Võru kiil ollõv väega rikas

 Kaudõnõ kõnnõviis

 

Võru kiil om mitmõn mõttõn väega rikas. Üts sääne rikkus om võimalus tegusõna man näüdädäq, et teedüs om saad muialt, kink kolmanda käest, kõnõlõja ei olõq tuud esiq nännüq. Vai ku om, sis taht kullõjalõ üteldäq, et õks kost muialt. Tuu kotsalõ üteldäs kaudõnõ kõnnõviis, näütüses Soomõn ollõv täämbä illus ilm. Kaudõnõ kõnnõviis ei olõki maailma keelin nii harilik: suurõn andmõbaasin Grambank, kohe om korát teedüst satu kiili kotsalõ, om 1000 säänest kiilt, kon niiviisi saadut teedüst tegusõna man näüdädäq saa-aiq, ja 429 säänest, kon saa. Võru kiil om rikkamba kolmandigu seen!

 

Ja võru kiil om viil nii rikas, et sääntsit tunnussit om kolm.

 

Üts sääne tunnus om -v:

• Ku palulutikas pandav inemist, siss tuu kuulõv äräq.
• Hailihavürfli ollõv tervüsele väega hää ja tekev sooligu puhtas.

 Tõnõ sääne tunnus om -vAt, midä om ka eesti kiräkeelen lajalt löüdäq:

• Sääl olõvat kunagi üts inemine ärq koolnuq.
• Kes võlssi vannuss, tuul jäävät kooldõh suu lakja.

Ku -v ja -vAt ommaq tunnõduq egäl puul, kon võru kiilt kõnõldas, sis om viil üts lõpp, midä väega lajalt ei tarvitõdaq: -bEv. Ku võru keelen on muidu harilik tullõv ja jäävät sis Mõnistõ, Varstu, Tsooru ja Urvastõ kandin ei olõq sukugi võõras, ku üteldäs tulõbõv ja jääbev. Mõnikõrd om kirutõt, et -bEv om õnnõ Hargla keelepruugin ja õnnõ üte tsilbiga sõnun, nigu juubõv vai käübev, a tuu ei olõq õnnõ nii. -bEv või ollaq väega esiqsugumaidsi struktuurõga sõnun õkva nigu -v vai -vAt. Nii olõ ma viimätsil aastil inemiisi suust kirjä pandunuq sääntsit lausiid:

• A tiä ollõv hää miis – ei juubõv, ei tsuidsutabõv.
• Aastan kuulbõv 7500 inemist süämehaigustõ.
• Egaq taa puusaluu kulubõv vannusõgaq.
• Tä eläbev põrõld sääl hooldõkodun.

 Paistus, et võru kiil om nii rikas, et saat esiq valliq, kas ütlet elläv, elävät vai eläbev. Õnnõ et olõbõv om külq peris võõras ja andsak vorm, olõ-õiq säänest viil kuuldunuq.

Janek

 

 

Ma es kirotanu, ku asi olnu selge

Üts asi, minkast alostajal võro keele kõnõlõjal om rassõ arru saiaq, om võro keele lihtminevigu eitüse moodustaminõ. Nuuq ommaq sõs sääntseq vormiq, nigu eesti keelen ei teinud, ei näinud, ei olnud, ei istunud, ei müünud jne. Säänest vormi tulõ kõnõldõn õigõ sakõstõ ette. Ku kõnõlõja tugõvamb kiil om eesti kiil, sõs juhtus iks nii, et uman pään pandas eesti kiilt võro kiilde ümbre ja tulõvaq vällä sääntseq vormiq nigu es tennüq, es nännüq, es olnuq, es istnuq, es möönüq jne. Neoq ommaq peris õigõq vormiq külh võro keelen, a ei tähistäq sõski lihtminevigu vormi, a hoobis tinkõlõja (tingiva) kõnnõviie ummi. Õigõq vormiq olõsiq es tiiq, es näeq, es olõq, es istuq, es müüq jne.

Midä sõs tetäq, et lihtminevigu eitüse vormiq parõmbahe miilde jäänüq? Keeleoppajaq märkväq sakõstõ, et mõnõq aśaq tulõ lihtsäle pähäq oppiq ja miilde jättäq. Tuu man ommaq abis joonis ja haŕotus, miä ommaq seolõ jutukõsõlõ mano pantuq. Abis om ka juttõ kullõminõ. Arvatas, et ütte sõnna piät keelen kuuldma 20 kõrda, inne ku tuu periselt miilde jääs. Keeleoppusõ vormõga või ollaq sammamuudu. Häste kõlbas ka niiüldäq vastapeegeldämise meetod, kon parõmb keelemõistja kõrdas lausõ üle õigõn vormin. Kõgõ halvõmb meetod keele opmisõ man om viku iist turja kargaminõ ja pahandaminõ.

Mariko

Eesti [anti], võro [anťi]

Kullõ ja kae täämbä õdagu Eesti Laulu, a kõrv püüd iks kinniq määntsitki välläütlemise asjo. No miä tetäq – keelehullu elo. No näütüses sääne asi jäi täämbä kõrva, kuis võistlusõl üteldi vällä laulja Anti nimme.

Eesti helükõrra perrä või sõna vai nimi i-ga käändüdäq külh, a ei piäq sukugi pehmendet olõma, esiqeränis, ku um võõrassõna vai võõrasnimi. Näütüses AK-st kuuli täämbä Eesti laulu vaihõaol diktorilt kogoni sõnna gaas tävveste kõva s-iga. 

A võro helükõrra perrä, ku sõna vai nimi käänüs i-ga, sis um tä kimmähe ka pehmendet. Võõraqsõnaq ja võõraqnimeq kah. Nii et nt gaas um võro keeleh õkva kimmähe pehme s-iga [kaaś]. No ja Ant õkva niisama pehme t-ga [anť].

Võõridõnimmi pehmehüs 
eesti ja võro keeleh 
nime Ant näüdüse perrä.

Sullõv

Umgi paras aig alaq pandaq puid

Käve õkva katlaahjo kaemah, et kas vaest olnuq vaia puid pääle pandaq. Tulľ vällä, et olľgi õkva õigõ aig paar halgo alaq visadaq. Ütli tuupääle hindäette, et: "Umgi paras aig alaq pandaq puid." Ja jäi kullõma ja märkmä, kuis ma tuud ütle. Ütli sääntse intonatsiooniga, et edimädse sõna lõpp olľ korgõmb:

Näüdüs ütest kõrvajäänüst esiqmuudu
nõsõva-sadava intonatsiooniga lausõst

Naksi mõtlõma, et mille ma niimuudu ütle ja kas üteldü tähendüs või tuun olnuq vähä tõõnõ, ku ma ütelnüq ilma seo korgõmbasminemise jõnksuldaq. Mullõ tunnus, et ku ma ütle taad ilma jõnksuldaq, sis um tuu lihtsähe niiüldäq tuim väüdeq, et nii um, et puid umgi vaia alaq pandaq. A ku ma ütle tuu "gi" ülespoolõ jõnksugaq, sis kõlas tuu kuigi targutlõvalt, et näet, maq tiiä, et umgi aig ja maq teile tuud noq ütle.

 

Edimäst kõrda ma panni umbõs määnestki säänest intonatsiooni-muutust tähele jo kunagi ammuq soomõ keeleh. Ma ei tiiäq, mis lausih, a no umbõs sääntsih ku 

 

"Tottakai tää asia tulee lopettaa." 

 

Kimmähe olliq külh hoobis tõõsõq lausõq, a tulõ-õi inämb miilde. Vai ku võttaq sama lausõq ku võro keeleh, sis:

 

"Onkin aika laittaa uuniin puita."

 

Suumlasõq, kuis um, kas kõlas loomuligult vai mitte? Ja kas kõlas ka kuigi nigu vähä targutlõvalt? Vai kuis?

 

No eesti keeleh um kimmähe kah sakõstõ samma asja võimalik kuul-daq, kuiki hüvvi näütüt kõrraga miilde tulõ-õi. A ku võttaq sama lausõq, 

 

"Ongi paras aeg alla panna puid."

 

sis kuis olnuq, kas kõlas teile ka eesti keeleh tutvahe? Ja kas ka targutlõvalt? Vai kuis?

 

Sõbraq keeletiidläseq, kas tiiq kah olõt säänest "targutlõvat" üles-alla intonatsiuuni võro vai eesti vai soomõ vai inglüse vm keeleh tähele pandnuq ja kas taast um ka kiäki midägi kirotanuq?

Sullõv

Kas võrokõisi ja setodõ kodokiil om võro/seto kiil vai hoobis eesti kiil?

Rahva ülelugõmisõ perrä om võro ja seto keele kõnõlõjidõ nummõr peris illos (2021. aastaga kokko päält 97000), a iks kõnõldas naist ku ohustõduist keelist. Kuiki tuu hindämisel, kas kiil om ohostõt vai ei olõq, rehkendedäs esi tunnussiga, om ütś päämäidsist keele põlvkundlinõ edesiandminõ, tt kas vanõmbaq kõnõlõsõq kotoh latsiga tuud kiilt vai kõnõlõ-iq. Võro ja seto keele kotsilõ tiiämiq, et om väega veidü perrit, koh latsiga kõik aig võro/seto kiilt kõnõldas. Teimiq Tartu ülikooli keeletiidläisiga veebiküsümiisiga uurmisõ, millega tahtsõmiq teedäq, millal jätseq suurõmb jago võrokõisi/setosit perrä latsiga võro keeleh kõnõlõmisõ.

Veebi küsümiisile uutsõmiq vastama võro ja seto juuriga inemiisi. Üttekokko vastaś 660 inemist.

Joonissõ päält om nätäq, kes kellega võro/seto kiilt kõnõl´ ja kas vastati võro/seto keeleh vai ei. Näemiq, et ku katõl vanõmbal vannusõrühmäl oll´ võro/seto kiil kodokiil, tt näidega kõnõldi tuuh keeleh ja nimäq vastassiq tuuh keeleh, sis noidõ jaos, kes ommaq sündünüq 1961. aastaga vai ildampa, om taa muutunuq vanavanõmbidõ keeles, vanõmbaq inämb sagõhõhe latsiga võro/seto kiilt es kõnõlõq. Ja mis keele püsümise kotsilt ka väega tähtsä: noil aastagil sündünüq inemiseq vastassiq võro keeleh pall´o veidemb ku varrampa. Tuu tähendäs, et pall´oq nuuq inemiseq es saaq inämb säänest keelemõistmist, et näil olõssi võimalik kiil ummilõ latsilõ edesi andaq. Vai sis otsustiq tuud mitte tetäq, selle et nä olliq keele peräst koolih (vai muial) hädäh (nt „Olin ise koolis hädas, et ei osanud kirjakeelt. See põhjustas ka lastega kirjakeeles rääkimist.”).

Ku kiilt inämb kotoh ei saaq, sis tulõ kaiaq latsiaidu ja kuulõ poolõ. Küssemiq, kas peetäs tähtsäs tuud, et koolih võro/seto kiilt opatas. Vastussist (kq joonis) näemiq, et midä noorõmbaq ommaq vastajaq, tuud inämb nä tugõvaq võro/seto keele oppamist koolih. Ummi juuri peetäs tähtsäs ja tahõtas, et latsõq mõistassi ummi edevanõmbidõ kiilt eski sis, ku esiq kotoh kiilt edesi andaq ei mõistaq (nt „Keele alal hoidmiseks peavad seda oskama vabalt rääkida ka lapsed. Minul on kahju, et mul omal ajal ei olnud seda võimalust”). Mis sis muud, ku kuulõhe inämb võro ja seto keele oppust!

Põh´aligumbalt saa mi uur´misõ kotsilõ lukõq aokirju Keel ja Kirjandus ni Oma Keel artikliist (Keele ja Kirjandusõ artiklist ommaq peri ka joonissõq).

Helen

Lumikelläq

 

Mu latgali sõbra Šuplinska Ilga tett lumikelläpildikene,
timä Näoviho saina päält üles koŕat.

Lumikelläq ~ lumõlilliq ~ lumõninniq. Um varahinõ kevväi, urbõkuu, nimäq õkvalt häitseseq. Ku muido um iks niipiteh, et võro keeleh pruugitas vähändäjä-meelütäjä-hellütäjä tähendüsega sõnno (deminutiivõ) rohkõmb ja eesti keeleh veidemb, sis mõnikõrd või vastapiteh kah ollaq, nigu um näütüses naidõsammo varahaidsi keväjäidsi lillikeisiga. Naid külh muidoki saa ka võro keeleh hellütävält lumikelläkeisis vai lumõkelläkeisis kutsuq ja ma piät tunnistama, et või-ollaq külh eesti keele mõost nii ma esiq inämbüisi tiigi, a vähämbält sõnaraamadu perrä olõ-õi meil nail joht säänest hellütüslõppu peräh. Samal aol eesti keeleh um nail naid kogoni kats tükkü takah ilolõmah: -u ja -ke. Seo pääle tulõ mul miilde, et kooliaol mu pinginaabri, kah Navi külä poiskõnõ, väega suur punnvõrrõ (üts mu vähä illatsõmba ao oppaja kutś naid minkagiperäst põnnvõrrõs) ja kõõ muu tekniga huvilinõ, tävveste võrokiilside vanõmbidõ lats, a kooli, liina ja parõmba elo pääle saamisõ jaos eestikiilses kasvatõt, nigu meist inämbüs jo tuul aol olõma tükke, kutś eesti keeleh saiakõisi kah saiukõisis – saiukesed. Tuud saa vaest pitäq ületaotlusõs ehk hüperkorrektsusõs, a kas pinginaabri olľ tuu sääntse sõnamoodukõsõ esiq vällä mõtõlnuq vai jo ummi timäga eesti kiilt kangutajidõ, kuigi muido tävveste võrokiilside vanõmbidõ vai kinkagi muu käest hindäle külge opnuq, tuud joht ei tiiäq. Mi käve naid muq jaos saiakõisi ja tää jaos saiukõisi kõgõ kerigu takast kulinaariapoodist ostmah, pia egä päiv vaest, selle um nii selgehe meeleh. Massiq viis kopkast tükk ja olliq päält tuhktsukruga (võro sõnaraamadu perrä saa taad külh üldäq palľo ilosamba hellütüslõpulidsõ sõnagaq – tsukrujauhkõsõgaq) üle poodõduq, nii et olliq päält pia sama valgõq ku lumikellä(kese)q.

Sullõv

VIIJIPUU JA VIIJIMARI

Sõna viijipuu vana lõunaeesti tarto kiräkeele
kõgõ vahtsõmbah, 1905. aastaga vahtsõh testamendih
(lk 38, Matteusõ evangeeliümi pt 21 lõiguq 19–21).
Seo sõna võisiq vanast kiräkeelest vahtsõhe üle võttaq.
Tõõnõ illos umaperäline sõna sama leheküle pääl um imetelemä.
Ka taad võisiq täämbätsel pääväl hariligu uma sõna imehtämä
ja eestimõolidse imestämä kõrval inämb pruukiq. Um jo
imehtel(l)emä võro sõnaraamatuhki tävveste olõmah.
Seoh testamendilõigukõsõh um ka üts väiku trüküviga –
tah um üteh paigah kirotõt ära, miä piät loomuligult
olõma ärä, ja muial testamendih nii umgi.

Naksi täämbä ütte keeleasja kaema umast vanastimäst Ellast (näiopõlvõnimega Kürsä Ella) perrä jäänüst vahtsõst testamendist. Tuu um vana lõunõeesti tarto kiräkeele vahtsist testamendest kõgõ vahtsõmb ja viimäne, 1905. aastagal Tarto liinah vällä ant. 

Taast raamatust ma aig-aolt iks kae määntsitki keeleasjo vana lõunõeesti kiräkeele kotsilõ. Maru hää keelega raamat um. Tuust, miä sääl kõik keele poolõst häste um, võisiq kunagi umaette pikembähe kirotaq, a täämbä löüdse säält tävveste muusiäh üte muq jaos väega põnõva ja seeniq tiidmäldä sõna – viijipuu.

Tõtõstõ es olõq inne trehvänüq, et meil lõunõeesti keelih seo sõna niiviisi ollaq või. A ku märkmä naadaq, sis muidoki, mille eiq, väega häste passiski õkva niimuudu. Selle et võro keeleh um tuu jo tävveste riigliperäne sääne astmõvaeldus, et tugõvah astmõh um k vai g ja nõrgah kaos tuu ärq vai jääs perrä j vai vv:

lugu - luu - luku

sugu - suu - suku

higi - hii - hiki

poig - puja - poiga

ruug - ruvva - ruuga

Kuigi peris täpsähe seo viiji samma ritta ei sünnüq ja kõigih miiq naabri- ja inämbüseh kavvõmbihki keelih um seoh sõnah g vai k, a mitte j. Õnnõ läti keeleh olõ-õi tuu peris nii. Sääl pruugitas seoh sõnah g pehmend vastust ģ, miä kõlas nigu d´ vai dj: vīģe [viidje], vīģeskoks [viidjeskuoks] 'viijipuu'. Ka ei passiq seo sõna uma astmõvaeldusõ poolõst kokko sääntside kõla poolõst lähkeisi sõnnoga ku

riik´ - riigi - riiki

viik´ - viigi - viiki

Nail um jo nõrgah astmõh g. A tullõv paistus seo sõna meile hoobis alambśaksa keelest (vrd keskalambśaksa vīge), koh timä välläütlemine olľ midägi säänest ku fiije. Ni ku mi võta sis seolõ umalõ viijile algmoodus tugõva astmõga moodu viiǵ, sis passis tä ummi tüvevaelduisi poolõst peris ilosahe säänest tüüpi sõnno ritta, ku tsuug, ruug, ka poig, a esiqeränes täpsähe käänüs tä sääntside sõnno muudu, ku siig - siia [siija] ja liig - liia [liija]:

ruug - ruvva - ruuga

poig - puja - poiga

siig - siia [siija] - siiga

liig - liia [liija] - liiga

viiǵ - viiji - viigi

Esiqhindäst jo võisiq ka viiji kiräpildih j ärq jäiäq, sammamuudu ku liial ja siial, õnnõgi et sis tulnuq sõnna kõrvuisi kolm i-d: viii. Sääntsil kõrrol um võro keeleh hariligult iks naidõ i-de vaihõlõ lugõmisõ-kirotamisõ kergendämises j kirotõt. Näütüses kiroda mi hariligult niisama ka sõna tiidmä i-minevigumuudõ – ma tiiji - sa tiijit jne (hariligult pruugitas seost sõnast külh hoobis sõ/se-tunnussõga minevikku, tiidse, a mõnikõrd harva või kuuldaq ja nätäq iks ka vanno i-mineviguga muudõ). Tõõnõ võimalus um kirotaq sääntsih kõrvuisi kolmõ i-ga sõnamoodõh i-de vaihõlõ tähe välläjätmismärk ehk ülemäne koma ’, nt tii’i, vii’i, sammamuudu ku tuud tetäs näütüses ka soomõ keeleh nõrgah astmõh ilma k-lda sõnnoga: vaaka - vaa’an 'kaal - kaalu'. Seod kirotusvõimalust olõ-õi muq teedäq võro keeleh sääntside sõnamuudõ man seeniq siski pruugit.

Külh um sõnamoodul viiji väega vanamoodulidsõh võro keeleh olõmah tävveste samakujolinõ sõnamuud viiji, miä um hoobis tegosõnamuud – väega haroldanõ ja vanaperäline võro keele personaalnõ passiiv:

olõviguh

ma viiä - sa viiät - tä viiäs

mineviguh

ma viiji - sa viijit - tä viidi

Tuu ma viiji tähendäs sis täämbädse päävä võro keeleh, et minno viidi. Näütüses vanost kõrralaulõst või löüdäq ligilähkühe sääntsit laulurito ku sis mi viiä Vinnemaalõ 'sis meid viiäs Vinnemaalõ', miä mineviguh um sis mi viiji Vinnemaalõ 'sis meid viidi Vinnemaalõ'. Tegeligult taha-ai joht sukugi taa Vinnemaalõ viimisega tah tśurkiq, taa um üts jälle asi, sakõstõ tähendäs kiudutamist, a et taa elo meil tah Vinne piiri lähküh sääne um olnuq, sis vanost laulõst taad löüd ja näüdüsses passis taa taaha häste.

Eesti keeleh, nigu teedäq, olõ-õi sääne helüpaar ku ji umihsõnoh ülepää võimalik. Taad um eestläsel õkva rassõ ja loomuvastanõ vällä üteldäq. A nigu soomõ, nii ka võro keeleh um taa tävveste harilik (kasvai näütüses tegijänime mitmusõh: tegijit, nägijil, vidäjile). Tuuperäst või kokkovõttõh vällä pakkuq, et võro keeleh võisiq edespiteh külh julgõhe pruukiq eestiperädse viigi (nigu tuu ka parhilladsõh eesti-võro sõnaraamatuh viigimaŕa artiklist löüdäq um) asõmõl iks miiq umma vanna ja ka miiq vanah kiräkeeleh harilikku viiji-tüvve: viijipuu ja viijimari.

Et õkva parhilla, sügüse, umgi viijimarjo huuaig ja miiki poodõst või naid noq aig-aolt löüdäq, sis soovi kõigilõ hüvvi pehmit ja magõhit viijimarjo ni mõnusat viijimaŕasüümist.

Sullõv