Kolmapäev, 30. märts 2022

Mineväst ja tulõvast, innetsest ja järgmädsest võro keelen

Ku kerge sii kyik paistus talina keeli: eelmine nädal, eelmine kord, eelmine heinakoorem... A kuis üldäq võro keeli? Siist ja säält joba kuulõ inneolõmadaq synna iilmäne. Selle et rassõ om tõõńekõrd toimõ tullaq katõ keele vaeht karatõn, ku alati olõ-i üte tal´na syna vastussõst ütsaańus võro syna. A võro keelen om ummõhtõ olõman minevä/tulõva nätäl ja minevä/tulõva kõrd! Tiiäte iks, et ka tal´na keeli saasõ ollaq mineval nädalal? Võit aomäärüsen tarvitadaq kogoni nimikäänüst, nii nigu võro keelengi (see juhtus) mineva nädal. Mineva kord om külq tal´na keelele võõras, innemb üteldäs läinud korral. A võro keelen saa-ai jo üteldäq minevä lehekülg, ei ka minevä hainakuurma? Õigus külq, siin ütelüisin olõ-i tegemist aosynnoka. Kas mi kiil sys omgi nii vaene, et tulõ siiäqkottalõ laańataq midägi tal´na keelest? Peläku-i! Kaeq vai internetist Umma Lehte. Sääl juhatadas sinno liikma edesi (järgmäne lugu) ja tagasi (üts lugu tagasi). Ja esti-võro võrgusynaraamatust lövvät näüteq: eelmine lehekülg, eelmisel leheküljel – ütś lehekülǵ tagasieelmisel päeval – päiv inneeelmine õhtu – õdak inne; eelmisel ristmikul – viimädse risťtii pääl. Nii ta om, et viimäne olõ-i jo alati tuu kygõ viimäne. Mõtlõq kasvai tuu pääle, midä tähendäs: Viimäne kõrd kynõlime...

A iks paistus, et midägi om nigu puudus ka sellest võrgusynaraamatust. Ku järgmäne om mii uma syna, kas ei piässi tälle mii keelen olõma ka üts selge vastandsyna, nii nigu tal´na keele eelmine? Paistus, et iks om kah, a mi olõmõ naanu tuud unõhtama. „Eesti murrete sõnaraamat” and võro synalõ inneskine kolm tähendüst: ’äsjane’; ’eelmine’; ’endine’. Kaeq näütelausit: Juurõtuss um tahass vanast, inneskidsest leeväst RõuInneskine [haina] `ku̬u̬rma oĺl tu̬u̬rõmp Vas. Mynõn kihkonnan om tuu syna veetse tõistmuudo: Harglõn enniskine (meil jäi tu̬u̬ eńniskine jutt poolikulla), Karulan (ka Harglõn) ennine, Räpinän innene, Vahtsõliinan innine.

Ja peräkõrd, ärme unõhtamõ ummi ja häid vahtsõt ja vanna: Lääme jälq tagasi vana leheküle pääle! vai: Võtamõ vahtsõ leheküle!. Vai vana haańakuurma oll´ joba küünü aet, ku vasnõ peräle jõuśe. Ku võro keelen saat inneolnuid ja peräntulõvit asjo üteldäq nii mitond muudo, sys olõ-i kiil joht vaesemb, innemb om hoobis rikkamb.

Urmas

Neljapäev, 24. märts 2022

Mitu õ-d um võro keeleh?

Täämbädse päävä võro keele kiräpildih um hariligult nätäq õnnõ üts õ. Naid õ-sit um tah õigõhe külh väega palľo, hulga inämb ku eesti keeleh, a vällä nägeväq naaq kõik iks õkva ütesugudsõq. Võtami vai näütüses sääntse õ-rikka sõnapaari ku kõgõ kõvõmb – kõik samasugudsõq õ-q. Päältnätäq.


Välläütlemise poolõst um taal ütel õ-tähel, vai õigõhe üteldäq külh õ-helül, midä taa tähega kirotõdas, siski kolm vähä esiqsugust helüvarianti. Noist ekäütte võidas mõnikõrd ka umaette tähega kirjä pandaq.  


Kõgõpäält, lisas niiüldäq hariligulõ ehk eestiperätsele õ-helü variandilõ (nigu sõnah mõts) um võro keeleh olõmah ka vähä korgõmba, i- vai ü-maigulidsõ kõlaga õ-variant (nigu sõnah mõni). Ku tuud eräle tähega kirotaq, nigu mõnikõrd tetäs, sis pruugitas tuus hariligult kas y- vai õ̭-tähte. Nii või mõnikõrd nätäq kiräpilti – kygõ kõvõmbvai mõnikõrd ka säänest – kõ̭gõ kõvõmb.


Võrokõsõst suurõl eesti rahvustegeläsel Hurda Jakobil olľ naid võro õ-sit siski jo päält saa aastaga tagasi kiräpildih kogoni kolm – egä välläütlemisvariandi jaos uma: korgõ, i- vai ü-maigulinõ ũ, harilik õ ja edepoolinõ, e-maigulinõ . Tuud kutś Hurt umas tiidüslidses kiräviies. Timä kiroť sis taadsamma tah jo mitu kõrda läbi kirotõdut sõnapaari säänestmuudu: kũgẽ kõvẽmb. Samal aol umih egäpäävätsih, mittetiidüsligõh kirotuisih kiroť Hurt palľo lihtsämbähe ja väega eesti keele perätsehe, õkva niisama nigu olľ kombõs tuu ao tarto kiräkeeleh: kõge kõvemb.
 
Ku naaq esiqsugudsõq õ-q ja näidega kiräpildiq võrrõlusõs ritta pandaq, näütäseq nä vällä nii:
 
õ          kõgõ kõvõmb
y õ       kygõ kõvõmb
ũ õ ẽ    kũgẽ kõvẽmb
õ e       kõge kõvemb
 
Päält tuu um muidoki ka täämbätsel pääväl olõmah väega täpsit tiidüsliidsi kiräviise ehk transkriptsiuunõ. Noist üte, soomõ-ugri kiili uma perrä kirotõdas võro õ-helle i̮ e̮ e͔: ki̮ge͔ ke̮ve͔mb, ja tõõsõ, üleilmalidsõ täpsäkirotusõ (IPA) perrä ɨ ɤ ə: kɨgə kɤvəmb
 
i̮ e̮ e͔     ki̮ge͔ ke̮ve͔mb
ɨ ɤ ə     kɨgə kɤvəmb
 
Naidõ täpsidekirotuisi perrä pidänüq naih sõnoh külh viil mõni tõõnõgi asi vähä tõistmuudu, täpsämbähe, a mi egäpääväkiräviie jaos võõrambahe märgit olõma, a tuu um joba tõõnõ teema, midä nakka-ai tah parlaq putma.


Muidoki või tah viil küssüq, et koh vai kunas sis võro keeleh määnegi õ um? Väega lühkühe või üteldäq, et õ ja ũ (ku mi no näütüses Hurda Jakobi täheq appi võta) ummaq edimädseh silbih ja ẽ edimädsest silbist kavvõmbah (nt võroksq kũnlsq). 


Korgõ ũ kotsilõ saa lihtsähe üldäq, et egäsugunõ edimädse silbi õ, miä um kas ülipikk (ehk 3. pikkusõh) vai inne nõnahellü (n, m), um korgõ ũ


Ülipikäq ũũ-q tulõvaq hariligult häste vällä sõnno käändmisega, näütüses: 


ülipikk              
pikk                ülipikk
mũũk               mõõga           mũũka 
nimekäänüs     umakäänüs    osakäänüs


Lühküide korgidõ õ-dõ näüdüsses või tuvvaq ütskõik määntseq nõnahelle (n, m) iih olõva õ-ga sõnaq: sũna, nũna, ũng, kũnõlõma, tũmbama jms. 


Lisas um viil paar korgõ õ-ga sõnna, koh tuu ũ olõ-õi ülipikk ega ka mitte nõnahelü iih, a naih sõnoh olõ-õi taa ka õigõhe nigu õ, a hoobis i variant. Tuuperäst passis mu meelest õkvalt naih sõnoh tõisist tähist palľo parõmbahe pruukiq umalt olõmusõlt i-le lähkümbät y-tähte: sys, yks. Et neoq sõnaq võivaki periselt kah i-ga ollaq (sis, iks), sis muq käsi joht häste ei nõsõki naid õ-ga (vai ũ-ga) kirotama. Nii et ku mitte y-ga kirotaq, sis ma esiq parõmb pruugigi joba i-ga variantõ sis ja iks. Samma i-ritta käüväq viirtpiteh ka sõnaq nyna ja sysar. Noist edimäne um i-ga eesti keeleh (nina) ja tõõnõ soomõ keeleh (sisar).
 
Sääne lugu um sis seo võro õ-ga. Tedä um nigu üts, a ku lähkümbäst kaiaq ja kullõldaq, sis um tedä kolm. Õkva nigu võro keele uma õ-kolmainsus.


Sullõv

Pühapäev, 20. märts 2022

Saru salakiil ehk Nätpär, keele laagaõlõ!

– Oispo, neemi uudu lõõmu astai pusilõid!

Lõõdu määsü!

– Nätpär, lõõdu jassi, ismi aasa ...

– Neemi seedeber!

Sääntsiid ütlemiisi, lausit vai juppõ kunagi olnust katõkõnnõst om jõudunu muqni kavvõ ao, kolmõ inemispõlvõ takast. Naid ommaq kõrranuq inemiseq inne minnu ja vähämbält muq latsõq opisõq naaq kah äräq. Tähendäs, naaq lausõq ommaq tundunuq kuigimuudu nall´alidsõq, mängulidsõq ja mõonuq häste. Naaq näütäseq, et sa olõt üts tuust seltskunnast, olõt üts tuust inemisrühmäst, kiä säänest kiilt tund. A naaq ommaq ka kavalaq lausõq, selle et edimält ei saaki arru, midä naaq ütleseq.

Sääne keelepruuk (släng) märgiti vällä Saru külän Ala- ja Mäe-Matsi talu rahva seen umbõs 1930.–1940. aastil ja arvadaq ollgi tuu teedäq õnnõ näile. Päämädseq pruukjaq ja vällämärkjäq olliq kats taluperremiist, Matsi Pärnät (Bernhard Hanimägi 1883–1955) ja Matsi Juhan (Johann Julius Käärmann 1890–1963). Om perimüs, et tuusjaos, et latsõq arru is saanuq, midäd kõnõldi. Kül vast ka kavvõmbil naabril is olõq vaia teedäq, midä märgitäs. Saru rahva rõõmsa, umameheligu ja nall´alidsõ meelelaadi perrä või arvadaq, et taa võisõ ollaq vällä märgit ka lihtsäde nall´a peräst ja keelega mängmises, midä tarvitõdi ülenaabriga hõikõlõmisõ kaudu suhtlõmisõs. Illatsõmbal aol ei olõq salakiilt sõski inämb aktiivsõlt pruugit.

Täämbädsest aost om meile tutva bi-kiil. bi-keele süstem om sääne, et hariligu sõna edimädse vai pikembän sõnan ka tõsõ silbi perrä pandas lisasilp bi, nt raabimat, sibipul, ebibivene jne. Mõnõn mõttõn või salakeeles pitäq ka nall´alist söörömöö kiilt, kon Saarõmaa murragu perrätegemises pandas sõnna egä täüshelü asõmõlõ ö, nt vörö pöhjö pööl söörömöö kööl öm pörös rössö örrö söööq. Sõnnu ja silpega mängmine om kah küländ harilik, nt ku vaihtat är katõ sõna edimädseq kats tähte, nt kana vass vai munavatt´.

Saru salakeele põhjas om Saru murrak. Salakeelen vaihtõdas üte sõna seen silbiq äräq, a sääne vaihtus või üten tuvvaq ka edimädse silbi pikembäsminegi, esiki lisatäüshelü vahjõlõ- vai manupandmisõ ja mõnõ peethelü ärjätmise vai muutusõ. Nii sai mu vanavanaesä Pärnäti nimes Nätpär ja tedä meelütedi tüü mant är hõigatõn keele laagaõlõ ’lekeq kalalõ’ vai lõõdu jassi, ismi aasa ’tulõq siiäq, mi is saaq’ vai kutsuti süümä lõõdu määsü ’tulõq süümä’! Sääl kandin üteldäs es asõmal is, sisseütlejät käänüst de-ga, nt Tartudõ. Osasütlejä käänüsse mitmusõ -it vai -iid asõmõl või ollaq ka -õid, nt lambõid. Arva, et tegu oll´ keelemänguga tuuperäst, et ei latsõ, ei naabri iist is olõq vaia varjadaq, et poiss, mineq tuuq mullõ aiast sibulõid. A ku kiäki õks puhast häüssä suust vällä vai muiduq närvi mustas ai, sõs toolõ võisõq suuviq neemi seedeber!

 

Mariko


1949. aastal Tsiberist Võromaalõ saadõt kiri, kon allajoonituin ritun om tarvitõt salakirja. Katõ sõna edimädseq silbiq vai täheq ommaq är vaihtõduq. 

Lausõq ütles: Sis tuli Martsina Viido, meie hobesega üksina kodo, ööldes et Karla jäi väga haiges ühest silmast, läts haiglas. 



Esmaspäev, 14. märts 2022

Hääd vanaimäkeelepäivä!

päivä imäkeelepäiv

üüse imäkeelekuu

kest viil mitukümmend päivä

selle et om parla nuur

Nii ma kunagi kiruti. Vast tahtsõ sõs üles kutsuq, et inemine, kõnõlaq perre ja sõpru ringin umma võru imäkiilt kasvai nelitõistkümmend päivä takastperrä, ku olõt imäkeelepääväst määnestki herätüst saanuq.

Viil rohkõmb aastit olõ ma kõrranu mõtõt, et katski lännüt võru keele edesiandmist perre seen saa är paigadaq, ku tetäq selges, et latsõlatsiga kõnõlaminõ om egä vanaesäs vai vanaimäs saaja võrukõsõ põlvkundlik avvukohustus! Põlvkundlik tähendäs, et võimalus om vallalõ õnnõ uman aon, katõkümne edimädse aastasaa edimäidsil nelläl kümnendil. Ku vanavanõmbis saaja põlvkund, naasõq ja meheq, kiä ommaq mu hindä iäkaaslasõq, seo ao mahaq makasõq, sõs uut võru kiilt päsemäldäq välläkuulminõ. Vana Võrumaa sümbolis om võru kiil´ joba saanuq, a halvõmbal juhul lätt taa edesi havvakivi, mitte elävä keele tähendüsen.

Miiq põlvkunnan, sündünüq 1960-nil ja 1970-ndil om võru keele mõistjat iks viil tuhandit. Miihhi rohkõmb, naisi vähämb, a nuuq naasõq, kiä ommaq, ommaq tõnõkõrd umbõ hää võru keelega. Miiq põlvkunnan, ku miiq latsõq latsi saavaq, om vanavanõmbidõ üldine prestiiž korgõ – mi olõ umma tüüellu alustanuq vahtsõl Eesti aol, olõmi saanuq vällämaal oppiq, ilma piten ringi reisiq ja varandust kor´adaq, uma kodudsõ maa häid külgi tunnõtama oppiq ja muumaalaisi pümme ull´usõ üle irvadaq, olõmi saanuq säändse elukotussõ nigu tahami, ütskõik kas sõs Võrumaal vai mõnõ suurõmba liina küle all. Kõikil muiduki ei olõq ütteviisi häste lännüq, a parladsõn sõaolukõrran saami arvu, et olõ-i põhjust olnuq nuristaq kah.

Hää hindätunnõq om suurõs abis tuu lükke tegemisel, et ku sullõ latsõlast edimäne kõrd nätäq tuvvas, sõs nakkat timäga kõrraga võru kiilt kõnõlama. Õkva kõrraga pääle naadaq om hulga lihtsämb, ku perän hindä keelevalikut ümbre kõrraldaq. Sakõstõ om miiq latsi latsõsaaminõ sääne õnnõlik juhtuminõ, et mitu põlvkunda eläski kuun. Sääl om kah hää algusõst pääle vanavanõmba keele pääle jäiäq, selle et sündünülats võtt asja iks nii: üts inemine, üts kiil´. Ku last tuvvas küllä ja jäedäs hoitaq, sõs vana tutva asi: vanaimä puul mamma ja papa kiil´.

Ku su latsõ kaasa om tõsõst rahvusõst, sõs tuugi ei takistaq latsõlatsõga võru keele kõnõlamist. Märgiq perrä, et õnnõ su käest tä või tuud saiaq, kõgõ erilidsemb vara, mis sul ülepää andaq om. Küll tõsõq vanavanõmbaq oppasõq umma kiilt ja küll latsõ kasumisõ keskkund and tälle hää eesti keele mõistmisõ. Ja noh, ku tuu kasumisõ keskkund om mõnõl tõsõl maal, sõs saa latsõst nigunii tõsõ maa inemine. Ja tuugi om hää. Pääasi et inemine saa.

 

Evar

Reede, 11. märts 2022

Kas võrokõnõ käü sannan, sannah vai hoobis sannahn?

Mille om nii, et mõni inemine ütles, et tälle miildüs sannan kävvüq, aq tõnõ jälkinäq, et miildüs sannah kävvüq? Kas mõlõmbaq ommaq iks võroperädseq? Jah, ommaq külh. Võromaal ommaki laǵõmbahe levinuq kats seehkäänüsse lõppu: -n ja -h. Tuu ei tähendä siski, et sama inemine pruuk mõlõmbat. Vastapiteh, kumba pruugitas, om selgehe köüdet tuuga, kost inemine peri om. Õdagupoolidsõl Võromaal (= Lääne-Võrumaal) pruugitas n-lõpulist seehkäänüst (sannan, mõtsan, telekan), samal aol ku hummogupoolidsõl Võromaal (= Ida-Võrumaal) om tavaline h-lõpulinõ seehkäänüs (sannah, mõtsah, telekah). Nii et tuust, et ma kiroda seeh-, mitte seenkäänüssest või arvo saiaq, et olõ peri hummogupoolidsõlt Võromaalt. Ku mõnikõrd om kuuldaq, et vormõ mõtsah ja sannah üldäs setoperätsis, sis tuuga om, nigu om. Tõtõ om tuu, et ka Setomaal om seehkäänüsse lõpuh -h, aq massa-i kuiki unõhtaq, et poolõl Võromaal om iks kah.

Päält naidõ katõ või mõnikord kuuldaq ka säändsit vormõ ku mõtsahn, sannahn, telekahn. Sääl om seehkäänüsse lõpp vana -hn, millest ommaki kujonuq mõlõmbaq, nii -n ku -h. Põrõ pruugitas hn-lõppu viil väega veidü, kõgõ inämb vast Haani nukah.

Võro kiräkiilde om naist variandsõst võet -n. A ku kellegi kodokeeleh om tõnõ variantś, sis või tuu vabalt kirotõduid vormõ mõtsan ja sannan lukõq vällä mõtsah ja sannah vai kogoni mõtsahn ja sannahn. Ja esiq või iks kirotaq niimuudu, nigu umah keeleh om.

Karula kihlkunna keeleh om viil tõistsugumanõ pruukminõ: sääl om sagõhõhe hoobis nii, et seehkäänüsse asõmal pruugitas päälkäänüst, nii et sääl ei olõq lats ei koolin, koolih ega koolihn, aq hoobis koolil.

Helen

Esmaspäev, 7. märts 2022

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq I

Kuis meid kutsut um?

Lõunõeesti kiili ja naidõ kõnõlõjit um läbi ao mitund muudu jaet ja kutsut. Kõgõ vanõmb teedäq uma nimi um keelel maakiil ja rahval maarahvas. Võõridõ jaos um taa inämbüisi olnuq lihtsähe eesti kiil ja rahvas eestläseq, kuigi ütsil vai tõisil naabriil um Eestimaa, eesti rahva ja keele jaos jo vanast aost tävveste uma sõnatüvi olõmah olnuq – suumlaisil viro, lätläisil igaunija, vindläisil tšuď.

Perähpoolõ, 19. aastagasaa rahvuslidsõst heränemisaost pääle, um maarahvas esiq kah, nii Põh́a- ku Lõunõ-Eestih, hinnäst eestläisis ja umma kiilt eesti keeles kutsma naanuq. Vällä arvaduq setoq, kiä ka jo sada aastakka tagasi ummaq hinnäst pidänüq mitte eestläisis, a setodõs ja umma kiilt seto keeles.

Tarto liina ja Tartomaa ni uma vana lõunõeesti tarto kiräkeele perrä ummaq ka võrokõsõq ja tartogõsõq umma kiilt lisas maakeelele täpsämbähe tarto maakeeles ehk tarto keeles kutsnuq, ni esiqhinnäst tarto maarahvas. Edimädse maakiilse aolehegi nimi olľ Tarto Maarahva Nädälileht. Tuu leht olľ tarto kiräkeeleh ja tuud loiq ku umma kiilt nii tartlasõq ku võrokõsõq.

Ildampa, ku 18. aastagasaa lõpuh vana Tartomaa lõunõotsast luudu Võro liina ja maakunna nimi 19. aastagasaa seeh jo inämb juurdudaq joudsõ, naatiq sääl maakunnah umma kiilt võro keeles kutsma, ni esiqhinnäst võrolaisis vai võrokõisis.

Ku Lõunõ-Eesti keskjakko jäävide võro ja tarto keele ja rahva nimeq tulõvaq liinanimist, sis peris umaette rahva- ja keelenimi um lisas peris hummogunukah elävile setodõlõ ka Lõunõ-Eesti õdagunuka maarahval, kedä naati määnegi aig kutsma mulgõs ja näide kiilt mulgi keeles. A olkõq mulgiq, tartogõsõq vai võrokõsõq, kõik nä ummaq lisas umalõ kitsambalõ hindätiidmisele pidänüq hinnäst laembah plaanih maarahvas, ja rahvuslidsõst heränemisest pääle eestläisis.

Neli kiilt ja katsikhindäpidämine

Taa aoluulidsõ põh́a pääl um meil sis täämbätsel pääväl inemiisi hindäpidämise ja hindänimitämise perrä väega selgehe olõmah neli lõunõeesti kiilt ja rahvast. Vai sis rahvakilstu vai hõimo, nigu naid kah mõnikõrd nimmat um. Peris umaette rahvas pidäväq naist neläst hinnäst õnnõ setoq, samal aol ku võrokõsõq, nigu ka tartogõsõq ja mulgiq, pidäväq hinnäst osas eestläisist. Ni tegeligult tegeväq tuudsamma ka üts osa setodõst.

Või üldäq, et lõunõeesti kiili kõnõlõjil inemiisil um katsikhindätiidmine – ütelt puult hindä riigi- ja rahvustiidmine, miä um eesti, ja tõõsõlt puult piirkundlinõ ehk paigapääline hindätiidmine, miä um mulgi, tarto võro vai seto.

Võrokõisi kotsilõ um seo saiso joba 1989. aastagal, edimätseh võrokiilseh suvõülikoolih, küländ täpsähe kokko võtnuq Kama Kaido, kiä um ütelnüq, et võrokõisi tulõ pitäq eestläisi subnatsioonis ehk allrahvusõs, kiä ummaq külh osa eestläisist, a kink kiil um umaette õdagumeresoomõ kiil.


Lõunõeesti keeleq tõisi õdagumeresoomõ kiili hulgah. Puu ossõ argnõminõ näütäs vanno hõimokiili argnõmisõ vannust. Puu leheq näütäseq täämbädse päävä kiili ni näide suurus kõnõlõjidõ arvo. Nigu lehti suurusõ perrä aimadaq või, um lõunõeesti keelerühm õdagumeresoomõ kiili hulgah kõnõlõjidõ arvo poolõst päält soomõ ja eesti kiilt üteh kaŕala kiiliga kolmanda-neländä kotusõ pääl.


 





Sullõv

Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.