Saru salakiil ehk Nätpär, keele laagaõlõ!

– Oispo, neemi uudu lõõmu astai pusilõid!

– Lõõdu määsü!

– Nätpär, lõõdu jassi, ismi aasa ...

– Neemi seedeber!

Sääntsiid ütlemiisi, lausit vai juppõ kunagi olnust katõkõnnõst om jõudunu muqni kavvõ ao, kolmõ inemispõlvõ takast. Naid ommaq kõrranuq inemiseq inne minnu ja vähämbält muq latsõq opisõq naaq kah äräq. Tähendäs, naaq lausõq ommaq tundunuq kuigimuudu nall´alidsõq, mängulidsõq ja mõonuq häste. Naaq näütäseq, et sa olõt üts tuust seltskunnast, olõt üts tuust inemisrühmäst, kiä säänest kiilt tund. A naaq ommaq ka kavalaq lausõq, selle et edimält ei saaki arru, midä naaq ütleseq.

Sääne keelepruuk (släng) märgiti vällä Saru külän Ala- ja Mäe-Matsi talu rahva seen umbõs 1930.–1940. aastil ja arvadaq ollgi tuu teedäq õnnõ näile. Päämädseq pruukjaq ja vällämärkjäq olliq kats taluperremiist, Matsi Pärnät (Bernhard Hanimägi 1883–1955) ja Matsi Juhan (Johann Julius Käärmann 1890–1963). Om perimüs, et tuusjaos, et latsõq arru is saanuq, midäd kõnõldi. Kül vast ka kavvõmbil naabril is olõq vaia teedäq, midä märgitäs. Saru rahva rõõmsa, umameheligu ja nall´alidsõ meelelaadi perrä või arvadaq, et taa võisõ ollaq vällä märgit ka lihtsäde nall´a peräst ja keelega mängmises, midä tarvitõdi ülenaabriga hõikõlõmisõ kaudu suhtlõmisõs. Illatsõmbal aol ei olõq salakiilt sõski inämb aktiivsõlt pruugit.

Täämbädsest aost om meile tutva bi-kiil. bi-keele süstem om sääne, et hariligu sõna edimädse vai pikembän sõnan ka tõsõ silbi perrä pandas lisasilp bi, nt raabimat, sibipul, ebigäbivene jne. Mõnõn mõttõn või salakeeles pitäq ka nall´alist söörömöö kiilt, kon Saarõmaa murragu perrätegemises pandas sõnna egä täüshelü asõmõlõ ö, nt vörö pöhjö pööl söörömöö kööl öm pörös rössö örrö söööq. Sõnnu ja silpega mängmine om kah küländ harilik, nt ku vaihtat är katõ sõna edimädseq kats tähte, nt kana vass vai munavatt´.

Saru salakeele põhjas om Saru murrak. Salakeelen vaihtõdas üte sõna seen silbiq äräq, a sääne vaihtus või üten tuvvaq ka edimädse silbi pikembäsminegi, esiki lisatäüshelü vahjõlõ- vai manupandmisõ ja mõnõ peethelü ärjätmise vai muutusõ. Nii sai mu vanavanaesä Pärnäti nimes Nätpär ja tedä meelütedi tüü mant är hõigatõn keele laagaõlõ ’lekeq kalalõ’ vai lõõdu jassi, ismi aasa ’tulõq siiäq, mi is saaq’ vai kutsuti süümä lõõdu määsü ’tulõq süümä’! Sääl kandin üteldäs es asõmal is, sisseütlejät käänüst de-ga, nt Tartudõ. Osasütlejä käänüsse mitmusõ -it vai -iid asõmõl või ollaq ka -õid, nt lambõid. Arva, et tegu oll´ keelemänguga tuuperäst, et ei latsõ, ei naabri iist is olõq vaia varjadaq, et poiss, mineq tuuq mullõ aiast sibulõid. A ku kiäki õks puhast häüssä suust vällä vai muiduq närvi mustas ai, sõs toolõ võisõq suuviq neemi seedeber!

 

Mariko

1949. aastal Tsiberist Võromaalõ saadõt kiri, kon allajoonituin ritun om tarvitõt salakirja. Katõ sõna edimädseq silbiq vai täheq ommaq är vaihtõduq. 

Lausõq ütles: Sis tuli Martsina Viido, meie hobesega üksina kodo, ööldes et Karla jäi väga haiges ühest silmast, läts haiglas.