Lõunõeesti keeleq ja rahvaq III

Maahavaikiminõ ja "murdõkeelis" alandaminõ 

Tah sai jutuga liigutus läbi ao maakeelest eesti keele ja lõunõeesti kiili mano. Naidõ kiili kõnõlõjist hindist ja näide hindätiidmisest tulnu täpsämbä kaemisõ ja arvosaamisõ kõrval um siski täämbädse pääväni olõmah ka tõistmuudu kaeminõ. Tuu um sääne väega suur ja lagja kaehus, nigu kaeminõ kavvõ mereviirse pääliina korgõ mäe otsast vai kostki viil kavvõmbast. Tuu kaeminõ näge ja nimmas eesti kiilt ku ütte jagamatut tervet ni jätt lõunõeesti keeleq pildi päält tävveste vällä. 

 

Vaest kõgõ kimmämbähe um säänest kaemist iks viil nätäq Eesti keele-säädüseh. Ni muidoki Eesti ammõtliguh statistikah, minkast olľ jo iihpuul juttu. Ka keelesäädüse kõgõ vahtsõmbah, tävvendedüh kujoh ei nimmadaq ütegi sõnaga üttegi lõunõeesti kiilt, a kõnõldas õnnõ eesti keelest ni õigõq veidükese ka sääntsest nättüsest ku eesti keele piirkondlikud erikujud ehk murdekeeled. Seo pikä, lohisõva, laja ja segädse mõistõga pandasõq Eestih säädüsligult ütte patta kokko kõik eesti keele murdõq-murraguq ja lõunõeesti keeleq. Seo tähendäs lõunõeesti kiili keelis mittetunnistamist, näide maaha-vaikimist ja vaikimiisi eesti keele murdidõga sama pulga pääl hoitmist. 

 

Kavva aigu, päält saa aastaga, umgi Eestih harilik olnuq sääne lõunõeesti kiili mittenimmamisõ ja nägemädüstegemise poliitiga. Tuuga um alostõt joba eesti rahvuslidsõ heränemise aol, et eesti rahvast parõmbahe ütes kimmäs rahvus-kihäs kokko liitäq. Lõunõeestläisi uma vana kiräkiil ja kododsõq kõnõlõmis-keeleq ummaq vaia olnuq tii päält iist ärq saiaq, et nä eesti rahvusõ ja ütidse rahvuskeele luumist ja arõndamist es segänüq. 

 

Põhilidsõlt sama põhjõndusõga, a suurõlt jaolt ka lihtsähe sada aastakka sammamuudu olnu aśa inerdsist, um seo lõunõeesti kiili kõrvalõtoukaminõ ja tühistämine kestnüq täämbätseni pääväni ja kest iks viil. Sääne keelepoliitiga um kavva olnuq mitte õnnõ rahvuslinõ ja poliitilinõ asi, a ka miiq rahvustiidüisi, säälhulgah keeletiidüse päämäne saisukotus, mink vasta olõ-õi kavva aigo kuigipalľo vaiõlnuq ka välämaa tiidläseq. 

 

Tähelepandminõ ja vällätuuminõ

 

Lõunõeesti kiili nägemädüstegemine, olõmaduspidämine ja lihtsält eesti keele murdis vai murdõkeelis vähändämine olõ-õi siski kunagi olnuq tävvelik. Läbi ao um löüdünüq keeletiidläisi, kiä ummaq tähele pandnuq ja vällä toonuq, et lõunõeesti keeleq ummaq väega palľo ja süväste tõistmuudu ku eesti kiil. Mitte kõik nuuq tähelepandjaq olõ-õi umal aol joht selgehe vällä ütelnüq, et tegemist um umaette keele vai keelerühmäga. Inämbüs näist um iks kõnõlnuq lõunõeesti keelist ku eesti keele murdist, nii nigu um vanas traditsioonis ja  kombõs olnuq. Siski ummaq nä tuu man vällä toonuq eesti ja lõunõeesti suurõ ja süvä keelelidse vaihõ, miä jo sisulidsõlt tähendäski tuud, et keeletiidüsligult olõ-õi lõunõeesti mitte eesti keele murrõq ega murdõrühm, a umaette kiil vai keelerühm. 

 

Rahvidõvaihõlidsõlt tunnõtuist keeletiidläisist um lõunõeestit edimäst kõrda eräle keeles nimmanuq taanlanõ Raski Rasmus umah 1834. aastagast peri õdagumeresoomõ kiili ülekaehusõh.

 

Ferdinand Johann Wiedemann jagi umah 1864. aastagal ilmunuh võro keele grammatikah eesti keele katõs – võroeesti ja talliinaeesti päämur-dõs: Werroehstnischen ja Revalehstnichen Hauptdialekt. Ni naidõ katõ põh́apiir juusk Wiedemanni perrä Tarto ja Viländi liina lähküst. Timä perrä olľ võro keelelidselt terve lõunõeesti sünonüümis, nii et seto, tarto ja mulgi käveq timä meelest kõik võro päämurdõ alaq. Ni tõõsõlt puult kõik eesti keele murdõq käveq timä perrä talliina päämurdõ alaq. 

 

Umah grammatikah uuritavat võro kiilt ehk võroeesti päämurrõt pidi Wiedemann talliinaeesti päämurdõst niisama kavvõs ja umaetteolõvas ku liivi vai soomõ kiilt. Timä sõnno perrä suhtusõq umahindä kiräkiilt pruukvaq lõunõeestläseq Talliina murdõhe nigu kergehe arvosaadavahe võõrkiilde. Säänest saiso pidi tä lähkedses taani ja roodsi keele vaihõkõrraga.

 

20. aastagasaal ummaq lõunõeesti keele ku umaette hõimokeele pikkä ikä umih kirotuisih vällä toonuq keeletiidläseq Saareste Andrus ja Ariste Paul, a päält näid viil inämb Sammallahti Pekka ni Viitso Tiit-Rein. Sammallahti perrä lätś muistitsõst õdagumeresoomõ algkeelest kõgõ edimält lahko lõunõeesti hõimokiil ni viil päält tuud kõik ülejäänüq. 

 

Sammallahti Pekka 1978 aastagast peri diagramm. Pistütelg kujotas aigo, haropuu noolõq kiili jagonõmist ja täppjoonõq hõimõ kokkoputmiisi. Lõunõõesti haro (soomõ keeleh eteläviro) läbi ao edenemist näütäväq noolõq olõ rohilidsõ värmiga üle tennüq.

Um olnuq ka keeletiidläisi, kiä olõ-õi lõunõeesti hõimokeele umaette ikä nii pikäs pidänüq. Näütüses Rätsepä Huno um taad umaetteminekit pidänüq pal-ľo illatsõmbas arõngus ni Kettuneni Lauri kogoni arvanuq, et lõunõeesti hõimokiil um tegünüq põh́aeesti keele kokkoputmisõst naabrikiili läti ja liiviga. 

 

Paistus nii, et esiki Sammallahti olõ-õi huulmaldaq umast lõunõeesti keele tähtsüstämisest usknuq, et lõunõeesti kiil ku umaette kiil vai keeleharo seo ilma aigo elämä jääs. Timä keelepuu pääl nakkas külh lõunõeesti haro kõigist õdagumeresoomõ keelist kõgõ varrampa pääle, a lõpõtas uma pikä elo eesti keele sisse sulamisõga. Aastagal 1978 võidsõgi tuu tõtõstõ nii tundudaq ja tõõnäolinõ ollaq. Periselt, nigu teedäq, tuud muidoki iks viil johtunuq olõ-õi. Vastapiteh, taast harost um võrsunuq mitu täämbädse päävä lõunõeesti kiilt üteh uma kiräkeele, kirändüse, meediä ja palľo muuga, miä näütäseq, et lõunõeesti keeleq mitte õnnõ ei eläq ja olõq olõmah, a arõnõsõq ka umma rata edesi.

Sullõv

Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.

Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? I

Ilvesse Aapo and selgehe teedäq viil ütest vaihõst katõ keele vaihõl, ku tä võro keeli laul: „Koh kuradi kotsil ma elä?”, a talna kiilde pand tuu ria: „Mis kuradi kohas ma elan?” Üts igävene hädä om põh´aesti koht-sõna ja timä „tüvesugulaisi” võro kiilde ümbrepanmisega kõikaig. Kõkkõ tuud ei jõvvaq siin üte kõrraga ärq kõnõldagi, a no kostõgi otsast iks alostasiq. Kaessi edimält kõrvusi sõnno koht/kotus ja paik tarvitamist võro ja talna keelen. Google näütäs, et talna keelen om kohavaim internetin kats kõrd harilikumb ku paigavaim/paiga vaim. A võro keelen ma olõ-õs viil kotu(s)sõ- vai kotsõvaimu trehvänüq, inne ku nüüt näi internetin paari kotussõ pääl (pankõq tähele: kotussõ pääl!); kirotadas iks paaǵavaaḿust (nojah, võro kiŕakeeln muud´oki paigavaimust). Esiq mõtlõ, et selge tuu: paiga- om lühemb üldäq ku kotu(s)sõ- ja särne vorm nigu kotsõ- olõ-i „Esti-võro sõnaraamatun” hääst kitet (ütte näütelausõhe siski om sisse lipsanuq). Innemb ma usu, et hoobis paigavaim om võro kiŕandusõst hiilnüq põh´aesti kiŕarahva keeletarvitustõ. Kokkovõttõn tuu nigu näütäsiq, et mõlõmbal sõnal om mõlõmban keelen sama tähendüs.

Aga nüüt: selge vaeh tulõ sõnno koht ja kotus vaihõl sisse käänüste pruukmise man. Talna koha peal tähendäs hoobis muud ku võro kotu(s)sõ/kotsõ pääl. Tuu viimäne olõ-i talna keeli muud kui kohas. Näütüsest Kapp (auto, politsei) sais nüüt tõõsõ kotussõ pääl. Kas saasõ saistaq ka kotussõn? Saasõ tõõńekõrd külq, tuust om kah näütit „Esti kiili sõnaraamatun” („Eesti murrete sõnaraamat”): `lämmän kotussõn (Urvastõ); sisaskiʔ eläväʔ ilosin kotussin vi̬i̬ veeren (Rõugu). Vahtsõ ilma aigo või kotussõn laemb pruukmine tähendädäq sõski talna keele mõio.

A lõunõesti keelin om viil üts perüs ummamuudo „kotus” – kõik kotus, miä küünüs kõõgipooli. Talna koht säräst ainsust lupa-i joht. A miiq võissi tuu vahtsõst ärq oppiq. Pankõ tähele „Esti kiili sõnaraamatu” näütit: kiḱk kotuss olli must puha (silme ees läks mustaks) (Karksi); küll nüid väĺlän ladistap, kõ̭iḱ kotuss (kõik kohad) om vett täis (Nõo); kõ̭iḱ kotuss oĺl sõta täüś (Rõugu). „Siili” oppusõ aigo võit tuud viimäst üldäq ka hää meelega.

kotussõ-jutt lätt edesi...

Urmas

Suur süä – hää vai halv?

„Mis sa umõtagi olõt nii suurõ süämega!“ olõmi iks kuuldnu vannaimmä latsõlatsõga võro keeli pahandaman. Joba latsõn sai selges, et suur süä olõ-õi midägi hääd.

„Sa oled nii suure südamega, et jõuad veel võõraid ka aidata!“ kuulõmi täämbädsel aol inemiisi kitmän eesti keeli.

Ka soomõ keele suuri sydän ja inglüse keele big heart omma sama tähendüsega ku eesti keelengi.

Omgi selge, et eesti ja võro keelen tähendäs suur süä esi asja ja mõnõn mõttõn om katõ keele ütlemisel ka risti vasta tähendüs.

Fraseoloogiasõnaraamadu http://www.eki.ee/dict/frs/index.cgi perrä tähendäs eesti keele ütlemine, et kiäki tund tõsõlõ väega üten ja om hää süämega. Võro keele suur süä tähendäs, et inemisel om tikõ loomus, tä vihastas kergehe vai om muidu pahanu olõkiga. A huvitav om viil ka tuu, et fraseoloogiasõnaraamadu perrä om vanõmban eesti keelen olnu taa ütlemine tarvitusõl ka saman halvan tähendüsen ku täämbädse ao võro keelengi, vähämbäste viil 19. aastagasaal, nt Lydia Koidulal.

Ku kaemi inemise füüsilidse kihä ja arstitiidüse poolõ, sõs tundas sääl süäme laembasminegi hätä – tuu om sõs, ku süäme üts uus vai kõik oosõq ommaq suurõs lännü. Tuud ei peetäq peris haigusõs, a tuu johtus mitmõst tõsõst süämehädäst (korgõ vererõhk, klapihädäq, süämepuudulikkus jm). Kaeq ka https://www.kliinik.ee/sudamehaigused/id-24/noustamine?question=903 Inglüse keelen üldäs taa kotsilõ enlarged heart, miä võro keeli võissi täpsähe ollaq suur süä ja olõgi poolõst klapissi taa vastus kah, selle et suur süä võro keeli ei olõq midägi hääd, nigu joba ültü.

Võro keelen om viil ütlemine süä servikalla seen vai süä seen servi, miä tähendäs, et inemine om otsani är pahanu. Ka sääntsele ütlemisele lövvämi arstitiidüsest paralleeli. Ku inemise kõtu pääl om hulga rasva, sõs kõik nuuq organiq, miä kõtukooban ommaq, surbvaq vahelihast ülespoolõ, miä ummakõrda toukas ka süäme ripvast olõkist servikalla olõkilõ.

Nii nigu inemise kihä muutus, nii muutus ka kiil. Ka võrokõsõq ommaq nakanu joba tarvitama ütelüst suur süä ku midägi hääd (nigu eesti keelen). Kongi kõtutsopan püsüs sõski ka vana tähendüs alalõ, a tuud täämbädsel aol väega sakõstõ inämb ei kuulõq. Positiivsõ olõkiga ilman ei olõq muudsa ollaq suurõ süämega inemine.

 Mariko

💕

Pagõma ja kargama kolmõ keele võrdlusõn

Pagõma om üts võru keele sõna, mink seen parladsõ ilma tegelik olõk piaaigu kõgõ parõmbalõ vällä paistus. Sõa iist paenuid om meilgi Võrumaal joba liinu ja alõvidõ pääl nätäq, näid saa asjuga avitaq, näide elu- ja koolimurridõ üle pääd murdaq, ummi mõttit Eesti valitsusõ ja umavalitsuisi suunan vällä kõnõldaq. 

„Paenuid?“. Ohoh, kuis sõs nii? A om külh nii. da-tegevüsnime vanõmb kuju om paedaq. Piaaigu nigu soome keele paeta ja kavvõmbal eesti keele da-infinitiivist põgeneda. Kukki, ka soomõ keelen tulõ -ne vällä püürdmisen: pakenen, hän pakeni. A võru keele süsteemi perrä ma pakõ, sa pakõt, tä pakõs, mi pakõ, ti pakõt, nä pakõsõq. 

Vanan võru keelen oll´ külh üts ne-vorm, potentsiaal. „Küll ma pagõnõ, ku laskma nakkasõq,“ tähend´ võimalust, et ma pakõ (ku viil paedaq saa) ja eks no sõs paistus. 

Kimmäle lövvüs ülemineväst lõiku lugõnuidõ hulgan vastaütlejit, et kuis sõs nii, kolmas pööreq om tä pakõ (mitmus nä pagõvaq). Kas pakõs vai pakõ, tuu omgi vaban vaeldumisõn. Aoluulidsõlt om s-lõpp käünüq tegijät tävvelidselt haardvidõ sõnnu manuq, nii et ku tütärlats kaibas sõbrannalõ poisi kottalõ: „Tä pakõ minnu!“, sõs omgi vorm teooriaga kuunkõlan, sääne pagõminõ või ollaq ka moodu peräst. 

Minnevaig om si-lõpuga: ma pagõsi, sa pagõsit, tä pagõsi. Tuu om jäl võru ja eesti keelen üttemuudu ja soomõ keelen tõistmuudu. 

Koskist ärminemine salahuisi, lepingust vallalõ ütelden vai kõnõlaja puult halvas pantult oll´ vanan võru keelen kargaminõ vai ärq kargaminõ. Tuu om muiduki jäl võru ja soomõ keelen üttemuudu, võru karadaq ja soomõ karata. Soomõ karkuri iinkuju päält om ka eesti kiilde saad sõna väekargaja ja tõlgit aotlidsõ ärolõki kottalõ hüppes käima. Baltisaksa or´aaol oll´ ka Võrumaal harilik, et kargajas nimetedi tuud perisorja, kiä oll´ ilma lubalda uma mõisa vallast vällä lännü, verlaufen saksa keelen üteldult. Põh´a-Eestin jooksik, Lõuna-Eestin kargaja. 

Tuu, kiä liigus salaplaanilda, pakõs tapatüü, hädä ja viletsüse iist, om võru keelen pagõja. Sõapagõja, takankiusamisõ iist pagõja, nälläpagõja. Eesti kiilde om saad kats sõnna: uma tulõtis põgenik ja lõunaeesti (võru) sõna päält tulõtis pagulane. Näil sõnnul olõ-i pall´u vaiht, a vast om nii, et põgenik om õkva liikunu vai liikmisõn, aotlidsõmb, pagulane joba paika jõudnu, püsüvämb, vrd paadipõgenikud ja pagulaseestlased Rootsis. Püsüvät olõkit näütäs ka kliimapagulane vai hinnangut andva mugavuspagulane. 

Ku pagõja sõna om võru keelen olõman, sõs pagulase, emigrandi, inglüse refugee, DP (dii-pii) kottalõ tulõ meil vast uma sõna viil vällä märkiq. Praktikan olõ-i säänest sõnna vajja lännüq, ekäütte, kiä meil om, om kutsut iks uma rahva vai grupi nimega: vindläne, valgõkaartlanõ, suumlanõ, ingerläne, vadilanõ, ukrainlanõ, hutsuul jne. Mõnikõrd om tuu kutsminõ halvaspandva ja nõna all tuud ei üteldä, a inämbüsest manutulnuist ommaq saanu umaq inemiseq, kiä ka paikligu keele är opnu.

Evar

Mille võro keeleh om 13, ku eesti keeleh ummõhtõgi om 14 käänüst?

Ku parhilladsõ ao eesti keeleh om 14 käänüst, sis võro keeleh om õnnõ 13. Tuu, midä võro keeleh ei olõq, om na-lõpulinõ olõjakäänüs, nigu näütüses eesti keeleh väikese lapsena ja soomõ keeleh pienenä lapsena. Viil 150 aastakka tagasi es olõq säänest käänüst ka suurõmbal jaol  põ-h´aeesti keeleh, olõmah oll´ taa õnnõ rannamurdõ pruugih. 19. saa-aastagal pakuti rannamurdõ olõjakäänüst ka eesti kiräkiilde. Tõsõs tähtsäs iihkujos taa käänüsse eesti kiilde tuumisõl sai soomõ kiil, koh taa ka olõmah om. Eesti kiräkeelest om taa sis hildaaigu ka võro kiilde tükmä nakanuq.
A tuu tähendä-i sukugi, et noidsammu tähendüisi, midä taa käänüssega eesti keeleh edesi andas, võro keeleh ilma na-lõpulidse käänüsseldäq edesi andaq ei saaq. Saa külh, aq õnnõ tõistmuudu. Kuimuudu sis? Tuu tah õnnõ mõnõq mooduq.
1. Seehkäänüssega, tuu tähendäs, et taasama käänüssega, mille lõpuh om võro keeleh -n, -h vai -hn (lõpp olõnõs tuust, kost kõnõlõja peri om). Näütüses ku eesti keeleh üldäs lapsena meeldis mulle šokolaadijäätis, sis võro keeleh või üldäq latsõh~latsõn miildü mullõ sokolaadiiätüs. Mi kotoh om olnuq egäpääväne ütlemine vanas om vaiv saiaq, vanah om hää elläq, koh paistus taasama pruuk.
2. Kõrvallausõga, näütüses ku ma lats olli, miildü mullõ sokolaadiiätüs.
3. Mõnikõrd sünnüs väega häste pruukiq nimekäänüst, näütüses nende kingadega paistis ta esimest korda elus pikana om võro keeleh näide kängiga paistu tä edimäst korda eloh pikk.
4. Kotussih, koh eesti keeleh pruugitas olõjakäänüssega lisändit, pruugitas võro keeleh ku-köüdüssõnaga lisändit, näütüses võru keel kirjanduskeelena om võro keeleh võro kiil ku kirändüskiil.
5. Mõnikõrd saa pruukiq määnestki määrsõnna, nii võigi võta teda sellisena, nagu ta on võro keeleh ollaq näütüses võtaq timmä niimuudu, nigu tä om.
6. Saajakäänüssega, näütüses kavas järgmisena nimetatud punkt või võro keeleh ollaq kavah järgmädses nimmät punkt.
7. Muidoki võivaq eesti- ja võrokeeline lausõq ka rohkõmb esimuudu ollaq, näütüses raha on sinu, kui selle esimesena leiad võissiq võro keeleh ollaq ku olõt edimäne, kes raha löüd, om taa sinu uma.
Nii et kuiki na-/nä-lõpulist olõjakäänüst kuuld parladsõ ao võro keeleh peris hulga, om taa siski illane eesti keele mõo ja vanõmbah võro keeleh om samma asja tõistmuudu ültüq.

Helen

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq II

Midä ütleseq uuŕmisõq? 

Lõunõeestläisi hindäpidämise asja um ildampa, jo seol aastagasaal, mitu kõrda täpsämbähe uurit. Naidõ Võro Instituudi ja Tarto Ülikooli ütistüüh tettüisi uurmiisi tulõmusõq näütäseki õkva taad-samma, minkast jo juttu um olnuq – et setoq pidäväq hinnäst kas setos vai sis setos ja eestläses kõrraga, võrokõsõq innekõgõ eestläses, a lisas ka võrokõsõs, ni mulgiq, sammamuudu, innekõgõ eestläses, a lisas ka mulgis. Tartogõisi kotsilõ olõ-õi uurmiisi tett.

 

Viil selgembähe kinnütäseq samaq uurmisõq tuud tiidmist, midä täämbätsel pääväl egäüts või niigi esiq tähele pandaq. Tuu um tuu, et nii võrokõsõq ku setoq pidäväq inämbüisi umma kiilt – võro-kõsõq võro kiilt ja setokõsõq seto kiilt – umaette keeles, ni võro ja seto kiilt umavaihõl kah katõs eräle keeles. Ütes eesti keele vai lõunõeesti keele murdõs, murdõkeeles  vai võro-seto liitkeeles, minkast kah vaihõpääl juttu um olnuq, võrokõsõq ja setoq umma kiilt hariligult ei piäq. 

 

Sama selge ja kimmäs olõ-õi sais joht mulkõga, kiä mõnikõrd kutsvaq umma kiilt mulgi keeles, a sakõstõ ka mulgi murdõs vai murdõkeeles. 

 

Tartogõisi keelelidse hindäpidämise kotsilõ olõ-õi uurmiisi tett, a kuna tarto kiil um parhilla ilm-selgehe lõunõeesti keelist kõgõ kehvembäh saisoh, sis või arvadaq, et ka umma vanna tarto kiilt, ku taast ülepää midägi viil teedäs, peetäs parhilla inämbüisi murdõs, mitte umaette keeles. 

 

Olõ mõnikõrd kuuldnuq ka tuud, et mõnõq tartomaalasõq kutsvaq umma vanna lõunõeestilist kiilt täämbätsel pääväl mitte inämb tarto, a võro keeles. Tuud olõ-õi ka väega midä imehtäq, selle et kuq täämbätsel pääväl kohki avaligult määntsistki lõunõeesti keelist kõnõldas, sis inämbüisi um iks juttu võro, seto vai mulgi keelest. Tarto keelest väega harva.

 

 

Midä ütles rahvalugõminõ?

 

Neljä eräle lõunõeesti kiilt näütäs selgehe ka rahvalugõminõ. 2011. aastaga rahvalugõmisõl küsüti inemiisi käest edimäst kõrda aoluuh, määntsit piirkundliidsi keelekujjõ vai murdit nä mõistvaq. Kõgõ inämb, pia 75 000 inemist, vastaś, et nä mõistvaq võro kiilt. Seto keele mõistjit olľ 12 500 ümbre, mulgi keelel päält 9000 ja tarto keelel päält 4000. Nii et rahvalugõmisõ perrä olľ kokko pia 102 000 lõunõeesti kiili mõistjat ni inämb ku 99% näist nimmaś määnestki kimmäst lõunõeesti kiilt. Noid, kiä nimssiq õnnõ lõunõeestit, a mitte üttegi kimmäst lõunõeesti kiilt, olľ tuhandõ inemise ümbre ehk veidemb ku üts protsõnt. 

Tuu näütäs tävveste selgehe, et inemiisi hindätiidmiseh tegeligult määnestki ütist lõunõeesti kiilt olõmah olõ-õi. Um õnnõ kas võro, seto, mulgi vai tarto kiil. Lõunõeesti umgi sis keelekõnõlõjidõ hindätiidmise perrä naaq neli kiilt kokko. Taa um mitte üte keele, a keelerühmä nimi. Vai sis aoluu-linõ ja kultuurilinõ mõistõq.

 

Muidoki olnuq väega põnnõv teedäq saiaq, midä näütäs vahtsõnõ, 2021. aastaga rahvalugõminõ. Taal rahvalugõmisõl sai edimäst kõrda egä inemine pandaq kirjä inämb ku üte imäkeele. Täpsämbähe üldäq külh egä inemine päält lõunõeestläisi. Selle et kuna Eesti ammõtlik statistiga ei tunnistaq näütüses võro ja seto kiilt ku umaette kiili, sis võrokõsõq ja setoq es saaq rahvalugõ-misõl kiili nimekiräst valliq umas imäkeeles võro ega seto kiilt. Mi sai külh valliq näütüses lõunõsaami, suahiili vai navaho keele ja sato muid kavvit ja eksootiliidsi kiili, a umma imäkiilt mitte. Tuu sai külh esiq kirotaq kasti nimega "muu", a tuu tekḱ aśa küländ keerolidsõs ja palľodõl, nigu kuuldaq olľ, tuu es õnnistuki, kuigi proomiti külh. Ni egaq tuust määnest suurt sisulist vaiht olõki-is – nigunii rehkendäs statistigaammõt kõik inemiisi pantuq võro ja seto imäkeeleq automaatsõhe ümbre eesti keeles ni Võro murdõs ja Võro murdõ Seto murrakus. Sääne um meil parhilla iks viil kõrd ja säädüs. 

Sullõv

Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.

Mineväst ja tulõvast, innetsest ja järgmädsest võro keelen

Ku kerge sii kyik paistus talina keeli: eelmine nädal, eelmine kord, eelmine heinakoorem... A kuis üldäq võro keeli? Siist ja säält joba kuulõ inneolõmadaq synna iilmäne. Selle et rassõ om tõõńekõrd toimõ tullaq katõ keele vaeht karatõn, ku alati olõ-i üte tal´na syna vastussõst ütsaańus võro syna. A võro keelen om ummõhtõ olõman minevä/tulõva nätäl ja minevä/tulõva kõrd! Tiiäte iks, et ka tal´na keeli saasõ ollaq mineval nädalal? Võit aomäärüsen tarvitadaq kogoni nimikäänüst, nii nigu võro keelengi (see juhtus) mineva nädal. Mineva kord om külq tal´na keelele võõras, innemb üteldäs läinud korral. A võro keelen saa-ai jo üteldäq minevä lehekülg, ei ka minevä hainakuurma? Õigus külq, siin ütelüisin olõ-i tegemist aosynnoka. Kas mi kiil sys omgi nii vaene, et tulõ siiäqkottalõ laańataq midägi tal´na keelest? Peläku-i! Kaeq vai internetist Umma Lehte. Sääl juhatadas sinno liikma edesi (järgmäne lugu) ja tagasi (üts lugu tagasi). Ja esti-võro võrgusynaraamatust lövvät näüteq: eelmine lehekülg, eelmisel leheküljel – ütś lehekülǵ tagasi; eelmisel päeval – päiv inne; eelmine õhtu – õdak inne; eelmisel ristmikul – viimädse risťtii pääl. Nii ta om, et viimäne olõ-i jo alati tuu kygõ viimäne. Mõtlõq kasvai tuu pääle, midä tähendäs: Viimäne kõrd kynõlime...

A iks paistus, et midägi om nigu puudus ka sellest võrgusynaraamatust. Ku järgmäne om mii uma syna, kas ei piässi tälle mii keelen olõma ka üts selge vastandsyna, nii nigu tal´na keele eelmine? Paistus, et iks om kah, a mi olõmõ naanu tuud unõhtama. „Eesti murrete sõnaraamat” and võro synalõ inneskine kolm tähendüst: ’äsjane’; ’eelmine’; ’endine’. Kaeq näütelausit: Juurõtuss um tahass vanast, inneskidsest leeväst Rõu; Inneskine [haina] `ku̬u̬rma oĺl tu̬u̬rõmp Vas. Mynõn kihkonnan om tuu syna veetse tõistmuudo: Harglõn enniskine (meil jäi tu̬u̬ eńniskine jutt poolikulla), Karulan (ka Harglõn) ennine, Räpinän innene, Vahtsõliinan innine.

Ja peräkõrd, ärme unõhtamõ ummi ja häid vahtsõt ja vanna: Lääme jälq tagasi vana leheküle pääle! vai: Võtamõ vahtsõ leheküle!. Vai vana haańakuurma oll´ joba küünü aet, ku vasnõ peräle jõuśe. Ku võro keelen saat inneolnuid ja peräntulõvit asjo üteldäq nii mitond muudo, sys olõ-i kiil joht vaesemb, innemb om hoobis rikkamb.

Urmas