonisiirmise ehk mitte väega krampligult eesti kiräviieh kinniqolõmisõ ja tuu asõmal vähägi julgõmbahe võro keele uma moodu perrä kirotamisõ päätunnussõs ja väega tähtsäs hindätiidmise ja hindäuhkusõ märgis um viimätsel päält 35 aastagal selgehe olnuq kakkõhelü kirotaminõ q-tähega.
Um olnuq ka palľo radikaalsõmbit võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsit (nt Helbi Tuuma kiräviis, miä lövvüs 1990. aastagal vällätulnuh I Kaika suvõülikooli ettekandidõ kogomiguh (KS 1990: 53–67)), a võro keele ummamuudu ja eesti keelest tõistõ olõmisõ päämädses kirälidses sümbolis um täämbätseniq pääväniq jäänüq siski q-täht.
Näütüses ku ma olõ küsünüq ülikoolih tudõngidõ vai ütskõik
koh miätaht muiõ inemiisi käest, miä um edimäne asi, miä näil võro keele man
silmä vai kõrva jääs, miä võro kiilt eesti keelest ja tõisist keelist eräldäs
ja vällä tuu, sis hariligult um iks edimäne vastus, et tuu um kakkõhelü ja tuud märkvä q-täht.
Tõõnõ asi, midä viil vällä tuvvas, um õ-rohkus, a õ-täht um
ka eesti keeleh olõmah ja tuu umgi hoobis eesti keele edimäne ja kõgõ tähtsämb
tunnus, tuu, miä inemiisil eesti keele man kõgõ edimält silmä jääs. Lihtsähe
võro keeleh, a niisama ka seto ja kihnu keeleh, um õ-sit (nigu ka ä-sit
ja ü-sit) viil hulga inämb ku eesti keeleh.
Tuu tiidmine ja tunnõq, et võro keeleh um üts helü ja täht – kakkõhelü ja tuu märkjä q-täht, midä tõisih keelih (päält seto keele) miiq ümbre olõ-õi ja tunnõda-aiq, ni et palľodõl võrokõisil um ka uhkustunnõq sääntse peris uma aśa üle, um tõtõstõ midägi säänest, nigu eestläisil um õ-tähegaq.
Niisama tulõtasõq võrokõisi vaiõlusõq q-tähe üle ni võidõlus taa tähe iist
ja vasta miilde eesti keele kunagiidsi edendäjide vaiõluisi ja võidõluisi Otto
Wilhelm Masingu umal aol eesti keele jaos välläpakudu õ-tähe puult ja
vasta. Tuud, üteh eesti vahtsõ, soomõperädse kiräviie vastavõtmisõga vana,
śaksaperälidse asõmalõ, võisiki pitäq eesti keele ja rahva ortograafilidsõs
dekolonisiirmises.
De- ja hindäkolonisiirmise kokkopõrgõq
Ku noq eesti ortograafilidsõ dekolonisiirmise mant võrokõisi manoq tagasi tullaq, sis võrokõisi q-tähe puult ja vasta olõmisõ plaanih umgi mu meelest üte jao võrokõisi hindä keele ja hindätiidmise ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsõq põrkunuq peris kõvva tõisi võrokõisi ortograafilidsõ hindäkolonisiirmise vasta.
Tunnus ilmselge, et võrokõisi man tähendäski
ortograafilinõ hindäkolonisiirmine innekõgõ q-tähe vasta olõmist vai mõnikõrd
esiki taa tähe vasta aktiivsõt võitlõmist. Võrokõisi ortograafilinõ
hindäkolonisiirmine või külh küündüdäq viilgi kavvõmbahe, esiki sinnäniq, ku
võro keele kirotamisõ man sallida-ai mitte õnnõ taad ütte tähte, a mitte üttegi
hariligust eesti keele kiräviiest tõistmuudu kirämärki, ka mitte üttegi
üläkomma, olkõq sis pehmendüsmärgis vai kakkõhelü välläjätümärgis (säänest
peris ekstriimset poliitikat um viimätsel aastakümnel küländ aktiivsõhe pruugit
näütüses Võro instituudih palľodõ tekste ja välläandidõ kiräviie otsustamisõ
man (kaeq nt Vaab 2005)), a taa päämäne ja kõgõ levinümb tunnus um siski q-tähe vastalisus.
Puult ja vasta
Kiräviie aśah umgi, nigu teedäq, võrokõisi hulgah kats liiri – q puult ja q vasta. Vastatsidõ leeri puult, kiä võivaq esiq ollaq muido küländ kimmämiilseq võrokõsõq, kuuld aig-aolt esiki peris kõvva q-tähe demonisiirmise juttu ja nõudmiisi taa võro keelen jo aastakümnit tarvitõdu tähe pruukmist piirdäq vai tuu kogoni ärq keeldaq. Mille? Selle et eesti keeleh um q võõrtäht. Et eesti keeleh võro keelele umast kakkõhellü olõ-õi, sis olõ-õi sääl tuu jaos eräle tähte vaia. Ja eesti keele, meele ja ütiskunna mõotus võrokõisi üle um nii tukõv, et suurõl jaol näist um rassõ vai imelik umas võttaq, et võro keeleh või ollaq sääne asi tõistmuudu ku eesti keeleh, kuiki mi kiil um tõistsugunõ ja meil või tuu kirotamisõs ollaq vaia mõnt tähte, midä eesti keele ummi tähti hulgah olõ-õi.
Nii et eesti keele sisseharinuq kommõq kandas automaatsõhe üle võro keele pääle ja ei nätäq võimalust, et võro keeleh ku umaette keeleh või mõni täht ollaq muu, ku hariliguh egäpäävätseh eesti keeleh kombõs. Nii et kuiki q-tähte um võro keeleh periselt kah vaia (vrd nt maa ja maaq, külä ja küläq, panõ ja panõq, armasta ja armastaq) ja tuu pruukminõ um lihtsä, selge ja ratsionaalnõ – umaette vaba ladina tähistü täht, egäütel kerge klaviatuuri päält õkva kätte saiaq –, sis oldas umah meeleh nii eesti keeleh kinniq, ehk sis iks niivõrd koloniseeridüq vai ka viil lisas hindäkoloniseeridüq (kas ortograafilidsõlt vai laembaltki), et ei tunnuq loomulik võro kiilt kirotaq esiki üte tähe võrra eesti keelest tõistmuudu. Nii umgi kõgõ suurõmbidõ vastatsidõ käest kõlanuq esiki umbõs sääntsit mõttit, nigu „q om kirvõs võro keele säläh“ vai et „võinu kokkoleppe märgis tetä suure q kujo ja tuu üten är palota“. Neoq ummaq kõgõ hullõmbaq näüdüseq, midä trehväs üliharva. Inämbüisi um vastasais siski palľo mõõdukamb ja ku esiq oldaski vasta, sis hariligult lastas noil, kiä puult ummaq, ilma pikembä jutuldaq vabalt puult ollaq.
Piät ütlemä, et q-tähe vastalisus vai mõnikõrd ka õkva vihkaminõ um nättüs, midä lövvüs innekõgõ vanõmba põlvkunna ja harvõmb keskiäliidsi hulgah. Tõõsõlt puult, noorõmbidõ jaos um taa tähekene inämbüisi ku mitte õkva äge ja ummamuudu, sis vähämbält neutraalnõ, ja aktiivsidõ puultolõjidõ jaos um taa aastakümnide joosul sõnaraamatidõ, oppusõ ja opiraamatidõ, ilokirändüse, internetisisu, egäpäävätside meile, sms-e jm võrokiilside tekste kaudu jo süvält sisseharinuq loomulik egäpääne asi, sakõstõ ka uhkusõ asi ja kimmäs osa umast võro keelest ja võro hindäpidämisest. Et seo luu teemas om ortograafilinõ dekolonisiirmine, sis või üteldäq kaq, et q um näide jaos – ka muq jaos, kiä maq kah sääntside inemiisi hulka kuulu – võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise päämäne sümbol ja ka laembalt üts tähtsämbit võro sümboliid näütüses võro lipu, savvusanna, laulõ ja rahvarõividõ kõrval. No nigu õ eestläisil vai mõntmuudu ka nigu ö saarlaisil.
Midä seo jutu pääle üldäq võidas
Võidas nõuh ollaq, a võidas ka näütüses üteldäq, et kirotaja um tegelikkust käändnüq, rõhu võlss kotusõ pääle pandnuq ja tuu, miä periselt tähtsä, ilma tarvilidsõ rõhuldaq jätnüq. Võidas ka üteldäq, et jutt um elitaarnõ vai esiki rahvavastanõ, et autor olõ-õi q-tähe kah'olikkusõst võro keelele ja taa tähe mittepruukmisõ tähtsüsest võro keele pästmises küländ häste arvo saanuq. Säänest muudu ütlemiisi um innegi kuuldaq olnuq. A no miä tetäq, egäüts näge maailma iks läbi esiqhindä silmi ja ku määntsehki aśah, ka võro keele kirotamisõ ja tuuga köüdetült keele tulõvigu aśah, olõ-õi kõigil ütesugust tiidmist ja usko, sis umgi arvosaamiisi ja arvamiisi mitmõsugutsit. Tuu um loomulik.
Võidas üteldäq ka tuud, et määntsestki võrokõisi kolonisiirmisest ja hindäkolonisiirmisest saa-ai ülepää kõnõldaq, ammuki sis määntsestki ortograafilidsõst (hindä)kolonisiirmisest ja dekolonisiirmisest.
Võidas külh, a siski um asja ka niimuudu võimalik nätäq, nigu tuud um seoh luuh nätt, ja kõgõst taast (de)kolonisiirmise aśast saa umal spetsiifildsel kujol ka võrokõisi man kõnõldaq.
Lõpõtusõs tagasi algusõ manoq
Et seod juttu sai alostõdus Ukraina võrrõlusõga, sis tulõmiq
kõrras viil tuu manoq kah tagasi. Ukrainaga võrrõldõh (üts-ütele saa-ai kimmähe
võrrõldaq ja olokõrraq olõ-õi muidoki samaq, a selge paralliil um olõmah) olnuq
ülevähpuul vällätuud võro keele q (vai mõnõl ütsikul ja radikaalsõmbal kujol
ka esiki üläkoma) vastalisus umbõs nigu ukraina keele kirotaminõ õnnõ vinne
tähtiga ja üleskutsminõ üttegi ukraina umma, vinne keelest tõistmuudu tähte (ґ,
є, і, ї) avaligult mitte pruukma, selle et nuuq ummaq terve elo Vinne võimu
all elänüile ja vinne kiräpildiga harinuilõ ukraina inemiisile võõraperädseq.
Piät muidoki tunnistama, et ukrainlasõq olõ-õi, vähämbält mitte noq inämb, tõõnäolidsõlt joht uma mõttõilma poolõst nii süväste hindäkoloniseeridüq ehk näide kontekstih vinnestünüq, ku eesti-võro kontekstih parhilla tüküseq olõma võrokõsõq eestistünüq. Ummaq jo parhilladsõq võrokõsõq inämbüisi nii eestistünü keelelidse hindätiidmisegaq, koh eesti kiil nii kimmähe valitsõs, et võro keelele veidüq ruumi jätt, ni koh tuusama veidüki um palľodõl nii kõvva eesti keelele alaq hiidet, et julgu-ui vai mõista-ai eesti keelest ülearvo tõistmuudu, umma võro muudu ollakiq. Olkõq tuu tõistmuudu olõminõ kel sis määne – kas ummi latsiga vai ülepää tõisi inemiisiga uma keele kõnõlõminõ vai võro keele eesti keelest kasvai vähäkesegi tõistmuudu kirotaminõ.
Seo luu lõpõtusõs soovi julgõmbat ja vabambat ummamuudu miilt ja olõmist, kimmämbät uma keele pruukmist ja tuu pääl püsümist, hüvvä kõrdaminekit hindä rahva, keele ja hindätiidmise nii ortograafilidsõst ku laembastki koloniseeritüsest vallalõpästmises nii ukrainlaisilõ, võrokõisilõ ku muilõ rahvilõ, kink uma kiil ja miil aoluu pöörähüisih mõnõ suurõmba naabri vai kavvõmbagi rahva ja keele alaq um hiidet, sattunuq vai mattunuq. Ja et egälütel olnuq inämb vabahust kirotaq ni ummi töid ja kirotuisi avaldaq nii, nigu süämest õigõs pidä.
Sullõv
Lätteq
Hennoste, Tiit 2003. Postkolonialism ja Eesti. Väga väike
leksikon. – Vikerkaar nr 4/5: 85–100.
KS 1990 = Kaika suvõülikuul. Valit tüü 6.–9. augustil 1989
Kaikal peet edimedsest võrokiilsest oppajide oppamisest. Tea Avarmaa, Kauksi
Ülle, Madis Kõiv, Agu Vissel (toim). Tartu.
Lõbu, Terje 2005. Regionaalsete joonte ühtlustamise
katsed 1920.-1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu
Ülikool.
Thomas MC 2007. K is for De-Kolonization: Anti-Colonial
Nationalism and Orthographic Reform. Comparative Studies in Society and History;
49(4): 938–967. doi:10.1017/S0010417507000813
Vaab, Janek 2005. Eestipärases kirjaviisis võrukeelsed imemuinasjutud. – Keel ja Kirjandus nr 12: https://www.keeljakirjandus.ee/ee/archives/39276
i ї є
ґ
ľ ś ŕ ’ q
õ ä ö ü
