Ortograafilinõ dekolonisiirmine

Alostusõs Ukrainast

Ildaaigo trehvssi lugõma ütte Loode Oliveri ütismeediäpostitust, koh tä and hää ja süämligu ülekaehusõ Ukraina rahvuslidsõ liikmisõ ja mõttõ tähtsäst keskusõst Lvivi liinast. Muuhulgah tuu tä umah luuh vällä, et torrõ om nätäq, ku ukraina nimmi kirotõdas eesti keeleh ukraina muudu (mitte Portnikov, a Portnõkov  jms). Tä nimmas, et sääntseq detailiq näütäseq avvostust ukraina rahva, kultuuri ja keele vasta ja pakk sääntse nättüse nimitüses vällä mõistõ ortograafilinõ dekolonisiirmine.

Taa herätäs mõttit ja köüdüssit. Taad mõistõt um mitmidõ rahvidõ kontekstih innegi pruugit, kasvai näütüses Filipiine tagalogi keele ja Hispaania kolonisatsiooni kotsilõ (Thomas 2007), a muusiäh um taa ortograafilinõ dekolonisiirmine mu meelest hää mõistõq ja peris pääväkajalinõ teema ka tuu man, miä sünnüs viimätsil aastakümnil võrokõisi ja võro keelegaq.

Võrokõsõq koloniseeridüq?

Kuiki meil Võromaal jm Lõunõ-Eestih peris säänest selgelt karmi rahvusvaihõlidsõh mõttõh kolonisiirmist olõ-õi olnuq, nigu näütüses Ukrainah, Saamimaal vai Ameerikah, a ka miiq maal um võro kiil, nigu Lõunõ-Eestih tõõsõki põlidsõq keeleq, eesti keele murdõs alandõt ja egäpäävätseh eloh suurõmbalt jaolt jo eesti keele vasta vällä vaihtõt. Ni võro keele jt lõunõeesti kiili riiklik tunnistaminõ ja haridustõ jm egäpääväello tagasituuminõ lätt parhilla väega vaivalidsõlt. Eesti riigivõimulõ vai vähämbält osalõ ammõtnigõst ja poliitikist paistus taa lõunõeesti kiili tunnistamisõ teema määntsidegi sissejuurdunuisi hirmõ ja mõttõmustridõ peräst väega vastakarva ollõv. Võrokõisi keelelist ja kultuurilist kolonisiirmist Eestih um umih kirotuisih kunagi nimmanuq Hennoste Tiit: „… kolonialistlikust lähenemisest, kuigi nõrgemal ja spetsiifilisemal kujul saame kõnelda ka eesti ühiskonna ja kultuuri sees, nt suhtumises võru kultuuri ja keelde.“ (2003) ja mitmit kaudsit vihjit toolõ löüd Lõbu Terje magistritüüst (Lõbu 2005).

Lisas um miiq, võrokõisi jt lõunõeestläisi man, nätäq peris tugõvat hindäkolonisiirmise juunt, inämb ku aastagasaa joosul meile tiidligult päälepantut mõttõ- ja tundõviit, koh eesti kiil ja asi um lõunõeesti inemiisi jaos edimäne ja kõgõ ülemb, ni võro (seto, mulgi, tarto) kiil ja asi hingitses õnnõ tuu vaŕoh ja um sakõstõ säältki jo pia tävveste kaonuq, tuu varjo ärki närvehtünüq.

Ummi latsiga uma keele asõmal eesti keele kõnõlõminõ, miä um täämbätsel pääväl võrokõisi (ja viil inämb tõisi lõunõeestläisi) man jo selgehe riigli, mitte inämb eräng, um sääntse innekõgõ keelelidse kolonisiirmise ja hindäkolonisiirmise edimäne ja kõgõ hullõmb uma keele häötäjä tunnus. A taal um ka muid tunnussit ja kõgõ muu hulgah tüküs taa ka ortograafia plaanih vällä lüümä.

Eesti ja võro: ortograafilinõ dekolonisiirmine

Tahkotsil tulõ kolonisiirmise ja hindäkolonisiirmise kõrvalõ vahtsõst vällä tuvvaq dekolonisiirmise ehk koloniseeritüsest vallalõütlemise, hindä tuust vallalõpästmise mõistõq. 

Võro ortograafilidsõ dekolonisiirmise ehk mitte väega krampligult eesti kiräviieh kinniqolõmisõ ja tuu asõmal vähägi julgõmbahe võro keele uma moodu perrä kirotamisõ päätunnussõs ja väega tähtsäs hindätiidmise ja hindäuhkusõ märgis um viimätsel päält 35 aastagal selgehe olnuq kakkõhelü kirotaminõ q-tähega. 

Um olnuq ka palľo radikaalsõmbit võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsit (nt Helbi Tuuma kiräviis, miä lövvüs 1990. aastagal vällätulnuh I Kaika suvõülikooli ettekandidõ kogomiguh (KS 1990: 53–67)), a võro keele ummamuudu ja eesti keelest tõistõ olõmisõ päämädses kirälidses sümbolis um täämbätseniq pääväniq jäänüq siski q-täht. 

Näütüses ku ma olõ küsünüq ülikoolih tudõngidõ vai ütskõik koh miätaht muiõ inemiisi käest, miä um edimäne asi, miä näil võro keele man silmä vai kõrva jääs, miä võro kiilt eesti keelest ja tõisist keelist eräldäs ja vällä tuu, sis hariligult um iks edimäne vastus, et tuu um q-täht. Tõõnõ asi, midä viil vällä tuvvas, um õ-tähti rohkus, a õ-täht um ka eesti keeleh olõmah ja tuu umgi hoobis eesti keele edimäne ja kõgõ tähtsämb tunnus, tuu, miä inemiisil eesti keele man kõgõ edimält silmä jääs. Lihtsähe võro keeleh, a niisama ka seto ja kihnu keeleh, um õ-sit (nigu ka ä-sit ja ü-sit) viil hulga inämb ku eesti keeleh.

Tuu tiidmine ja tunnõq, et võro keeleh um üts helü ja täht – kakkõhelü ja tuu märkjä q-täht, midä tõisih keelih (päält seto keele) miiq ümbre olõ-õi ja tunnõda-aiq, ni et palľodõl võrokõisil um ka uhkustunnõq sääntse peris uma aśa üle, um tõtõstõ midägi säänest, nigu eestläisil um õ-tähegaq. 

Niisama tulõtasõq võrokõisi vaiõlusõq q-tähe üle ni võidõlus taa tähe iist ja vasta miilde eesti keele kunagiidsi edendäjide vaiõluisi ja võidõluisi Otto Wilhelm Masingu umal aol eesti keele jaos välläpakudu õ-tähe puult ja vasta. Tuud, üteh eesti vahtsõ, soomõperädse kiräviie vastavõtmisõga vana, śaksaperälidse asõmalõ, võisiki pitäq eesti keele ja rahva ortograafilidsõs dekolonisiirmises.

De- ja hindäkolonisiirmise kokkopõrgõq

Ku noq eesti ortograafilidsõ dekolonisiirmise mant võrokõisi manoq tagasi tullaq, sis võrokõisi q-tähe puult ja vasta olõmisõ plaanih umgi mu meelest üte jao võrokõisi hindä keele ja hindätiidmise ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsõq põrkunuq peris kõvva tõisi võrokõisi ortograafilidsõ hindäkolonisiirmise vasta. 

Tunnus ilmselge, et võrokõisi man tähendäski ortograafilinõ hindäkolonisiirmine innekõgõ q-tähe vasta olõmist vai mõnikõrd esiki taa tähe vasta aktiivsõt võitlõmist. Võrokõisi ortograafilinõ hindäkolonisiirmine või külh küündüdäq viilgi kavvõmbahe, esiki sinnäniq, ku võro keele kirotamisõ man sallida-ai mitte õnnõ taad ütte tähte, a mitte üttegi hariligust eesti keele kiräviiest tõistmuudu kirämärki, ka mitte üttegi üläkomma, olkõq sis pehmendüsmärgis vai kakkõhelü välläjätümärgis (säänest peris ekstriimset poliitikat um viimätsel aastakümnel küländ aktiivsõhe pruugit näütüses Võro instituudih palľodõ tekste ja välläandidõ kiräviie otsustamisõ man), a taa päämäne ja kõgõ levinümb tunnus um siski q-tähe vastalisus.

Puult ja vasta

Kiräviie aśah umgi, nigu teedäq, võrokõisi hulgah kats liiri – q puult ja q vasta. Vastatsidõ leeri puult, kiä võivaq esiq ollaq muido küländ kimmämiilseq võrokõsõq, kuuld aig-aolt esiki peris kõvva q-tähe demonisiirmise juttu ja nõudmiisi taa võro keelen jo aastakümnit tarvitõdu tähe pruukmist piirdäq vai tuu kogoni ärq keeldaq. Mille? Selle et eesti keeleh um q võõrtäht. Et eesti keeleh võro keelele umast kakkõhellü olõ-õi, sis olõ-õi sääl tuu jaos eräle tähte vaia. Ja eesti keele, meele ja ütiskunna mõotus võrokõisi üle um nii tukõv, et suurõl jaol näist um rassõ vai imelik umas võttaq, et võro keeleh või ollaq sääne asi tõistmuudu ku eesti keeleh, kuiki mi kiil um tõistsugunõ ja meil või tuu kirotamisõs ollaq vaia mõnt tähte, midä eesti keele ummi tähti hulgah olõ-õi. 

Nii et eesti keele sisseharinuq kommõq kandas automaatsõhe üle võro keele pääle ja ei nätäq võimalust, et võro keeleh ku umaette keeleh või mõni täht ollaq muu, ku hariliguh egäpäävätseh eesti keeleh kombõs. Nii et kuiki q-tähte um võro keeleh periselt kah vaia (vrd nt maa ja maaq, külä ja küläq, panõ ja panõq, armasta ja armastaq) ja tuu pruukminõ um lihtsä, selge ja ratsionaalnõ – umaette  vaba ladina tähistü täht, egäütel kerge klaviatuuri päält õkva kätte saiaq –, sis oldas umah meeleh nii eesti keeleh kinniq, ehk sis iks niivõrd  koloniseeridüq vai ka viil lisas hindäkoloniseeridüq (kas ortograafilidsõlt vai laembaltki), et ei tunnuq loomulik võro kiilt kirotaq esiki üte tähe võrra eesti keelest tõistmuudu. Nii umgi kõgõ suurõmbidõ vastatsidõ käest kõlanuq esiki umbõs sääntsit mõttit, nigu „q om kirvõs võro keele säläh“ vai et „võinu kokkoleppe märgis tetä suure q kujo ja tuu üten är palota“. Neoq ummaq kõgõ hullõmbaq näüdüseq, midä trehväs üliharva. Inämbüisi um vastasais siski palľo mõõdukamb ja ku esiq oldaski vasta, sis hariligult lastas noil, kiä puult ummaq, ilma pikembä jutuldaq vabalt puult ollaq. 

Piät ütlemä, et q-tähe vastalisus vai mõnikõrd ka õkva vihkaminõ um nättüs, midä lövvüs innekõgõ vanõmba põlvkunna ja harvõmb keskiäliidsi hulgah. Tõõsõlt puult, noorõmbidõ jaos um taa tähekene inämbüisi ku mitte õkva äge ja ummamuudu, sis vähämbält neutraalnõ, ja aktiivsidõ puultolõjidõ jaos um taa aastakümnide joosul sõnaraamatidõ, oppusõ ja opiraamatidõ, ilokirändüse, internetisisu, egäpäävätside meile, sms-e jm võrokiilside tekste kaudu jo süvält sisseharinuq loomulik egäpääne asi, sakõstõ ka uhkusõ asi ja kimmäs osa umast võro keelest ja võro hindäpidämisest. Et seo luu teemas om ortograafilinõ dekolonisiirmine, sis või üteldäq kaq, et q um näide jaos – ka muq jaos, kiä maq kah sääntside inemiisi hulka kuulu – võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise päämäne sümbol ja ka laembalt üts tähtsämbit võro sümboliid näütüses võro lipu, savvusanna, laulõ ja rahvarõividõ kõrval. No nigu õ eestläisil vai mõntmuudu ka nigu ö saarlaisil.

Midä seo jutu pääle üldäq võidas

Võidas nõuh ollaq, a võidas ka näütüses üteldäq, et kirotaja um tegelikkust käändnüq, rõhu võlss kotusõ pääle pandnuq ja tuu, miä periselt tähtsä, ilma tarvilidsõ rõhuldaq jätnüq. Võidas ka üteldäq, et jutt um elitaarnõ vai esiki rahvavastanõ, et autor olõ-õi q-tähe kah'olikkusõst võro keelele ja taa tähe mittepruukmisõ tähtsüsest võro keele pästmises küländ häste arvo saanuq. Säänest muudu ütlemiisi um innegi kuuldaq olnuq. A no miä tetäq, egäüts näge maailma iks läbi esiqhindä silmi ja ku määntsehki aśah, ka võro keele kirotamisõ ja tuuga köüdetült keele tulõvigu aśah, olõ-õi kõigil ütesugust tiidmist ja usko, sis umgi arvosaamiisi ja arvamiisi mitmõsugutsit. Tuu um loomulik.

Võidas üteldäq ka tuud, et määntsestki võrokõisi kolonisiirmisest ja hindäkolonisiirmisest saa-ai ülepää kõnõldaq, ammuki sis määntsestki ortograafilidsõst (hindä)kolonisiirmisest ja dekolonisiirmisest. 

Võidas külh, a siski um asja ka niimuudu võimalik nätäq, nigu tuud um seoh luuh nätt, ja kõgõst taast (de)kolonisiirmise aśast saa umal spetsiifildsel kujol ka võrokõisi man kõnõldaq.

Lõpõtusõs tagasi algusõ manoq

Et seod juttu sai alostõdus Ukraina võrrõlusõga, sis tulõmiq kõrras viil tuu manoq kah tagasi. Ukrainaga võrrõldõh (üts-ütele saa-ai kimmähe võrrõldaq ja olokõrraq olõ-õi muidoki samaq, a selge paralliil um olõmah) olnuq ülevähpuul vällätuud võro keele q (vai mõnõl ütsikul ja radikaalsõmbal kujol ka esiki üläkoma) vastalisus umbõs nigu ukraina keele kirotaminõ õnnõ vinne tähtiga ja üleskutsminõ üttegi ukraina umma, vinne keelest tõistmuudu tähte (ґ, є, і, ї) avaligult mitte pruukma, selle et nuuq ummaq terve elo Vinne võimu all elänüile ja vinne kiräpildiga harinuilõ ukraina inemiisile võõraperädseq.

Piät muidoki tunnistama, et ukrainlasõq olõ-õi, vähämbält mitte noq inämb, tõõnäolidsõlt joht uma mõttõilma poolõst nii süväste hindäkoloniseeridüq ehk näide kontekstih vinnestünüq, ku eesti-võro kontekstih parhilla tüküseq olõma võrokõsõq eestistünüq. Ummaq jo parhilladsõq võrokõsõq inämbüisi nii eestistünü keelelidse hindätiidmisegaq, koh eesti kiil nii kimmähe valitsõs, et võro keelele veidüq ruumi jätt, ni koh tuusama veidüki um palľodõl nii kõvva eesti keelele alaq hiidet, et julgu-ui vai mõista-ai eesti keelest ülearvo tõistmuudu, umma võro muudu ollakiq. Olkõq tuu tõistmuudu olõminõ kel sis määne – kas ummi latsiga vai ülepää tõisi inemiisiga uma keele kõnõlõminõ vai võro keele eesti keelest kasvai vähäkesegi tõistmuudu kirotaminõ.

Seo luu lõpõtusõs soovi julgõmbat ja vabambat ummamuudu miilt ja olõmist, kimmämbät uma keele pruukmist ja tuu pääl püsümist, hüvvä kõrdaminekit hindä rahva, keele ja hindätiidmise nii ortograafilidsõst ku laembastki koloniseeritüsest vallalõpästmises nii ukrainlaisilõ, võrokõisilõ ku muilõ rahvilõ, kink uma kiil ja miil aoluu pöörähüisih mõnõ suurõmba naabri vai kavvõmbagi rahva ja keele alaq um hiidet, sattunuq vai mattunuq. Ja et egälütel olnuq inämb vabahust kirotaq ni ummi töid ja kirotuisi avaldaq nii, nigu süämest õigõs pidä.

Sullõv

Lätteq

Hennoste, Tiit 2003. Postkolonialism ja Eesti. Väga väike leksikon. – Vikerkaar nr 4/5: 85–100.

KS 1990 = Kaika suvõülikuul. Valit tüü 6.–9. augustil 1989 Kaikal peet edimedsest võrokiilsest oppajide oppamisest. Tea Avarmaa, Kauksi Ülle, Madis Kõiv, Agu Vissel (toim). Tartu.

Lõbu, Terje 2005.  Regionaalsete joonte ühtlustamise katsed 1920.-1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Thomas MC 2007. K is for De-Kolonization: Anti-Colonial Nationalism and Orthographic Reform. Comparative Studies in Society and History; 49(4): 938–967. doi:10.1017/S0010417507000813

 

i   ї   є   ґ

ľ  ś  ŕ  ’ q

õ  ä  ö  ü 

Tõvõq ja hädäq kääväq iks inemiisi piten

Parhillatsõl aol, ku ilma piten kääväq esisugumadsõq tõvõq, uurimi, kuis kutsuti tõpi vanal aol. Kaemi sisse näütüses 200 aasta tagutsõhe Karula sünnü-, abielu- ja surmameetrikalõ (EAA.1297.2.4).

Karula keriguopõtaja Friedrich Ferdinand Meyer om dokumente kirutanu esierälidselt ilusa käekiräga – tuuperäst om noid ka hää lukõq. Surmameetrikahe oll´ tuul aol kombõs üles märkiq hädäq, minka kätte inemiseq kuuliq. Nii om tennü ka Meyer.

1826. aastaga radokuul (veebruarin) om Karula kihlkunnan är koolnu kolm miist, kuus naist ja erälde omma vällä tuudu ka koolnult sündünüq latsõq. Minkagiperäst om õkva radokuun koolnult sündünü neli poisslast. Ei inne ega päält tuu aasta radokuud olõ-õi tuud kukki sakõstõ ette tulnu, aastan vast õnnõ mõni kõrd.  

Üts sakõmbit haiguisi om olnu rindtõbi, harvõmb kutsut ka rinnatõbi. Tuuga võidi märkiq egäsugutsiid väega rasõhit tävvü- ehk kopsutõpi, a kõgõ sakõmbahe tähend´ tuu arvadaq tiisikust.

Väega harilik om olnu ka pallavtõbi. Nigu nimi ütles, om tõvõga arvadaq köüdet korgõ palavik. Täämbädsel aol tiiämi, et ku om korgõ palavik, või kongi olla ka palanik (põletik). Palanikku saa ravviq antibiootikumiga, a tuu vällälöüdmiseni lätś viil 100 aastakka.

Paistusõtõbi om arvadaq köüdet paistõtamisõga. Paistõtaminõ või ummakõrda näüdädä mõnt rahu- ehk neeruhätä vai süämehaigust.

Harvõmb tulõ ette, et koolduq om kõtutõppõ. Tuu võisõ ollaq düsenteeriä vai söögikihvtüs vai midägi muud säänest, miä kõtu halutama pand´.

Om ette tulnu, et naasõq omma koolnu latsevoodil. Tuu tähend´ kas sünnütämisel vai päält sünnütüst.

1824. aasta juunin om Mähkle Paabu Hindrik koolu hallisõitmisõ kätte. Harglõst om üles kirutõt, et ku oll´ halltõbi, sõs “kihä kõik värisi ja joud lõppi otsa” (EMS: halltõbi). Tegemist om lämmä ao tõvõga, midä kandvaq edesi kihulasõq ja tuud tundas täämbädsel aol malaaria nimega. Viil om Meyer kirja pandnu saksakiilse tõvõnime Kaltes Fieber, midä või võru kiilde pandaq ku külmävärinidega palavik. Om arvat, et tuu tähendäs kah malaariat, a et tuu om Karulan müllänü 1827. aasta märdsi- ja aprilikuun, ku kihulaisi es olõq, oll´ vast põhjusõs määnegi viirus.

Tuulläätseq ja kärnätõbi ommaq määrätsegiq nahahaigusõq. Läädsäq ommaq leetriq, a tuulläädsäq vast tuulõrõugõq. Kaalatõbi om arvadaq köüdet mõnõ tõsitsõmba hädäga (meningiidi vai kilpnäärmega), miä tekk´ kaala kangõs.

Viil om surma põhjusõs märgit vaivajatõbi. Vaivajatõbi või ollaq luupainaja ehk määnegi hädä, ku om rassõ hengädäq. A miä om kuivtõbi, jääski tiidmäldäq, selle et inämbät tuust olõ-õi üles kirutõt.

Paistus, et üle 70-aastaidsilõ es nakatagi täpsämbät diagnuusi vällä märkmä, selle et näide manu om saksa keeli kirutõt Alterschwäche, miä tähendäs vanadusõst nõrgas jäänüt.

 

Mariko

Vällävõtõq 1826. aasta veebruari Karula kihlkunna surmameetrikast - 

ülemädse kaadri pääl omma meheq ja alumadsõ pääl naasõq. 

Kaonu vanaimä sõna

Vanaimä kasvat´ upõ ja hernit, nii niguq teieq ka tõsõq küläinemiseq ja nii niguq tii maq kah. Vanaimä hernest om saanu esiki üts hariligumbit perändüssortõ, midä õks perren alalõ hoiõtas. Hernile pedi alasi tokkõ pandma, et tuu ümbre es kaaldunu. Herne-, a ka näütüses kurgitaimõ küllen ommaq sääntseq väändlejäq varrõkõsõq, miä võtvaq toki küllest kinniq, et taim saanu esiq hinnäst pistü hoitaq. Vanalimäl oll´ noidõ väändlejide varrõkõisi kotsilõ uma sõna.

Ku ma olli joba suurõmb, opsõ ütskõrd är, et eesti keeli kutsutas säänest varrõkõist köitraag. Ja umbõs samal aol, ku ma olli är opnu tuu piinü sõna köitraag, unõti ma kuigimuudu är, kuimuudu vanaimä kutsõ köitraagu võru keelen.

Ma olõ uman elun küländ pall’u aigu ollu ja käünü ummi vanavanõmbidõ man. Tuuperäst ma olõ nännü egäsugutsiid olukõrdu ja kuuldanu ka egäsugutsiid sääntsiid sõnnu ja grammatigavormõ, midä hariliguq keelekorjajaq lühükese aoga kuuldaq ei olõq saanu. Arvadaq et nimäq es käüq ka kuun keelejuhiga pindriid kitskman. Tuuperäst ei olõq mitte kiäki säänest sõnna mitte kohegi üles kirutanu. Vai om? Vanaimä om kah nüüt joba är tõistõ ilma lännü.

Ku hulga ma olõ mõtõlnu tuu sõna pääle! Ma taha tuud sõnna tagasi! Mu meelest tuu nakaś pääle ts-ga ja oll´ liitsõna. Köütmisega es olõq tuul midägi tegemist. Võimalik, et tuud tuntigi õnnõ Harglõ kihlkunna õdagu- vai Rõugõ kihlkunna peris hommugujaon. Ma arva, ma tunnõ tuu sõna jälki är.

Ku kiäki tiid tuud sõnna vai om kongi nännü vai koguni esiq tarvitas, või mullõ tuud sõnna pakkuq. Võta tenuga vasta ja anna löüdjäle vaivatasu kah.

Mariko

Tiidmine, kuis kutsutas võru keeli 

herne köitraagu, om kaoma lännü.

Kiä um lõunõeestläne?

Mõnikõrd nõsõs sääne küsümine üles. Sakõstõ pakutas sis vällä mitmõsugutsit kultuuriliidsi ja keeleliidsi tunnussit (et sullõ ummaq kododsõq aśaq savvusann ja sõir, et pruugit uma eesti keele seeh sõnno too ja pehme s-iga pluss jms). Siski tüküs taa kõik sakõstõ jäämä eesti keele keskses ja peris lõunõeesti keelist juttu ei tulõki. Täämbä õkva trehvssi Näovihoh üte sääntse arotusõ pääle, koh asi jälq nii postitusõh ku kommõntaarõh niimuudu oll’, ni tuu pand’ minno kah taa üle vahtsõst pääd murdma.

Ma esiq olõ külh pidänüq lõunõeestläisis iks innekõgõ noid, kiä mõistvaq mõnt lõunõeesti kiilt – võro, seto, mulgi vai tarto kiilt – kõnõldaq. Olkõq tuu kiil näil sis imäkiil vai ärq opit kiil (lõunõeestläses integriirünüq inemiseq). Vai kel vähämbält ummaq vanõmbaq vai vanaqvanõmbaq mõnt lõunõeesti kiilt kõnõldaq mõistnuq (lõunõeesti > eesti keelevaihtusõ läbi tennüq inemiseq).

Lõunõeesti kiili kaart, lipuq ja mõistjidõ arvoq 2011. aastaga rahvalugõmisõ perrä.

Eestläisiga um jo külh nii, et eesti keele mõistminõ um eestläses olõmisõ kõgõ tähtsämb alos ja tunnus. Milles sis mõnõ lõunõeesti keele mõistminõ es pidänüq olõma lõunõeestläses olõmisõ kõgõ tähtsämb alos ja tunnus?

Samal aol paistus rahvalugõmisõst ja muialtki küländ selgehe, et keelemõistjaq pidäväq hinnäst uma keelelidse hindätiidmise perrä mitte innekõgõ lõunõeestläses, a õkva setos, võrokõsõs vai mulgis (vai ka tartlasõs, kuiki säänest hindämäärämist mitte Tarto liina, a tarto keelega köüdüsseh olõ ma peris eloh trehvänüq väega harva).

Nii et ütelt puult nigu võinuq lõunõeestläseq ollaq lõunõeestikiilseq inemiseq, a et nuuq ummaq uma hindäpidämise perrä hoobis seto-, võro-, mulgi- (vai tarto-), mitte lõunõeestikiilseq, kiä sis nuuq lõunõeestläseq ummaq?

Või-ollaq ummaq sis lõunõeestläseq hoobis nuuq, kiä hinnäst ütegi lõunõeesti keelega köütäq mõista-ai, a tuugiperäst Lõunõ-Eestih eläseq vai siist peri ummaq ja umah keeleh ja ilmanägemiseh siski määnestki lõunõeesti substraati tundvaq?

Vai olõ miiq, võrokõsõq, setoq, mulgiq (ja tartlasõq) noil hetkil lõunõeestläseq, ku mi parahuisi ummi edevanõmbidõ keele asõmõl eesti kiilt (määntsegi kerge lõunõeesti substraadi ja aktsendi poolõst muu Eesti eesti keelest tõistmuudu eesti kiilt) kõnõlõ? Inämbüsel meist tüküseq naaq eestikiilseq hetkeq eloh täämbätsel pääväl ülekaaluh olõma. Ni midä inämb taa uma lõunõeesti keele asõmal eesti keeleh elämine eloh ülekaaluh um, tuu inämb sis või-ollaq võigi uma võro, seto, mulgi (vai tarto) hindätiidmise asõmal hinnäst lõunõeestläses tundaq?

Vai um asi siski hoobis täpsähe vastapiteh – niimuudu, et lõunõeestläne olõki-i ütsik hindätiidmine, a hindätiidmiisi liit, nii et midä kimmämb um suq seto, võro, mulgi vai tarto keele mõistmisõ põhinõ hindätiidmine ja midä inämb saq umah egäpääväeloh umma seto, võro, mulgi vai tarto kiilt pruugit, tuu kimmämb lõunõeestläne sa olõtki?

Sullõv

Võrokiilseq üleskirotusõq – kuvõrd võrokiilseq nuuq ummaq ja kuis naid võrokiilse(mbä)s saiaq?

Tast lövvät üte väiku näüdüse tuust, määntseq võivaq võrokiilseq tekstiq muusõumõh, arhiiveh ja muial vällä nätäq, ku noid um inemiisi käest näide jutu perrä üles kirotõt, ja määntseq sis, ku naid um peräh võro keele pääle vai poolõ niiüldäq tagasi pant vai toimõndõt. 

Kas vai kuvõrd seo vai mõni tõõnõ päältnätäq nigu võrokiilne vai võrokiilsevõitu üleskirotus ülepää um võrokiilne ni midä ja kuis tetäq, et taad võrokiilse(mbä)s saiaq? No kaemiq, miä altpuult näküs.

Võromaa Karula kihlkunnast peri üleskirotus, üles võet ERA värskist (4.9.2025) FB-postitusõst.

Allpuul olõ ma seohsamah arhiiviüleskirotusõh paksu pihlõdsõ kiräga vällä toonuq sõnavormiq, midä võisiq vaia ollaq teksti võro kiilde (tagasi) toimõndamisõ man muutaq, ni tuu all näge taadsamma jutukõist muq toimõndõdult, koh rohilidsõga um näüdät, midä um muudõt. 

Üles kirotõt: Aeti jahti ka. Jahiasi oli säändene, et aeti mõisa poiskese ja kõik kokku - jänese ja kitsi taga ajama. Siis anti suutäis viina ja suupistet ka, a muud es antu. Säändse lapatsi oli puust, neid löödi kokku. Nüüd ei ole nii palju ajajaid, nüüd rüükva. Vanast oli 4-50 inimest, nee ajasive. Igaüts läts oma lapatsige, mõisakubijas käsut välja. Ütskord üte mõisniku pool, siis jälle teise. Koera olli ka, kats-kolm koera, nii ära õpatu, et kui pasunat puhkse, siis olli koera koon jälle. Hunte siis enam ei ollu.

Jutustas August Kivirähk. RKM II 308, 126/7 (13)

Üles kirjutas ja pildi tegi Mall Hiiemäe. ERA, Foto 10608

Üle toimõndõt: Aeti jahti ka. Jahiasi olľ säändene, et aeti mõisalõ poiskõsõq ja kõik kokku – jänessit ja kitsi takan ajama. Sis anti suutäüs viina ja suupistõt ka, a muud es andaq. Säändseq lapatsiq olliq puust, noid lüüdi kokku. Nüüd ei olõq nii palľu ajajit, nüüd rüükväq. Vanast olľ 4–50 inemist, nuuq ajasivõq. Egäüts lätś uma lapatsigõ, mõisakubijas käsüť vällä. Ütskõrd üte mõisniku puul, sis jälq tõsõ. Piniq olliq ka, kats-kolm pinni, nii ärq opatuq, et ku pasunat puhksõ, sis olliq piniq koon jälq. Sussõ sis inämb es olõq.

Jutust´ Kivirähä August. RKM II 308, 126/7 (13)

Üles kirot´ ja pildi tekk´ Hiiemäe Mall. ERA, Foto 10608

Lühkühe üteldäq, üleskirotusõq tüküseq, külh mitte kõgõ, a väega sakõstõ, olõma võro-eesti segäkiilseq – um nigu võro kiil ja nigu peris olõ-õi kah. Vai sis um nigu eesti kiil ja nigu peris olõ-õi kah.

Ni ku tahtaq naid üleskirotuisi saiaq määntsegihe inämb-vähämb kõrralistõ võro kiilde (mitte tingimäldäq võro kiräkiilde, a näütüses võro keele tuu kandi varianti, kost jutt um üles kirotõt), sis või kõgõ vähämbät hädäperälist toimõndust ollaq üts-kats klõpsu, a või ollaq ka pia terve jutu ümbrepandminõ. Olõnõs nii üleskirotusõst ku toimõndajast ja timä tüü mõttõst, mink jaos täpsämbähe tä tuud üleskirotust toimõndas.

Kõgõ põhilidsõmbaq parandusõq, midä hariligult um vaia tetäq, et tekst segäkiilsest võrokiilsembäs saiaq, ummaq (üteh näüdüssidega seosama üleskirotõdu teksti seest):

• vabahelükokkokõla ja kakkõhelü (nt poiskese > poiskõsõq, ei ole > ei olõq, rüükva > rüükväq, ajasive > ajasivõq, puhkse > puhksõ);
• pehmendüseq (nt palju > palľu, läts > lätś, käsut > käsüť);
• hurdaq ehk nõstõduq keskkorgõq vabahelüq (nt löödi > lüüdi, pool > puul);
• muu helüoppus (täis > täüs, iga > egä, oma > uma, kord > kõrd, õpatu > opatu)
• sõnamuutminõ (nt mõisa > mõisalõ, oli > olľ, jänese > jänessit,  es antu > es andaq, ei ollu > es olõq);
• sõnavara (inimest > inemist, nee > nuuq, kord > kõrd, koera > piniq, hunte > sussõ).

Ku lisas sääntsele hädäperätsele toimõndusõlõ või tõõnõkõrd vaia ollaq teksti viil inämb võrokiilsembäs, näütüses võro kiräkeele vai inämb ummamuudu, eesti keelest ja illatsõmbist eestiperätsist muutuisist võimaligult veidemb mõotõdu võro keele poolõ muutaq, sis saa viil mitmit tõisigi paranduisi tetäq, kasvai näütüses: ajasive > ajasivõq (> aivõq > aiq), nüüd > noq, mõisniku > mõisnigu, opatu > opatuq (> opaduq).

Kokkovõttõs tahtnuq üteldäq, et võrokõisilt üles kirotõduisi õkva nigu võrokiilsit, a periselt rohkõmb vai veidemb segäkiilsit juttõ või ja sakõstõ ka õkvalt tulõ võrokiilsembäs tetäq, ku nuuq umah segäkiilsüseh iks väega silmä-kõrva kriipväq. Tuud nii hindä jaos mõttõh vai kõva helüga lugõmisõs, ku viil inämb latsilõ unõjutu lugõmisõs vai kohki avaldamisõs. Sakõstõ olõki-i sääne võrokiilsembäs tegemine väega keerolinõ, selle et inämbüisi ummaq nuuq iks üteq ja samaq aśaq, miä toimõndamisõ man tekstist-teksti kõgõ ette tulõvaq.

Aiteh Eesti Rahvaluulõ Arhiivilõ, kiä seosama üleskirotõdu vana ao jahijutu täämbä ütismeediähe postiť, minkast maq õkvalt seo blogipostitusõ jaos tsütsütüst sai.

Sullõv

 

Läämiq marja ja siinde!

Marja ja siinde eesti, võro ja soomõ keeleh

Mõtli, et väikus süäsuvitsõs blogipostitusõs passis häste tuu, et ku mi mõtsa midägi korjama lää, sis kohe mi lää võro ja kohe eesti keeleh.

Ku õkva väega lühkühe ärq üteldäq, sis um asi nii, nigu võrokõsõq jo esiki väega häste tiidväq, et miiq lää iks marja ja siinde. Läämiq kikkasiinde ja kuusõsiinde vai kasvai kitsõmamplihe. Niisama läämiq maaskahe, mustkahe, vabarnahe, palohkahe, kurõmarja. Võimiq minnäq kasvai molohkahe, kahruvabarnahe, kikkamarja vai linohkahe. Üte sõnaga, ütskõik määntsehe marja vai siinde.

Tuu tähendäs sis, et võro keeleh mindäs keeleoppusõ perrä nigu ütte marja vai siinde sisse — ütsüse sissekäänüs. Samal aol eesti keeleh mindäs marjule ja seenele vai seenile, maasikale, mustikale jne, üte sõnaga inämbüisi kah ütsüs (seenele, maasikale), a mõnikord ka mitmus (marjule, seenile), a egäl juhul egä kõrd päälekäänüs -le.

Miä võro keele ütsüst pututas, sis mu meelest saa võro keeleh vähämbält maŕanimmi man mõnikord tuu asõmal mitmust kah pruukiq ja üteldäq näütüses, et läämiq mustkihe, maaskihe vai palohkihe. A kas ka kurõmarjohe? Ei tiiäq, või-ollaq saa, a mullõ võõras. Ni viil võõramb olnuq mitmus siini man, ei kujodaq ettegi, et võisiq minnäq siinihe, tattõhe vai puravikkõhe. A naihtõ minekit ei üteldäq eesti keeleh kah kunagi mitmusõh.

Ku mi lää kõgõ õnnõ marja ja siinde (sissekäänüs), sis võisiq arvadaq, et vaest saamiq minnäq ka kalla ja jahti ni ka kasvai tüühü. No jahti ja tüühü jo saagi minnäq (lisas toolõ, et mindäs jahilõ vai jahi pääle ja tüüle), a kalla minekit olõ-õi joht kunagi kuuldnuq, iks mindäs õnnõ kalalõ.

A võro keelel ummaq muidoki jo umaq murdõq vai piirkundlidsõq keelepruugiq kah. Kõgõpäält õdaguvõro keeleh um he-lõpu asõmal -de/-dõ, nii et mindäs mustikadõ ja maasikadõ. Karula kandi võro keeleh ummaq sissekäänüse lõpuq hoobis ärq vaihtunuq päälekäänüse lõpõs, nii et sammamuudu, nigu sääl üteldäs raamatuhe asõmal raamatulõ, tulõ sääl sis üteldäq päälekäänüse lõpuga ka maasikalõ, mustikalõ. A iks siinde ja marja, selle et nail sõnol olõ-õi sissekäänüsseh määnestki lõppu.

Muusiäh, võro kiil olõ-õi uma siinde ja marja minekiga joht sukugi ütsi. Muidoki mindäs sammamuudu siinde ja marja ka seto keeleh, ja ka soomõ keeleh mindäs niisama sieneen ja marjaan.

Parhilla mõtsah marjo ja siini um. Läämiq sis mõtsa! Läämiq marja, läämiq siinde!

Sullõv

Leka ja trihvaa

Naist katõst juuskmisõga mängust om teedäq, et võrukõsõq tundsõvaq naid säändse nime all ildambalt 1930. aastil. Ma esi olli lats 1970. aastil ja samaq nimetüseq olliq iks põhilidsõq. Kuis nüüt om, tiiä eiq joht, või ollaq, et Tal´na puult levinü kull ja uka-uka ommaq joba vanaq nimetüseq vällä söönüq. A mänguq elässeq iks ja näide nimeq ommaq nigunii kõikaig lainatuq.

Leka om lihtsä mäng. Üts lats pandas lekas, tä piät tõisi takan ajama ja ku tä kedägi ärq pututas, sõs hõikas “Leka!”. Tuust pääle om kätte saadu mängjä leka ja mäng lätt edesi. Lekat om hää mängiq näütüses tarõn vai klassitarõn, sõs ei saaq väega kaugõlõ är paedaq.

Kõgõ vanõmbaq mälehtüseq mängust nimega leka om kirja pandnu võrukõnõ Rinne Anni, kiä sündü 1913. aastagal Peterburin, elli sääl 1920. aastagani ja mängse lekat vinne latsiga. Sõna peritolu ommaq är seletänü Meeli Sedrik ja Udo Uibo 2019 aastagal [1]. Nimelt om sama mängu nimetüs vinne keelen лепки vai ляпки. Loosiga valitas üts, kiä om ляпка ja nakkas tõisi püüdmä. Arvada, et nimetüs lainati sõs keelevarjandsist, kon mäng om лепки ja püüdjä om лепка, selle et - я- kõrral pidänü lainsõnan olõma -ä-, mitte -e-. Mille lainsõna om leka ja mitte näütüses .lepka? Tuu või ollaq kipõstkõnõlamisõ muutus, kon nõrgõmbas jääs väldeq ja katõst kõrvuisi peethelüst jääs alalõ üts.

Trihvaa om käkmise ja juuskmisõ mäng. Lepütäs kokku määnegi puu vai saina osa vai kõgõ hariligumbalt huunõ usś, mink pääl kätt hoitõn piät püüdjä (trihvaa) näoga saina poolõ lugõma kokku lepitü arvuni (nt 50). Tõsõq mängjäq käkväq hinnäst ümbrüste ärq. Meil Horma külän mängiti nii, et ku püüdjä kedägi ärq näge, piät tä hõikama nime ja “trihvaa!” Nii püüdjä ku püütäv pruuvvaq sõs juuskõq ussõni. Ku püüdjä jõud inne ussõ ärq pututaq, hõikas tä püütävä nime ja “kinni!” Ku püütäv jõud inne, hõikas tä “Trihvaa kinni!” Ku kinkalgi püütävist lätt kõrda salaja ussõlõ ligembäle hiiliq ku püüdjä, saa timä trihvaa kinniq lüvväq ja mängu võitjas. Mängust om ka hulga tõistmuudu riiglidõga varjantsõ, nii nigu uka-ukalgi. Tähtsä ilmanägemise vaih om tuu, et põh´aeesti ukakan üteldäs “Mina prii!”, a Võrumaa trihvaan lüvväs trihvaa ehk võimupositsiooni valdaja kinni.

Trihvaa nimest ommaq kirutanuq Reet Bender 2019 [2], Taavi Pae 2021 [3] ja kõgõ põhjalikumbalt Astrid Tuisk 2024 [4]. Tävveste selgele om taa olnu baltisaksa latsi mäng ja kandnu näil nimme Trivater [trifaater]. Et Tal´na eestläseq ei olõq ildamba trihvaa nimme tundnu, om veidükese andsak, selle et baltisaksa kultuur oll´ küländ üteline. Noh, vast oll´ Tal´na tõtõst veerepäälsemb kotus ku Riia ja Tartu. Nime kottalõ om Pae arvanu, et vast tulõ taa saksa sõnast treffen ‘kokko saama, pihta saama’. Bender om edesi andnu sakslaisi mälestüisi mängmisest ja tugõnu Oskar Masingu seletüst, et -vater tulõ alambsaksa sõnast vaten ‘fassen (kinniq haardma)’. Tuisk om jõudnu mängu nime seletüseni numbrilugõmisõ kaudu.

Nimi trifaater tulõgi mängun tarvilidsõst lugõmisõst, a mitte sukugi alambsaksa keele muudu, innembi iks vahtsõ ao baltisaksa, selle et alambsaksa vri [frii] ‘vaba’ asõmal om pruugit sõnna frei [frai] ‘vaba’. Küll om numbriid loet “vanna” muudu. Ettekujutus tuust olõssi sääne: En, zwo, tri, frei! ‘üts, kats kolm, vaba’. Rutatõn lugõmisõ [trifrai] omgi andnu kuun sufiksiga mängu nimetüses [trifaater]. Et asi nii om, tuud tugõ ka Tuisu artikli üts näüdus, kon Hallisten om om mängit reivaatert (drei + frei + ter), drei ‘kolm’ vahtsõ ülembsaksa keele muudu.

Ring saa täüs, ku lukõq muudsa ao Saksamaa mängu kirjeldust, kon inne püüdjät koduni jõudja hõikas: “Eins, zwei, drei alle Frei!”. Minupoolinõ olõtus om viil, et baltisaksa latsi hulgan oll´ tä pääle säänest saavutust *Dreifreiter ehk Trivater ehk mängu võitja. Võrdlõ jefreitori alussõs olõjat saksa sõaväe aukraadi nimetüst Gefreiter, miä algusõn tähend ‘vabaslastu’.

 

Saarõ Evar

---

[1] Sedrik, Meeli, Udo Uibo 2019. Trips, traps, trull, sina oled kull. – Keel ja Kirjandus 6, lk 487–488.

[2] Bender, Reet 2019. Baltisaksa lastemängudest ja liisulugemissalmidest Alfred Schönfeldti sõnaraamatuarhiivi näitel. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 2018, lk 71−72, 92.

[3] Pae, Taavi 2021. Viguriga kaardid:“Trifaa!“ või „Uka-uka!“? – Postimees, 15. mai.

[4] Tuisk, Astrid 2024. Trihvaa, uka-uka ja teised peitmismängud Eestis 20. sajandil. – Mäetagused 89, lk 21–50.

Latsõq mängväq trihvaad. Pilt om luudu Gemini abiga.