Lõunõeesti keeleq ja rahvaq VI

Kuq ohostõduq ummaq lõunõeesti keeleq 

ja midä näide hääs tegemä pidänüq?

 

Kõgõ hullõmb um tarto keele sais

Ku võro, seto ja mulgi keele hääs tetäs parhilla umajago edendämistüüd, sis kunaginõ uhkõ lõunõeesti kiräkiil, tarto kiil, um seo ilma aigo jäänüq kõigist kõgõ kehvembähe saisu. Um külh kooniq viimätseniq aoniq olnuq mõni kiränik, kiä tarto keeleh kirotas. Naist Traadi Mats ummi tartokiilside dialuugõ ja luulõtuisiga um jo ütsindägi tarto keele kirändüsligult tähtsäs tennüq. 

 

Siski um tarto kiil täämbädse päävä lõunõeesti keelist ainugõnõ, mink pästmises ja edendämises ei olõq tegünüq mitte määnestki ütiskundlist liikmist. Ku egäl tõõsõl lõunõeesti keelel um uma instituut, nii suur vai väiku ku tuu kelgi um, uma lipp, uma aoeht, umaq sõnaraamaduq, opimatõrjaaliq, ka mõni tunnikõnõ koolih, mõni umakiilne rühmäkene latsiaiah ja viil ütte ku tõist edendüstüüd, sis tarto keelel midägi säänest olõ-õi. 

Võro ja seto kiil UNESCO maailma kiili vereväh raamatuh

 

Muidoki ummaq ka võro ja seto ni esiqeränis mulgi kiil väega tõsitsõhe ohostõduq keeleq. Võro ja seto keele ohostõdus um 2009. aastagal saanuq ka rahvusvaihõlidsõ kinnütüse ÜRO haridusõ ja kultuuri allasotusõlt UNESCOlt, kiä um naaq sisse pandnuq umma maailma kiili verevähe raamatuhe märgüssega kimmähe ohoh ("Võro-seto – definitely endangered language", kaeq tuust pilti ülevästpuult). 

Midä sis tetäq tulõ?

 

Kuigi nii võro, seto ku mulgi keele hääs tetäs ka parhilla hääd tüüd, jääs tuud siski selgehe veitüs. Naidõ miiq põlitsidõ lõunõeesti kiili pästmises um hädäste vaia naidõ keelekogokundõ haridussüstiim kipõstõ ja kõrraligult ümbre kõrraldaq umakiilses. Vai sis väega suurõ ja kimmä uma keele osaga katskiilses. 

 

Um vaia lõunõeesti kiili ammõtligult tunnistaq ku umaette kiili. Um hädäste vaia haardaq naaq keeleq kõrraligult üteh Eesti keele-, haridus- ja meediäpoliitikahe. Võro keele kotsilt umgi tuud jo 2019. aastagal ette pandnuq Võro Instituut (kaeq järgmäst pilti), a siiäni olõ-õi naid ettepanõkiid joht viil Eestih naidõ poliitikidõ kujondamisõl kuigi tõsitsõhe kuuldaq võet.

Võro Instituudi 2019. aastagal tettüq ettepanõgiq Eesti keele-, haridus- ja meediäpoliitiga tävvendämises (avaldõduq: Iva, Sulev 2020. Kakskeelsus ja keelepoliitika võru-eesti näitel — Sirp). 

 

Ku seod kõkkõ joba ligembil aastil tõsitsõhe ja häste läbimõtõldult tetäsiq, sis olnuq miiq lõunõeesti keelil viil küländ eloluutust. 

 

Midä muud, ku tulõ sis luutaq ja ekäpiteh takast tougadaq, et kõik naaq hääq aśaq miiq kiiliga lähkümbäl aol johtuma naanuq. Ja et miiq maal iks rahu ja rikkus püsünüq, et kõkkõ taad hädätarvilist miiq kiili hääs kõrraligult tetäq saanuq.

Sullõv

Seo olľ pikembä lõunõeesti kiili ja rahvidõ luu viimäne jago. Seo luu edimäidsi jakõ saa lukõq seostsamast võro keele blogist ja tervet luku saa kullõldaq Helüaida tiidüsjutu jaost.

 

Mino mõnu, mõnu mino

Hiina põhisõna dao jaost löüse Mäll Linnart esti keelen vastussõ kulg, miä paistu tälle paŕõmb vastus ku tii. Olõ arvanu, et samast tüvest tulõ ka kulumine (selle, et miä liigus, tuu kulus), a etümoloogia tuud ei tunistaq. Sarv Miku jutu perrä jälq paistus, et osast tuudsamma mis kulg, võõśe tähendädäq vana sõna mõnu: „Sõna "mõnu" algseks tähenduseks on isejuhtumine, isetoimumine.” Midä olõssi umalt puult vastussõst pakkuq võro keelel? kulg-sõna om meil jo puudus, a mõnu’ga om tõõńe lugu. Ku Harglõn kaav´ati, et mõnõ opõtaja jutussõn olõ-i sõnamõnno, sis tuu vaśt oll´ külq midägi sinnäq Miku usutu tähendüse poolõ: jutt es joosõq esiqhindäst ja es tõmbaq ka kullõjit üten. Tõist vanna tähendüst ’toon, meloodia’ olõ-i Võromaalt üles tähendet, Mulgimaalt külq: temä äälel om ää mõnu (Trv). Nii et mõnu om jo vanast ka siinpuul tutva olluq. Vai ku vanast? Pakutas, et mõnu tulõ minemä-tüvest. Tostsamast tulõ ka keelevahtsõndusõ aigo soomõ keelest laańat menu (põh´aesti rannakeelen niisamadõ olõman, a õnnõ tähendüsen ’lärm; lai jutt’). Ja tuu juhatas meid umakiilse mino/minu mano, miä kah om kinmähe minekist peri, a või tähendädäq: 1. ’minek, minemine’; 2. ’kulu; väljaminek’; 3. ’nõutavus; ostetavus’ (sõs nigu tal´na keele menu); 4. ’hoog; edenemine’. Sõna om ütine ranna- ja võro keelele (küünüs viirtpite ka tarto kiilde), muialt Estist om õnnõ ütsikit näütit. Imelik külq: ku kulu ja põh´aesti kulg(ema) ei käüväq põh´a poolõst kokko, sõs mino ütles minekit ka kulu mõttõn (suuŕ mino om `väega leeväl (Räp)). Mullõ paistuski, et mõnu või miiq kiilde ollaq jo ammuq laańat põh´aesti keelest, ku uma lõunõesti mino tähendüs joba pall´o lajast tükke minemä (ka vadja menu’l omaq olluq tähendüseq: ’minek, kulg; väljaminek, kulu’ a viil ka ’asi, lugu, juhtum; komme, tava’).

Ku nüüt kõrrast tullaq umahussõnno mano, sõs mõnus om Võromaal õnnõ veetse tutva olluq, ei tiiäki, mis tähendüsen. Paistus, et tuu asõmõl om tarvitõt sakõstõ makus-sõnna, miä täämbädsel pääväl mõos sääl kottal või-ollaq võõralt (päält liha `kuivamise om makuss sann Har; Nood́ega (lepa- ja kasehalgudega) saa sann hüä makuss Rõu; Vanal inemisel om livvaśt `sü̬ü̬mine magusamp ku `taĺdreka päält Räp; magusa suuga ’mõnuga’ Ää maeguga sü̬ü̬ki süvväs paĺlu magusamba suuga Nõo). Ka nimisõnal magu om mitmal puul Estin olluq tähendüs ’mõnu, rahulolu, rahuldus’. „es olõʔ ü̬ü̬l makuʔ ,” ülti kehvä makamise kottalõ Vahtsõliinan. Ja Urvastõst om ka näädüs magu-sõna tarvitamisest tähendüsen ’olemus’: „t́iä `tundsõ ravva maku, `mõistsõ `rauda raguda sõ̭ss, ku raud oĺl kõ̭kõ `pehmemp”.

elomino ei olõssi selle ilma aigo hään tähendüsen mõtõldav, innemb sõs elomagu (tund elost maku). Ja mass miilde tulõtadaq ka imelist ummasõnna kokoś/kokuś ’koondatud, kompaktne; sobiv; mõnus, hubane’, miä nigu annassi mõistaq, et kogosa tundõ and häie asjo ja esiqhindä kokkovõtmine.

Lätteq Internetin: „Eesti murrete sõnaraamat”, „Eesti etümoloogiasõnaraamat”.

Urmas