Vanaimä kasvat´ upõ ja hernit, nii niguq teieq ka tõsõq küläinemiseq ja nii niguq tii maq kah. Vanaimä hernest om saanu esiki üts hariligumbit perändüssortõ, midä õks perren alalõ hoiõtas. Hernile pedi alasi tokkõ pandma, et tuu ümbre es kaaldunu. Herne-, a ka näütüses kurgitaimõ küllen ommaq sääntseq väändlejäq varrõkõsõq, miä võtvaq toki küllest kinniq, et taim saanu esiq hinnäst pistü hoitaq. Vanalimäl oll´ noidõ väändlejide varrõkõisi kotsilõ uma sõna.
Ku ma olli joba suurõmb, opsõ ütskõrd är, et
eesti keeli kutsutas säänest varrõkõist köitraag. Ja umbõs samal aol, ku ma olli
är opnu tuu piinü sõna köitraag, unõti ma kuigimuudu är, kuimuudu
vanaimä kutsõ köitraagu võru keelen.
Ma olõ uman elun küländ pall’u aigu ollu ja
käünü ummi vanavanõmbidõ man. Tuuperäst ma olõ nännü egäsugutsiid olukõrdu ja kuuldanu
ka egäsugutsiid sääntsiid sõnnu ja grammatigavormõ, midä hariliguq
keelekorjajaq lühükese aoga kuuldaq ei olõq saanu. Arvadaq et nimäq es käüq ka kuun
keelejuhiga pindriid kitskman. Tuuperäst ei olõq mitte kiäki säänest sõnna mitte
kohegi üles kirutanu. Vai om? Vanaimä om kah nüüt joba är tõistõ ilma lännü.
Ku hulga ma olõ mõtõlnu tuu sõna pääle! Ma
taha tuud sõnna tagasi! Mu meelest tuu nakaś pääle ts-ga ja oll´
liitsõna. Köütmisega es olõq tuul midägi tegemist. Võimalik, et tuud tuntigi
õnnõ Harglõ kihlkunna õdagu- vai Rõugõ kihlkunna peris hommugujaon. Ma arva, ma
tunnõ tuu sõna jälki är.
Ku kiäki tiid tuud sõnna vai om kongi nännü
vai koguni esiq tarvitas, või mullõ tuud sõnna pakkuq. Võta tenuga vasta ja
anna löüdjäle vaivatasu kah.
Mariko
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar