VIIJIPUU JA VIIJIMARI

Sõna viijipuu vana lõunaeesti tarto kiräkeele
kõgõ vahtsõmbah, 1905. aastaga vahtsõh testamendih
(lk 38, Matteusõ evangeeliümi pt 21 lõiguq 19–21).
Seo sõna võisiq vanast kiräkeelest vahtsõhe üle võttaq.
Tõõnõ illos umaperäline sõna sama leheküle pääl um imetelemä.
Ka taad võisiq täämbätsel pääväl hariligu uma sõna imehtämä
ja eestimõolidse imestämä kõrval inämb pruukiq. Um jo
imehtel(l)emä võro sõnaraamatuhki tävveste olõmah.
Seoh testamendilõigukõsõh um ka üts väiku trüküviga –
tah um üteh paigah kirotõt ära, miä piät loomuligult
olõma ärä, ja muial testamendih nii umgi.

Naksi täämbä ütte keeleasja kaema umast vanastimäst Ellast (näiopõlvõnimega Kürsä Ella) perrä jäänüst vahtsõst testamendist. Tuu um vana lõunõeesti tarto kiräkeele vahtsist testamendest kõgõ vahtsõmb ja viimäne, 1905. aastagal Tarto liinah vällä ant. 

Taast raamatust ma aig-aolt iks kae määntsitki keeleasjo vana lõunõeesti kiräkeele kotsilõ. Maru hää keelega raamat um. Tuust, miä sääl kõik keele poolõst häste um, võisiq kunagi umaette pikembähe kirotaq, a täämbä löüdse säält tävveste muusiäh üte muq jaos väega põnõva ja seeniq tiidmäldä sõna – viijipuu.

Tõtõstõ es olõq inne trehvänüq, et meil lõunõeesti keelih seo sõna niiviisi ollaq või. A ku märkmä naadaq, sis muidoki, mille eiq, väega häste passiski õkva niimuudu. Selle et võro keeleh um tuu jo tävveste riigliperäne sääne astmõvaeldus, et tugõvah astmõh um k vai g ja nõrgah kaos tuu ärq vai jääs perrä j vai vv:

lugu - luu - luku

sugu - suu - suku

higi - hii - hiki

poig - puja - poiga

ruug - ruvva - ruuga

Kuigi peris täpsähe seo viiji samma ritta ei sünnüq ja kõigih miiq naabri- ja inämbüseh kavvõmbihki keelih um seoh sõnah g vai k, a mitte j. Õnnõ läti keeleh olõ-õi tuu peris nii. Sääl pruugitas seoh sõnah g pehmend vastust ģ, miä kõlas nigu d´ vai dj: vīģe [viidje], vīģeskoks [viidjeskuoks] 'viijipuu'. Ka ei passiq seo sõna uma astmõvaeldusõ poolõst kokko sääntside kõla poolõst lähkeisi sõnnoga ku

riik´ - riigi - riiki

viik´ - viigi - viiki

Nail um jo nõrgah astmõh g. A tullõv paistus seo sõna meile hoobis alambśaksa keelest (vrd keskalambśaksa vīge), koh timä välläütlemine olľ midägi säänest ku fiije. Ni ku mi võta sis seolõ umalõ viijile algmoodus tugõva astmõga moodu viiǵ, sis passis tä ummi tüvevaelduisi poolõst peris ilosahe säänest tüüpi sõnno ritta, ku tsuug, ruug, ka poig, a esiqeränes täpsähe käänüs tä sääntside sõnno muudu, ku siig - siia [siija] ja liig - liia [liija]:

ruug - ruvva - ruuga

poig - puja - poiga

siig - siia [siija] - siiga

liig - liia [liija] - liiga

viiǵ - viiji - viigi

Esiqhindäst jo võisiq ka viiji kiräpildih j ärq jäiäq, sammamuudu ku liial ja siial, õnnõgi et sis tulnuq sõnna kõrvuisi kolm i-d: viii. Sääntsil kõrrol um võro keeleh hariligult iks naidõ i-de vaihõlõ lugõmisõ-kirotamisõ kergendämises j kirotõt. Näütüses kiroda mi hariligult niisama ka sõna tiidmä i-minevigumuudõ – ma tiiji - sa tiijit jne (hariligult pruugitas seost sõnast külh hoobis sõ/se-tunnussõga minevikku, tiidse, a mõnikõrd harva või kuuldaq ja nätäq iks ka vanno i-mineviguga muudõ). Tõõnõ võimalus um kirotaq sääntsih kõrvuisi kolmõ i-ga sõnamoodõh i-de vaihõlõ tähe välläjätmismärk ehk ülemäne koma ’, nt tii’i, vii’i, sammamuudu ku tuud tetäs näütüses ka soomõ keeleh nõrgah astmõh ilma k-lda sõnnoga: vaaka - vaa’an 'kaal - kaalu'. Seod kirotusvõimalust olõ-õi muq teedäq võro keeleh sääntside sõnamuudõ man seeniq siski pruugit.

Külh um sõnamoodul viiji väega vanamoodulidsõh võro keeleh olõmah tävveste samakujolinõ sõnamuud viiji, miä um hoobis tegosõnamuud – väega haroldanõ ja vanaperäline võro keele personaalnõ passiiv:

olõviguh

ma viiä - sa viiät - tä viiäs

mineviguh

ma viiji - sa viijit - tä viidi

Tuu ma viiji tähendäs sis täämbädse päävä võro keeleh, et minno viidi. Näütüses vanost kõrralaulõst või löüdäq ligilähkühe sääntsit laulurito ku sis mi viiä Vinnemaalõ 'sis meid viiäs Vinnemaalõ', miä mineviguh um sis mi viiji Vinnemaalõ 'sis meid viidi Vinnemaalõ'. Tegeligult taha-ai joht sukugi taa Vinnemaalõ viimisega tah tśurkiq, taa um üts jälle asi, sakõstõ tähendäs kiudutamist, a et taa elo meil tah Vinne piiri lähküh sääne um olnuq, sis vanost laulõst taad löüd ja näüdüsses passis taa taaha häste.

Eesti keeleh, nigu teedäq, olõ-õi sääne helüpaar ku ji umihsõnoh ülepää võimalik. Taad um eestläsel õkva rassõ ja loomuvastanõ vällä üteldäq. A nigu soomõ, nii ka võro keeleh um taa tävveste harilik (kasvai näütüses tegijänime mitmusõh: tegijit, nägijil, vidäjile). Tuuperäst või kokkovõttõh vällä pakkuq, et võro keeleh võisiq edespiteh külh julgõhe pruukiq eestiperädse viigi (nigu tuu ka parhilladsõh eesti-võro sõnaraamatuh viigimaŕa artiklist löüdäq um) asõmõl iks miiq umma vanna ja ka miiq vanah kiräkeeleh harilikku viiji-tüvve: viijipuu ja viijimari.

Et õkva parhilla, sügüse, umgi viijimarjo huuaig ja miiki poodõst või naid noq aig-aolt löüdäq, sis soovi kõigilõ hüvvi pehmit ja magõhit viijimarjo ni mõnusat viijimaŕasüümist.

Sullõv 

Paar vanna kilstakõist võro keele häötämise luust

Tuu kurb fakt um muidoki ammuq teedäq asi, et võro kiilt Eestih jo vähämbält päält saa aastaga um proovit kõrvalõ tougadaq ja vällä kitskuq. Tuud um tett õkva ku eesti keele hüäs ja edenemises. Võro kiilt um eesti keele tii päält iist ärq aet. Siski egä kõrd, ku jälq mõnõ seo võro keele ärqtapmisõ aktsiooni ütsikaśa pääle trehvä, sis jälq imehtä tuud ja um perädü hallus kaiaq. 

Seokõrd sai Plado Heleni käest juhatusõ sääntse kirotusõ mano üteh aolehe Olevik 1895. aastaga numbrih (nr 30), koh seletedäs tävve tõsihusõga, et võro kiilt es pidänüq inämb sukugi raamatidõ ja kirotamisõ keeles pruukma. Täpsämbähe um tah külh juttu kerigu lauluraamatist ja näide keelest, a tuu mant tuldas kipõstõ väega kimmä ja selge järeldüse mano, et mitte määnestki kirotõdut võro kiilt olõ-õi inämb vaia ja Eesti ainugõnõ kiräkiil tohes õnnõ Talliina kiil ollaq.

Vällävõtõq 1885. aastaga aolehe Olevik artiklist.

Tuu man um umaette põnnõv fakt tuu, et nail 19. aastagasaa lõpuaastil kõnõlda-ai tah lõunõeesti kiräkeele mõttõh inämb mitte tarto keelest ja tartokiilsist raamatist, a joba võro keelest, võro keele kirotamisõst ja võrokiilsist raamatist. Lõunõeesti kiili võro keele pääle taandamist om tegeligult nätäq ka Wiedemanni võro keele grammatiga edesõnast aastagast 1864, koh tä ütles võro keele küündüvät pia Viländi liinani vällä. Ni samma um tundaq ka Johann Hurda 1885. aastagal ilmunu võrokiilse aabidsa edesõnast, koh kah kõnõldas õnnõ võro keelest, a tarto keelest ei sukugi.  Tuusama vana võrokiilse aabidsa edesõnast löüd ka võro keele eesti rahva ütisüse hääs ohvõrdamisõ motiivi, a sääl külh iroonilidsõh võtmõh, mitte olõ-õi tuud tahet vai tuuga nõuh olt. 

Vällävõtõq Johann Hurda 1885. aastaga võrokiilse aabidsa
"Wastne Wõro keeli ABD raamat" edesõnast.

Ku seol miiq imäkeele kõrvalõtoukamisõl ummaq joba nii vanaq ja tah nimmatust viil vanõmba'ki juurõq (ütte-tõist tuu kotsilõ või lukõq ka näütüses Terje Lõbu 2005. aastagal kirotõdust magistritüüst), sis olõ-õi joht midä imehtäq, et täämbätsel pääväl võro keele haridustõ, meediähe jm ütiskunnaello ni läbi tuu perrihe tagasi tuuminõ käü nii vastavuulu ja vaivalidsõlt. Keele vahtsõst ellotuumist kisk kõva jovvuga tagasi pia paarisaa aastaga vastapididse tüü ja mõttõ ehk võro keele välläjuurmisõ inerts. 

Ku mi tuust vanast vastajovvust noq peräkõrd kuigimuudu jako saanuq, olnuq kõik võimalik ja võro kiil võinuq viil kavva kestäq.

Jüvä Sullõv

Võrokõsõ kolm kaemist

 „Kaeq perrä!” Kas tuu ütelüs ei olõq üts kõgõ harilikumb viis tsusataq võro kiilt talnakiilse jutu sisse? Ku estläne tuud kuuld, sõs saasõ jo alati arvo! Olkõq et arvosaamise sundust ei olõq: viil 2018. a. ÕS teedüstäs märksõna „kaema” man „murd”. Nii et riigikiil „kaemist” iks perüs umast ei tunistaq, mis tost, et tä ka raadion ja postilehen ette tulõ.

A ku lajan tähendüsen mõistvaq võrokõsõq esiq põrõlaq siid armsat sõnna tarvitadaq? Ku üldäq: „Kaeq perrä, kas vesi om kuum!”, kas sis tuldas tuu pääle, et kaiaq saat ka käega, mitte õnnõ silmiga? Tõtõstõ: lõunõesti „kaema” haard hindä ala nii soomõ „katsoa” ku põh´aesti „katsuma” tähendüseq, nii et siinmail olõ-i „katsuma”-sõnna ülepää vaja lännü ja „Kaeq perrä!” vastussõst talna keeli või ollaq ka: „Katsu järele!” Tarto keelengi üteldi: ülekohuss kotin ei saesa, temä om `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä (Puhja). Tulõ vällä, et „kaemine” sais meil ku sünonüüm „kobimise”, „kumpamise” ja tõisi särtside kõrval ja „käega kaemine” olõ-i märnegi ümbreütlemine.

Aga om viil ka kolmas kaemine – tollõn tõõsõn esti „katsuma” tähendüsen: perräpruummine. Ku jõvvumeheq tahtvaq teedäq, kua näist kõvõmb om, sõs nakassõq „jõudu kaema”, olkõ maadlõmisõ vai luurividämisega. Muuńasjutun võtt nõid „umma kunsti kaiaq”. Ka opõtajidõ „koolikatsumine” oll´ meil hoobis „koolikaemine”. Ja umast kotost ma tiiä viil säräst tarvitust, miä om võõras nool´e mu tutvilõ, kiä kavvõmbal Võromaal elässeq. 

Mi siin Räpinä jao pääl ja Võnnu puulgi kõnõlõmõ „kaemõ riidi liina minnäq,” „kaemõ sii nätäl puuq riita saiaq.” Tuu om iks siisama tähendüs, õnnõ inämb sinnäq ’kavatsema; ärgitama’ poolõ. Paistus, et muialpuul Võromaal (Kanepin, Urvastõn, Rõugun) om tuu jaost ollu sõna „kukutama”: ma olõ jo mitu nädälit kukutanu˽`liina minemä (Rõugu). Kost külh särne sõna om sündünü? Kas tõtõstõ om täl midägi tegemist kukkamisega: et kukutat ja kukutat, a saa-ai ärq kukatus? Võissi jo vahtsõst pruukma naataq, niisamadõ ka perrä kullõldaq, kas kiäki viil mälehtäs-tarvitas. Ja üteliisi meelen pitäq neid kõiki kolmõ vai viil inämbät kaemist, miä võrokõisil autasõq sii ilma asjo ummamuudo nätäq.

 

Hüvvä emäkeelepäivä!

Kala Urmas

Näütelauside läteq om "Eesti murrete sõnaraamat": https://www.eki.ee/dict/ems/.

Ei viisiq-sutaq vai ei jovvaq-kõhtaq?

Võro viismä, sutma um innekõgõ eesti viitsima. 
Võro joudma, kõhtama um eesti suutma, saama, jaksama. 

Õkva loi Näovihost Sarvõ Õie setokiilset juttu "Viisi-i, suta-ai". Tä kiroť sääl nii: "Mõntkõrd tulõ külge kiusaja Laiskus. Vots sis viisi-i midägi’ tetä’, suta-ai kohegi’ minnä’. Vaehtõpääl piat võtma vasta laisaelo. Laiskusõl om uma plaan, uutkõ’, uutkõ’, umadsõ’, kül’ tä joud ka’ kõigi tii’ mano. Proomkõ’ õks kotoh olla’ ku tä tulõ, sis om hüä videldä’ ja laisapäivi pitä’."

Väega õigõhe kirotas. Mul um peris sakõstõ kõrva-silmä jäänüq, et seo ilma aigo tükütäs võro ja seto keeleh kah eesti keele perrä mõtlõma ja ütlemä, nigu olnuq sutma sama ku eesti suutma. A tä olõ-õi. Sutma um võro ja seto keeleh iks edimält ja innekõgõ sama ku viismä, nigu taastsamast jutukõsõstki tuu ilosahe vällä tulõ. Ja eesti keele ei suuda um miiq keeli ei jovvaq vai jovva-aiq.

Peris puhtani essütüssõnos ei saaq seod sutma – suutma sõnapaari pitäq, selle et esiki "Võro-eesti-võro sõnaraamatuh" lääväq näide tähendüseq viirtpiteh kokko. Nii lövväki-i seod paari "Võro-eesti essütüssõnaraamatust". A vähekese essütäjä taa täämbädse ao pruukmisõ man siski um ja tuuperäst väikut seletüst taht.

Tõõnõ sõna, miä eesti suutma võro vastussõs häste passis, um kõhtama. Et maq inämb ei kõhtaq – ma enam ei suuda. Seo kõhtama um külh sääne väega vana ja unõhtõt sõna, midä täämbätsel pääväl kiäki väega inämb ei tiiäq. Vanõmbah võro keeleh um taa siski olõmah olnud. Niisama või tedä vanast tartokiilsest vahtsõst testamendist löüdäq, näütüses Matteusõ 5:36 (kaeq pilti). Eestikiilseh uueh testamendih um seo kiräkotusõ kõhtama vastus külh hoobis saama vai võima, a lätt jo taagi suutmisõ tähendüsega peris ilosahe kokko. 

Mu meelest um kõhtama nii hää ja illos vana uma sõna, et taad võisiq täämbätsel pääväl vahtsõst julgõmbahe pruukma naadaq.

Sullõv

Kodu saat sõs, ku koolõt

Ku mu latsõpõlvõn inemiseq koskilt kodu naksiq minemä, ütliq nä sakõstõ, et läämi ärq tarõ manuq. Taa ütlemine omgi harilik, selle et tarõkõisin jo eleti. A vahjõpääl pidult minnen ütliq mõnõq ka, et „läämi kodu“. Tuu pääle löüdü õks alasi kiäki hambamiis, kiä jagasi umma tarkust, et „kodu saat sõs, ku koolõt. Tarõ manu mindäs“.

Aastit ildamb näi ma ütte filmi, kon määntsidegi mi sugulasrahvidõ man olli üles võeduq surnumajakõsõq. Nuuq olli mõtsa seen sääntseq kolmõnukalidsõq väikuq ehitüseq, vast olli postõ pääl kah, kon hoiõti alalõ edevanõmbidõ luid. Ja noidõ kotsilõ ütel´ keelejuht selgede kah „kodo“. Mul tull’ tuu pidult minegi lausõq jälki miilde.

Sõnal kodo vai kodu omgi olluq Kodaveren kõrvaltähendüs „toonela“. Ja ütlemine „kodo saama vai kodo päsemä vai kodo lännüq“ tähendäski är kuulmist. Eesti murdidõ sõnaraamatun (https://www.eki.ee/dict/ems/) om Rõugõst üles kirutõt lausõq „Kiä koolõss, tuu kodo päsess“ ja Setomaalt lausõq „Ko inemine om jo ar koolnuq, sis üldäss viil sedämuudo ka, et ar om kodo lännüq“. 

Sõna kodo esi om tulõtõt sõnast koda, miä om peri uurali algkeelest. Täl om hulga vastussit mi kavvõmbin sugulaskeelin. Ma ei olõ kimmäs, a tegüsi sääne mõtõq, et tuu hoonõq, kon eletäs, om tarõ vai elotus, a miä sääl seen om, tuu om kodu vai kodo. 

A sääne vana tiidmine, sõna kõrvaltähendüs kuulmisõst ja tuust, miä päält kuulmist edesi saa, om elänü aastasatu takast täämbädseni pääväni võru keelen hambamiihi tarkusõn.

 

Fastrõ Mariko

Otõmpää ja otś

 Eläjänimetüseq om sääne osa sõnavarast, miä muutus küländ ruttu. Suurist eläjist ei olõq tohtnu uma nimega kõnõldaq, kas jahiõnnõ hoitmisõ peräst vai tuuperäst, et kurja hindä pääle es kutsnu. Tabusõnaq, nigu üteldäs. Üts sääne vana sõna vällä tsurbnu sõna om kahr (soomõ keelen karhu). Nii om nakat ütlemä eläjä kottalõ timä kahrõ karvadsõ kaska perrä. Vast viil ka tuu perrä, et kahr om kahrõ loomuga (ja tuu om esiki viil pehmele üteld).

Vana õdagumeresoomõ sõna kahru kottalõ om rekonstrueerit *okci [oktsi]. Umasütlejän käänüssen *okcen. Tuu om nakanu muutuma õkva nii nigu sõna üts : üte, eesti keele üks : ühe. Lõunaeesti keelen om kts-ist alalõ jäänü -ts: *otsi, nõrgan astmõn õnnõ -t: *otõn. Kõikin tõisin õdagumeresoomõ kiilin om edimält alalõ jäänü -ks. Nii om tuu sõna alalõ püsünü liivi keelen: okš ’kahr’.

Soomõ keelen om vana perändsõna kuju ohto. Tuu tegüsi nii, et edimält *oksi : ohden (arvsõna yksi: yhden muudu), a säält edesi kujusi nõrga astmõ vormist o-lõpuhelüga hellitüssõna ohto. Lõunaeesti keelen olõssi täpsäle samma tiid kujunu hellitüssõna *ot´o.

Kuis nii? Soomõ keelen om jo otso, mõni vast om kuuldunu ja esiki kahru pildiga kaubamärki nännü? Tuu tulõ tuust, et varajadsõq rahvaluulõ uurjaq arvssiq, et ohto om savo murdõ muutusõ läbi tennü sõna, õkva nii nigu soomõ kiräkeele metsä om paiguldõ mettä ja savolaisil mehtä. Tuuperäst muudiq sõs rahvaluulõt avaldavaq herräq sõna ohto kujulõ otso. Soomõ rahvalõ tuu esiki miildü, selle et sõna karhu ollegi joba umakõrda tabus muutunu. Otso võeti vasta ku vahtsõnõ ümbreütlejä nimetüs eläjä kottalõ, kinkal om lag´a otsaesine.

Nii sõs omgi võru keele parlatsõs küll välläkoolnu sõna otś : otõ tävveste helüsäädüslik. Põh´aeesti keelen olõssi *oks : ohe. Kats külänimme, Ohekatku ’kahrulätte’ Rapla kihlkunnan ja Ohepalu Kadrinan ommaq õkva puhtast põh´aeesti sõnast saadu. Otepää nimi Lõuna-Eestin om jälki saadu tuust vanast lõunaeesti keele sõnast otś : otõ.

Tuu, et mi arva, et harilik vana sõna kahru jaos om ott´ : oti ja et Otõmpää nimme seletedäs ku ’oti pää’, om mõotõt vanasaksa edenime Otto lainamisõst. Peritü sõna otś om edenimme Otto muiduki mõotanu ja avitanu luvvaq pehmendüsega kuiu Ott´.

Või viil küstäq, et mille om Otõmpää võroperädse nime kesken -m? Tuu om jälg sääl alalõ püsünüst umasütlejä käänüsse n-ist. Muialt om sääne -n kaonu, mõnõn ütsikun sõnan (maantii) ja kotussõnimmin om taa vahel alalõ püsünü, nt Soontaga vai baltisaksa traditsiooni Odenpäh. Ku õkva takan tulõ -p, sõs om hõlpsamb üteldä otõm- ku otõn-. Nii omgi jäänü. Kirälik traditsioon om suur mõotaja. Näütüses kunagidsõ vana võru keele *Kirämpää and´ saksa kiilde Kirrumpäh ja säält ummakõrda kirälikku eesti kiilde Kirumpää. Võru rahvakeelen -m alalõ es püsüq, kantsi Võru liina küle all kutsuti XX aastasaa alustusõn kas Kiräpää vai Kiräbä.

Küsümiisi tulõ manuq. Mille om kirälikun traditsioonin -d: Odenpe, Odempe, Odenpäh? Tuud küsümist olõ eiq kiäki kõrdapiten seletänü, a vastaküsümises halgatas, et mille om olõman saksa kardulisort Odenwald? Tulõ vällä, et üts vanasaksa nimi Otto kõrval oll´ ka Ode [oode], nõrga käändkunna umasütlejän om sääl niisamatõ n-lõpp: Oden. Üleskirutajaq sakslasõq teiq maakeelidse nime hindäle kodutsõs. Hää, et Läti Henrik kirut´ Odenpe, id est Caput Ursi ’seo tähendäs kahru pää’, nii ei jääq nime alguperä suhtõn kahtlust.

 

Saarõ Evar

PS. Postitusõ keeleaoluu osa om üle kaet Soomõ keele kõgõ vanõmba sõnavara etümoloogilidsõ võrgusõnaraamadu abiga. Lõunaeesti om sääl üts säitsmäst vanast keelest, minka abiga sõnnu kõrvuisi säetäs. Säält või ka lukõq, et otś-sõna küünüs Mordva kiili manuq: ersä keele оvtо ja mokša keele oftă ’kahr’. 

Kaeq kah tuud sõnaraamatut: https://sanat.csc.fi/wiki/Etymologiawikin_hakusanat

 

Paar palviid vanavarakorjajilõ

 Aastak oll´ 1888, ku tull´ vällä (postilehen „Olevik”) Hurda Jakobi üleskutsmine „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Hurt pallõl´ periselt kattõ asja: rahvakeele ja rahvamälehtüisi ülestähendämist. Kas tuu om kokkotrehvämine, et paar ja kats siin ütte ja samma hulka nimetäseq? Või-ollaq kah, selle et nii talina ku võro keeli saasõ paar tähendädäq külh kattõ, aga ka veetse suurõmbat nummõrd. Õnnõ talina keeli mi olõmõ harinu mõtlõma, et paari mano käüvit sõnno käänetäs mitmusõn, ku paarin olõvaq aśaq kääväq kokko (’paari(s)’, näütüsest paar kindaid), ja ainsusõn, ku nä omaq õnnõ osa suurõmbast hulgast (paar päeva). Esti rahvakeelin või asi ollaq tõistmuudo, nigu näütäseq ka „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Vanapärase võru murde sõnaraamat”. Paari mano käüvit sõnno saat käändäq mitmusõn, ku jutt om ’katõst’ vai ’katsikist’ (võro keeli lammas tõi paari poigõ vai ka osti üte paari põrsakõisi), a sama häste passis mitmusõn käänmine ka sõs, ku jutt om ’paarist-kolmõst’ (saarõ keelen omal olnd paari räimid panni pöhjas, võro keelen: mi sei tuu paar räimekeisi arq). Võro kõnnõkeelen või ollaq tuu muud kah joba unõhtunu, nii et pand imehtämä, ku loet ao- vai pikkusõmõõta kottalõ, et paari päivi peräst massa sullõ arq vai paar verstu iks saa Puspurilt Plaanile. Vet Hurt om uman üleskutsmisen tal´tanuq kotost tutva moodo perrä: ku vaja kõnõldaq katõst(-kolmõst) aśast, sõs tä tarvitas mitmust, nigu paar palvi(i)d.

Hurt pallõs koŕataq rahvamälehtüisi ja sääl üleskutsõn ütles tä noode kottalõ vällä sõna vanavara. Mi olõmõ harinuq võtma sii sõna mõlõmbit puuli õkvatähendüsen: vara, miä om jäänüq vanast vai om peri vanast aost. Vara nigu näütäsi häädüst (iks vana vara, mitte vana koli), aga nigu annassi ka mõistaq, et tuud saa-ai vahtsõ ilma aigo inämb pruukiq nii nigu inne: tuu om ’saisma jäänü vara’. Üts löüdmine pand´ mu kaema taa aśa pääle hoobis vahtsõ silmäga. Põlva kihkonnan, õkva Hurda Jakobi naabrikülän At´stõn (Adistõn) elli hää laulja ja jutukõnõlõja Rammo Ann. Joba 1938. a. võõti tä juttu helüplaadi pääle. Üts ülesvõet jutt oll´ pininokest, kiä inemiisi nuumssivaq, et näid perän praadist tetäq. Sääl jutun pässiq nääde vangiq pagõma ja ku pininokiq kaema lätsiväq, oll´ ait joba tühi ja kõik vanavara vällä joba äräq joosnuq. Nii et vanavara tähendäs siin selgehe ’tagavara’. Tuu om midägi, miä tege su olõmise kinmäst ja om mõtõld tulõvaol tarvitamisest. Naksi otśma, kas tuu tähendüs ka muialt vällä tulõ. Esti Keele Instituudist vastati mu pallõmise pääle, et inämbüsi om tuu sõna külh köödet tähendüsega ’rahvalooming, muinsusesemed’, a Muhumaal om sõski üteld ma pane selle omale vanaks varaks (’tagavaraks’). Edesi: Wiedemanni sõnaraamat kuulut´ kah, et vanavara on Vorrath, tuu tähendäs ’tagavara’. Ja kõgõ viimätse kinnitüse and´ Esti Rahvaluulõ Arhiivist üts Vahtsõliina jutus, kos kõnõldi näläao kottalõ, et „niikavva iks eleti, ku viil mõnõl vannavarra oll´”. Jah, hääq võrokõsõq, kooniq om vannavarra, seeniq elämeq!

Urmas