Täämbädse päävä võro keele kiräpildih um hariligult nätäq õnnõ üts õ. Naid õ-sit um tah õigõhe külh väega palľo, hulga inämb ku eesti keeleh, a vällä nägeväq naaq kõik iks õkva ütesugudsõq. Võtami vai näütüses sääntse õ-rikka sõnapaari ku kõgõ kõvõmb – kõik samasugudsõq õ-q. Päältnätäq.
Välläütlemise poolõst um taal ütel õ-tähel, vai õigõhe üteldäq külh õ-helül, midä taa tähega kirotõdas, siski kolm vähä esiqsugust helüvarianti. Noist ekäütte võidas mõnikõrd ka umaette tähega kirjä pandaq.
Kõgõpäält, lisas niiüldäq hariligulõ ehk eestiperätsele õ-helü variandilõ (nigu sõnah mõts) um võro keeleh olõmah ka vähä korgõmba, i- vai ü-maigulidsõ kõlaga õ-variant (nigu sõnah mõni). Ku tuud eräle tähega kirotaq, nigu mõnikõrd tetäs, sis pruugitas tuus hariligult kas y- vai õ̭-tähte. Nii või mõnikõrd nätäq kiräpilti – kygõ kõvõmb, vai mõnikõrd ka säänest – kõ̭gõ kõvõmb.
Võrokõsõst suurõl eesti rahvustegeläsel Hurda Jakobil olľ naid võro õ-sit siski jo päält saa aastaga tagasi kiräpildih kogoni kolm – egä välläütlemisvariandi jaos uma: korgõ, i- vai ü-maigulinõ ũ, harilik õ ja edepoolinõ, e-maigulinõ ẽ. Tuud kutś Hurt umas tiidüslidses kiräviies. Timä kiroť sis taadsamma tah jo mitu kõrda läbi kirotõdut sõnapaari säänestmuudu: kũgẽ kõvẽmb. Samal aol umih egäpäävätsih, mittetiidüsligõh kirotuisih kiroť Hurt palľo lihtsämbähe ja väega eesti keele perätsehe, õkva niisama nigu olľ kombõs tuu ao tarto kiräkeeleh: kõge kõvemb.
Ku naaq esiqsugudsõq õ-q ja näidega kiräpildiq võrrõlusõs ritta pandaq, näütäseq nä vällä nii:
õ kõgõ kõvõmb
y õ kygõ kõvõmb
ũ õ ẽ kũgẽ kõvẽmb
õ e kõge kõvemb
Päält tuu um muidoki ka täämbätsel pääväl olõmah väega täpsit tiidüsliidsi kiräviise ehk transkriptsiuunõ. Noist üte, soomõ-ugri kiili uma perrä kirotõdas võro õ-helle i̮ e̮ e͔: ki̮ge͔ ke̮ve͔mb, ja tõõsõ, üleilmalidsõ täpsäkirotusõ (IPA) perrä ɨ ɤ ə: kɨgə kɤvəmb.
i̮ e̮ e͔ ki̮ge͔ ke̮ve͔mb
ɨ ɤ ə kɨgə kɤvəmb
Naidõ täpsidekirotuisi perrä pidänüq naih sõnoh külh viil mõni tõõnõgi asi vähä tõistmuudu, täpsämbähe, a mi egäpääväkiräviie jaos võõrambahe märgit olõma, a tuu um joba tõõnõ teema, midä nakka-ai tah parlaq putma.
Muidoki või tah viil küssüq, et koh vai kunas sis võro keeleh määnegi õ um? Väega lühkühe või üteldäq, et õ ja ũ (ku mi no näütüses Hurda Jakobi täheq appi võta) ummaq edimädseh silbih ja ẽ edimädsest silbist kavvõmbah (nt võrokẽsẽq kũnẽlẽsẽq).
Korgõ ũ kotsilõ saa lihtsähe üldäq, et egäsugunõ edimädse silbi õ, miä um kas ülipikk (ehk 3. pikkusõh) vai inne nõnahellü (n, m), um korgõ ũ.
Ülipikäq ũũ-q tulõvaq hariligult häste vällä sõnno käändmisega, näütüses:
ülipikk pikk ülipikk
mũũk mõõga mũũka
nimekäänüs umakäänüs osakäänüs
Lühküide korgidõ õ-dõ näüdüsses või tuvvaq ütskõik määntseq nõnahelle (n, m) iih olõva õ-ga sõnaq: sũna, nũna, ũng, kũnõlõma, tũmbama jms.
Lisas um viil paar korgõ õ-ga sõnna, koh tuu ũ olõ-õi ülipikk ega ka mitte nõnahelü iih, a naih sõnoh olõ-õi taa ka õigõhe nigu õ, a hoobis i variant. Tuuperäst passis mu meelest õkvalt naih sõnoh tõisist tähist palľo parõmbahe pruukiq umalt olõmusõlt i-le lähkümbät y-tähte: sys, yks. Et neoq sõnaq võivaki periselt kah i-ga ollaq (sis, iks), sis muq käsi joht häste ei nõsõki naid õ-ga (vai ũ-ga) kirotama. Nii et ku mitte y-ga kirotaq, sis ma esiq parõmb pruugigi joba i-ga variantõ sis ja iks. Samma i-ritta käüväq viirtpiteh ka sõnaq nyna ja sysar. Noist edimäne um i-ga eesti keeleh (nina) ja tõõnõ soomõ keeleh (sisar).
Sääne lugu um sis seo võro õ-ga. Tedä um nigu üts, a ku lähkümbäst kaiaq ja kullõldaq, sis um tedä kolm. Õkva nigu võro keele uma õ-kolmainsus.
Sullõv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar