kolmapäev, 2. november 2022

Agenda Parva tiêeb sinno ensas ehk 400 aastakka trükitüt tartu kiilt

Sissejuhatus

Täpsäle 400 aastakka tagasi, 1622, tull´ trüküst käsiraamat katoliku papi jaos, kon ommaq kõrvuisi liturgia tekstiq läti, tartu, poola ja saksa keelen. Seod või pitäq tartu kiräkeele alustusõs. Väega võimsas alustusõs, selle et lõunaeesti teksti om kirotanuq opnu inemine, kinkal taa kiil oll´ selge imäkeele tasõmõl. Piä kimmäle oll´ tuu autor üts noist, kiä opsõ Poola-aigsõn Tartu jesuiite kolleegiumin. Arvatas, et tä ollegi peri maarahva hulgast. Raamatit tävveligult tartu keelen, nigu näütüses katõkismus-lauluraamat, and´ Tartu kolleegiumi veliskund kah vällä, a nuuq olõ-i alalõ püsünü.


Kiräviis

Mu puult päälkirjä pantu kolmõ sõnaga fraas tiêeb sinno ensas iseloomustas tuud põhja, midä Tartu jesuiidiq keelele säädseväq. Kõgõpääst tiêeb, mitte tege. Sääne verbivorm kuulu üleminekimurdilõ lõunaeesti ja põh´aeesti vaihõl. Sukugi saa-i taa olla Otõmpää vai Sangastõ kandi kiil 400 a tagasi, selle et Otõmpääl kõnõldi 100 a tagasi kah iks tege.

-o sõnan sinno om kah traditsiooni alustus, et tartu kiil nakas´ pruukma peräsilbi o-d.

-õ kirutaminõ tähega -e sõnan ensas ’õnsas’ om kah üts tartu keele tunnusjuun. õ-d ehk vokaalharmoonian tagapoolist e-d (ɣ, ɘ) või kirota e-ga. Vokaalharmoonian edepoolist e-d võidi kirotaq kah e-ga, a oll´ tendents kirotaq tuud poola muudu ie-ga.

Rassõ om inemisil usku, et mets~metz tartu kiräkeelen olõ-i tal´nakiilsüs, a tuud piässi lugõma [mõts].

 -ie om Agenda Parva (AP) tekstin üts viguriga asi, minka sõski joba Andrus Saareste ärq selet´. Tuu anna-i edesi korgõnõnut ülipikkä e-d, nigu või tundudaq. Ülipikkä hellü vai sõna kolmandat väldet and edesi hoobis tsirkumfleks (ˆ) tähe pääl. Ku pall´o sääne kolmanda välte helü 400 aastakka tagasi korõmbas läts, olõ-i mõõdõt. Kimmäs om, et -ie tuud nättüst es märgiq. Kuigi, inemise nimme kolmandan välten Peep om kirotõt Piep, sõs või jo tunduda, et märk külh. A ku näet, et ka inemise nimme Peedo om kirotõt Piedo... ?! AP tekstin om kirotõt ka kiëdä (kedä) ja miehele (mehele). Tulõ leppüq, et -ie man om tendents märkiq tuuga terävät edepoolist e-d, nii nigu poola kiräviie -ie vastas vinne jeele (e).

Muun osan om AP kiräviis ärq tiinnü vana kiräkeele uurjidõ kitüsõnaq ülivõrdõn. Ku nii hää kiräviis olõs edesi lännüq ja tuud ei olõs saksaperäsüisiga är tsurgit, sõs olõs lõunaeesti kiil joba hulga varahampa saanuq kõvas kiräkeeles.

y-ga AP tekstin om nii, et kui seod lukõq -ij, sõs saat õkva õigõ aru kätte. Taa om esiki parõmb ku ütskõik määne lõunaeesti vai eesti kiräviis täämbädseni pääväni.


Prooviq lukõq

Noq ku jo kiräviiest midägi tiiät ([-õ] kirotõdas e-ga, piäq meelen, a inämbäste om -e iks harilik [-e]!), või pruuvi näütüses abielutõotust lukõq, tuud puult, midä miis pidi papi ütlemise perrä kõrdama:

Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abi naises. Mina teota sinno armata, auvusta nink ütz heige abi elo sino-ga piddädä.

Eyka taha mina sinno maha yättä amak surmani.

Ni heigete olgu Jumal Isänd mino wâese henge man kui mina sedä söämest sulle teota.

Nigu nätäq, om 400 aastakka vana sõnavara arvu saiaq külh, ärq om kaonu sõna amak ’kooniq’. Sõna õigõ om kirotõt h-algusõga: heige. Sõnan isänd om -i madaldunu e-s: esänd, liitsõnast eyka om saanu ega ~ õga.

 

 Varatsõmbaq uurjaq

Agenda Parvat ommaq õkva pääle löüdmist häste uurnu timä arhiivist üleslöüdjä aoluulanõ Otto Freymuth ja murdõuurja Andrus Saareste. Mõlõmba tüü ilmu 1938. Üts, kiä ildamb viil midägi tähtsät keele kottalõ om tähele pandnu, om tartu kiräkeele uurja Jaak Peebo, ku tä kirot´ Vastse Tõstamendi saamisluku. Tõsõq autoriq (Vello Helk, Pomozi Piitre), ommaq analüüsnü aoluulist ümbrüst, kuis sääne hää keelega raamat Tartun sündü ja Braunsbergin ärq trükitüs sai.

Ärq trükitüs sai? Muuhulgan, lõunaeesti saavalõ käändele käänet passiiv Tahat sina ristitus saya? om AP-n kah olõman.

Kaasaignõ om Agenda Parva tartu kiil viil tuu poolõst, et sääl es märgitä üttegi hõkki. Urvastõn tüüd tennü Gutslaff mõnikümmend aastakka ildamb oll´ tuuga iks väega hädän. Timä ja inne tedä viil Sangastõ Rossihnius tahiq hõkki t-ga märkiq (sahkut ’saaguq’), a plaan laidõti mahaq, et sinnäq ei ollõv midägi vaia. Tuugi om traditsiooni alustus.



Raamadu "Agenda Parva" kaas. 
Pilt om peri: 
http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/agenda_parva1


Raamadu "Agenda Parva" sisulehekülg. 
Pilt om peri: 
http://etbl.teatriliit.ee/meedia/agenda_parva1/agenda_parva_lehekulg



laupäev, 29. oktoober 2022

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq VI

Kuq ohostõduq ummaq lõunõeesti keeleq 
ja midä näide hääs tegemä pidänüq?


 

Kõgõ hullõmb um tarto keele sais


Ku võro, seto ja mulgi keele hääs tetäs parhilla umajago edendämistüüd, sis kunaginõ uhkõ lõunõeesti kiräkiil, tarto kiil, um seo ilma aigo jäänüq kõigist kõgõ kehvembähe saisu. Um külh kooniq viimätseniq aoniq olnuq mõni kiränik, kiä tarto keeleh kirotas. Naist Traadi Mats ummi tartokiilside dialuugõ ja luulõtuisiga um jo ütsindägi tarto keele kirändüsligult tähtsäs tennüq. 

 

Siski um tarto kiil täämbädse päävä lõunõeesti keelist ainugõnõ, mink pästmises ja edendämises ei olõq tegünüq mitte määnestki ütiskundlist liikmist. Ku egäl tõõsõl lõunõeesti keelel um uma instituut, nii suur vai väiku ku tuu kelgi um, uma lipp, uma aoeht, umaq sõnaraamaduq, opimatõrjaaliq, ka mõni tunnikõnõ koolih, mõni umakiilne rühmäkene latsiaiah ja viil ütte ku tõist edendüstüüd, sis tarto keelel midägi säänest olõ-õi. 


Võro ja seto kiil UNESCO maailma kiili vereväh raamatuh

 

Muidoki ummaq ka võro ja seto ni esiqeränis mulgi kiil väega tõsitsõhe ohostõduq keeleq. Võro ja seto keele ohostõdus um 2009. aastagal saanuq ka rahvusvaihõlidsõ kinnütüse ÜRO haridusõ ja kultuuri allasotusõlt UNESCOlt, kiä um naaq sisse pandnuq umma maailma kiili verevähe raamatuhe märgüssega kimmähe ohoh ("Võro-seto – definitely endangered language", kaeq tuust pilti ülevästpuult). 



Midä sis tetäq tulõ?

 

Kuigi nii võro, seto ku mulgi keele hääs tetäs ka parhilla hääd tüüd, jääs tuud siski selgehe veitüs. Naidõ miiq põlitsidõ lõunõeesti kiili pästmises um hädäste vaia naidõ keelekogokundõ haridussüstiim kipõstõ ja kõrraligult ümbre kõrraldaq umakiilses. Vai sis väega suurõ ja kimmä uma keele osaga katskiilses. 

 

Um vaia lõunõeesti kiili ammõtligult tunnistaq ku umaette kiili. Um hädäste vaia haardaq naaq keeleq kõrraligult üteh Eesti keele-, haridus- ja meediäpoliitikahe. Võro keele kotsilt umgi tuud jo 2019. aastagal ette pandnuq Võro Instituut (kaeq järgmäst pilti), a siiäni olõ-õi naid ettepanõkiid joht viil Eestih naidõ poliitikidõ kujondamisõl kuigi tõsitsõhe kuuldaq võet.



Võro Instituudi 2019. aastagal tettüq ettepanõgiq Eesti keele-, haridus- ja meediäpoliitiga tävvendämises (avaldõduq: Iva, Sulev 2020. Kakskeelsus ja keelepoliitika võru-eesti näitel — Sirp). 

 

Ku seod kõkkõ joba ligembil aastil tõsitsõhe ja häste läbimõtõldult tetäsiq, sis olnuq miiq lõunõeesti keelil viil küländ eloluutust. 

 

Midä muud, ku tulõ sis luutaq ja ekäpiteh takast tougadaq, et kõik naaq hääq aśaq miiq kiiliga lähkümbäl aol johtuma naanuq. Ja et miiq maal iks rahu ja rikkus püsünüq, et kõkkõ taad hädätarvilist miiq kiili hääs kõrraligult tetäq saanuq.


Sullõv



Seo olľ pikembä lõunõeesti kiili ja rahvidõ luu viimäne jago. Seo luu edimäidsi jakõ saa lukõq seostsamast võro keele blogist ja tervet luku saa kullõldaq Helüaida tiidüsjutu jaost.


 


laupäev, 15. oktoober 2022

Mino mõnu, mõnu mino

Hiina põhisõna dao jaost löüse Mäll Linnart esti keelen vastussõ kulg, miä paistu tälle paŕõmb vastus ku tii. Olõ arvanu, et samast tüvest tulõ ka kulumine (selle, et miä liigus, tuu kulus), a etümoloogia tuud ei tunistaq. Sarv Miku jutu perrä jälq paistus, et osast tuudsamma mis kulg, võõśe tähendädäq vana sõna mõnu: „Sõna "mõnu" algseks tähenduseks on isejuhtumine, isetoimumine.” Midä olõssi umalt puult vastussõst pakkuq võro keelel? kulg-sõna om meil jo puudus, a mõnu’ga om tõõńe lugu. Ku Harglõn kaav´ati, et mõnõ opõtaja jutussõn olõ-i sõnamõnno, sis tuu vaśt oll´ külq midägi sinnäq Miku usutu tähendüse poolõ: jutt es joosõq esiqhindäst ja es tõmbaq ka kullõjit üten. Tõist vanna tähendüst ’toon, meloodia’ olõ-i Võromaalt üles tähendet, Mulgimaalt külq: temä äälel om ää mõnu (Trv). Nii et mõnu om jo vanast ka siinpuul tutva olluq. Vai ku vanast? Pakutas, et mõnu tulõ minemä-tüvest. Tostsamast tulõ ka keelevahtsõndusõ aigo soomõ keelest laańat menu (põh´aesti rannakeelen niisamadõ olõman, a õnnõ tähendüsen ’lärm; lai jutt’). Ja tuu juhatas meid umakiilse mino/minu mano, miä kah om kinmähe minekist peri, a või tähendädäq: 1. ’minek, minemine’; 2. ’kulu; väljaminek’; 3. ’nõutavus; ostetavus’ (sõs nigu tal´na keele menu); 4. ’hoog; edenemine’. Sõna om ütine ranna- ja võro keelele (küünüs viirtpite ka tarto kiilde), muialt Estist om õnnõ ütsikit näütit. Imelik külq: ku kulu ja põh´aesti kulg(ema) ei käüväq põh´a poolõst kokko, sõs mino ütles minekit ka kulu mõttõn (suuŕ mino om `väega leeväl (Räp)). Mullõ paistuski, et mõnu või miiq kiilde ollaq jo ammuq laańat põh´aesti keelest, ku uma lõunõesti mino tähendüs joba pall´o lajast tükke minemä (ka vadja menu’l omaq olluq tähendüseq: ’minek, kulg; väljaminek, kulu’ a viil ka ’asi, lugu, juhtum; komme, tava’).

Ku nüüt kõrrast tullaq umahussõnno mano, sõs mõnus om Võromaal õnnõ veetse tutva olluq, ei tiiäki, mis tähendüsen. Paistus, et tuu asõmõl om tarvitõt sakõstõ makus-sõnna, miä täämbädsel pääväl mõos sääl kottal või-ollaq võõralt (päält liha `kuivamise om makuss sann Har; Nood́ega (lepa- ja kasehalgudega) saa sann hüä makuss Rõu; Vanal inemisel om livvaśt `sü̬ü̬mine magusamp ku `taĺdreka päält Räp; magusa suuga ’mõnuga’ Ää maeguga sü̬ü̬ki süvväs paĺlu magusamba suuga Nõo). Ka nimisõnal magu om mitmal puul Estin olluq tähendüs ’mõnu, rahulolu, rahuldus’. „es olõʔ ü̬ü̬l makuʔ ,” ülti kehvä makamise kottalõ Vahtsõliinan. Ja Urvastõst om ka näädüs magu-sõna tarvitamisest tähendüsen ’olemus’: „t́iä `tundsõ ravva maku, `mõistsõ `rauda raguda sõ̭ss, ku raud oĺl kõ̭kõ `pehmemp.

elomino ei olõssi selle ilma aigo hään tähendüsen mõtõldav, innemb sõs elomagu (tund elost maku). Ja mass miilde tulõtadaq ka imelist ummasõnna kokoś/kokuś ’koondatud, kompaktne; sobiv; mõnus, hubane’, miä nigu annassi mõistaq, et kogosa tundõ and häie asjo ja esiqhindä kokkovõtmine.

Lätteq Internetin: „Eesti murrete sõnaraamat”, „Eesti etümoloogiasõnaraamat”.


Urmas

teisipäev, 27. september 2022

Seo, taa vai tuu?

Ku eesti keeleh om õnnõ üts näütäjä asesõna ja nii üldäski see siin, aq ka see seal, sis võro keeleh om näütäjit asõsõnno kolm: seo (mõnikõrd kirotõdas ka sjoo), taa ja tuu. Nii et tähtsäs saa, kuimuudu naid pruugitas. Ja tuud ommaq keeletiidläseq ka peris pall´o uurnuq ja arotanuq. Varatsõmb arvaminõ oll´, et seo’d pruugitas sis, ku kõnõldas millestki, mis om umah käeh, taa’d sis, ku asi om tuu käeh vai tuu uma, kellega kõnõlõt, ni tuu’d sis, ku kõnõldas milleski, mis om mõlõmbast kavvõndah. Esiki ku nii om olnuq, sis parladsõs om taa muutunuq.

Mõnõq aastagaq tagasi teimiq Reile Mariaga keeletiidüsligu katsõ ni löüdsemiq, et vähembäste seo ilma aigu om asi iks päämädselt kavvõdusõh: hindä käeh vai väega lähküh olõjist aśost üldäs seo, veidüq kavvõmbah olõjist aśost taa ni kavvõndah olõjist aśost tuu. 

Asõsõna taa pruukminõ parladsõ ao keeleh muutus ja om niimuudu väega põnnõv. Süü või ollaq sääl, et eesti keeleh säänest asõsõnna ei olõq. Mi katsõq näüdäś, et noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro keele seeh kasunuq ja võro kiilt latsõst pääle kõnõlnuq, taad pia es pruugiq, kuna jälkiq säändseq noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro kiilt nakanuq viil täüskasunust pääst kõnõlõma, pruuksõq asõsõnna taa esiki ülearvo pall´o: tuud ültiq nii lähikse ku kavvõnda aśa kotsilõ. Tuu tähendäs, et taast oll´ saanuq õkva vastus eesti keele sõnalõ see.

Mi katsõq es kaeq sukugi tuud, kuimuudu näid sõnno tekstih pruugitas, nii et taa kotsilõ meil ei olõkiq viil selget tiidmist. Ja mi katsõq es pututaq inemiisist kõnõlõmist. Om siski teedäq, et inemise kotsilõ, kes ei olõq õkvalt kõnõlõmisõ man ja/vai kedä tõsõq kõnõlõjaq ei tunnõq, üldäs sagõhõhe tuu. Näütüses Mul om vahtsõnõ naabrimiis, tuu ostsõ hindäle tsikli.

Seo, taa ja tuu ommaq ütsüse vormiq, mitmusõ vormiq ommaq sis neoq, naaq ja nuuq.

Tulõ viil tähele pandaq, et asõsõnaq taa ja ei olõq ütś ja tuusama. vastus eesti keeleh om hoobis ’tema’.

 

Helen

esmaspäev, 12. september 2022

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq V

Ku lähküq eesti kiil ja lõunõeesti keeleq parhilla periselt ummaq?

 

Muidoki või kõgõ taa tah kõnõldu väega vana umaetteolõmisõ jutu pääle küssüq, et ku lõunõ- ja põh́aeestläseq jo vanast aost tõõnõtõõsõst nii kavvõq piäsiq olõma, sis kuis mi täämbätsel pääväl ummõhtõ tõõnõtõõsõst nii häste arvo saa? 

 

Edimält muidoki tuuperäst, et egaq mi olõki-i tõõnõtõõsõst nii perädü kavvõq. Mi olõ siski mõlõmbaq vanaq õdagumeresoomõ hõimoq. Ni õdagumeresuumlasõq ummaq kõik tõõnõtõõsõlõ väega lähküq hõimorahvaq. Kõik mi keeleq ummaq tõõnõtõõsõlõ väega lähküq ni joba päält väikut opmist ja harinõmist tävveste arvosaadavaq. 

 

Eesti kiil ja lõunõeesti keeleq ummaq aastagasato joosul tõõnõtõõsõlõ ummakõrda viil lähkümbähe nihkunuq. Tuud teno küländ väikulõ maalõ ja väega tihtsäle läbikäümisele. Inämbüse aost ummaq miiq ümbre olnuq samaq võõraq rahvaq ja näide keeleq, kost um meile sammo lainsõnno tulnuq. Meil um inämbüisi olnuq sama riigikõrd, sama kaubandus- ja kultuuriruum. Tuu kõik um miiq kiili tõõnõtõõsõlõ lähkümbäs tennüq. 

 

20. aastagasaa algusõni hoiť võro ja tarto kiilt eesti keelest lahoh uma lõunõeesti ehk tarto kiräkiil. Samal aol olľ ka jo tuusama vana tarto kiräkiil saanuq palľo mõotuisi talliina kiräkeelest. Ni talliina kiräkiil olľ ummakõrda kah saanuq mõotuisi tarto kiräkeelest. 

 

Seto kiilt tuu palľond es mõodaq, selle et setoq jäiq tarto kiräkeele pruukmisala päält vällä ni Setomaa um ka maatiidüslidselt Talliinast kõgõ kavvõmb kotus. Nii um tuu nuka keelel olnuq eesti keelega kõgõ veidemb kokkoputmist ja nii umgi seto kiil üteh Setomaa piiri lähküh olõjidõ Hummogu-Võromaa kihlkundõ keelega täämbätselgi pääväl eesti keelest kõgõ kavvõmb lõunõeesti kiil.

 

Mulgimaalõ olõ-õi kah kunagi uma vana lõunõeesti kiräkeele ala küündünüq. Õnnõgi et ku Setomaalõ es küünüq ei tarto ega talliina kiräkiil, sis Mulgimaal pruugiti talliina kiräkiilt umas kiräkeeles kõik nuuq aastagasaaq, ku võrokõsõq ja lõunõtartogõsõq saiq umalõ keelele tukõ umalt tarto kiräkeelelt. Kooniq 20. aastagasaa alostusõni olľ võrokõisi ja lõunõtartogõisi kerigu-, kooli- ja kohtokeeles tarto kiräkiil. Samal aol olľ setodõl tuus vinne kiil ja mulgõl, nigu jo üteld, talliina kiräkiil. Tuuperäst umgi mulgi kiil joba vanast aost pääle olnuq kõigist lõunõeesti keelist kõgõ inämb eesti keelest mõotõt. 

 

Nigu mulgi, nii ka tarto kiil um kah jo küländ ammuq saanuq väega kõvva eesti keele mõotust, a inämb tuuperäst, et timä ala pääl um suur Tarto liin, kohe um jo ammust aost rahvast tulnuq nii lõunõ ku põh́a puult. Tarto liin um olnuq sääne suur rahva ja kiili sulatuskatla, nigu määnegi Eesti uma Ameeriga Ütisriigiq, miä um liina tagamaa, Tartomaa, umalõ vanalõ lõunõeestilidsele tarto keelele häötävält mõonuq. 

 

Nii sis ummaki täämbätsel pääväl lõunõeesti keelist kõgõ puhtambahe lõunõeestilidseq, kõgõ veidemb eesti keelest mõotõduq ja ka uma keele hoitmisõ ja edendämise poolõst kõgõ tugõvambaq keelekogokunnaq võrokõsõq ja setoq. Samal aol ku mulkõ ja esiqeränis tartogõisi vana uma kiil um saanuq väega kõvva eesti mõotust ni mulgi ja tarto põlidsõq keelekogokunnaq ummaq väega kokko kuionuq. 

 


Vana ja puhta (20. aastagasaa alostusõ) võro keele ja täämbädse päävä eesti kiräkeele vällärehkendet tävvelik ütisosa um alla 20% (Pajusalu Karli kaart). 

 

 

 

Mitte et võro ja eesti kiil nii kavvõq olõsiq, et võrokõsõq ja põh́aeestläseq tõõnõtõõsõst arvo es saanuq, a esiki tävveste johuslinõ parhilladsõh võro kiräkeeleh Vikipeediä artikli tekst, ku tälle eesti keele õigõkiräparandaja pääle laskõq, tunnistas piaaigo egä sõna vigatsõs ja vidä nailõ ala verevä joonõ. Umavaihõl täpsähe kokko lätt tah õnnõ vähä päält 20% sõnost, ni ka noidõ hulgah um sääntsit (kõllatsõga ärqmärgidüq), miä olõ-õi mõlõmbah keeleh sama tähendüsega.

reede, 2. september 2022

Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? III


Miilde tulõ üts setodõ kottalõ kõnõld nal´ajutt, kos papp küsüs tii pääl katõ latsõ käest, kas nä ka Jeesust tunvaq, ja latsõq ütleseq vasta: „Ei tunnõq! Ega mi siist ei olõq, miiq olõmõ Lobotkast.” Täämbädse päävä talna keelen ütlesiq latsõq särtse küsümise pääle kinmähe: „Me pole kohalikud.” A võrokõisile autas sii nali miilde tulõtadaq, et kohalik olõ-i meele märnegi hädätarviline sõna. Mink jaost viil umaette umahussõna, ku saat küssüq: „Kas sa siist olõt?” ja vastataq: „Ei, ma olõ tast mõtsa takast”? Hädä või tullaq, ku jutt olõ-i inemiisist: kohalik tasand, kohalik omavalitsus. A sõs või vasta küssüq, et märne umavalitsus sõs olõ-i kohalik? Ja kas kohalikul tasandil tähendäs midägi muud ku kotus(t)õ pääl? „Eesti-võro sõnaraamatun” antu vastussõq seokandi, umakandi, kotusõpääline, paigapääline piässiväq ärq katma ka muuq talnakiilse sõna kohalik tähendüseq. Raamatun edimädsest pakut vastus uma ei pruugiki egäle poolõ nii häste passiq. A ku iks üte kandi rahvas om kohegi kokko tulluq, sis tuu kottalõ ütlet jo külq: „Siin omaq kõik umaq inemiseq.” Eski ku pia egälütel näist om särne elonägemine vai kasvai mõni arvamine, miä sullõ võõrast jääse. 

Seeniq olõq juht´nuq juttu iks sinnäqpoolõ, nigu võissi tuust koha-tüvest võro keelen hoobis vallalõ saiaq. A periselt omaq võro keelen olõman olluq tuu tüvega „essütüssõnaq”, midä inämb ei mõistõtaq pruukigi. Ku rahvalaalun kitetäs sa olõt kohalt kosilanõ, naaraq kohalt kondsõni vai küsütäs vai om kohalt äräq koolnu?, sõs kohalt tähendäs sääl tuudsamma, mis perüs, hoobis. Ka kõnnõkeelen om tuud sõnna viil kirja pant: Noq om kohalt tõnõ ilm (Harglõ). Ja kogoni kohalik om võro keelen joba varrõmb tutva olluq, õnnõgi tähendüsen ’sobiv, paras; kohane’: Neoq ommaq mullõ kohalikuq rõivaq (Karula); Uss om tarõl iihn, taa om kohalik asi (Har). Periselt om jo sama tüvi ja soomõ keelegagi ütitseq tähendüseq ka sõnan kohendama. Kohendamõq sis umma võro kiilt nii, et vanaq aśaq vaihõpääl alt vällä tulõvaq ja hingätäq saavaq. Vahtsit tulõ pääle nigunii.


Kala Urmas


Keelenäütit pakivaq internetist „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Eesti regilaulude andmebaas”.

reede, 29. juuli 2022

Eläjänimeq ommaq tunnõduq joba tuust aost, ku eläjit pidämä naati

Kõgõ vanõmbaq eläjänimeq ilman ommaq teedäq Egiptusõst 4500 aastaga takast ja Kreetalt 3000 aastaga takast. Eesti ja Soomõ kõgõ vanõmbaq lehmänimeq ommaq vast 1000 aastakka vanaq. Kõgõ vanõmba ao eläjänimeq saavaq ollaq õnnõ väikulõ hulgalõ väikun majapidämisen annõduq nimeq. Lehmäkarju naati pidämä mi maal vast viil nii 19. aastagasaal. Kar´aeläjile (nt lambaq, kanaq vai tsiaq) üldidselt nimmi ei andaq, a mõni esieräline ja silmäjääjä või nime sõski saiaq. Ka mõtsaeläjäq ei saaq üldidselt nimme, a mõnikõrd või sõski ka tuud ette tullaq. Viil 100-200 aastakka tagasi es saaq nimme ütski kass, a täämbädsel aol om tuu pia haruldanõ asi.

Ku eläjit om majapidämisen veidü, om hää näile nimi andaq vällänägemise perrä. Näütüses musta karvaga elläi saa nimes Must, Musti, Mustu, Murik vai Mustik, punanõ lehm saa nimes Punik, Maaśo, Maarik vai Mooni. Pandas tähele ka muid eläjä välitsit märke, nt tähte otsa iin (Tähti, Tähik), juttõ sälä vai kihä pääl (Jutik), kirivüst (Kires, Karõs) jms. Vanõmbal aol peeti silmän ka eläjide sünnüaigu ja annõdi nimi tuu perrä, nt iispäävä sündünü lehm võisõ nimes saiaq Eesik, tõsõpäävä sündünü Tõõsik, kolmapäävä Kolmik, neläpäävä Neles, riidi Reed´o, puulpäävä Poolik, pühäpäävä Püühik, jõulõ aigu sündünü Jõulik, suvõl Suvik jne. Võromaal võidi lehmile nimmi lainadaq ka läti keelest, nt iispäävä sündünü lehm võisõ nimes saiaq Pirmala (läti keele sõna pirmdiena ’iispäiv’) perrä vai punanõ lehm Pruuńala pruuni värvi perrä.

Ku kari kasvi ja eläjit oll´ hulga, naati lehmile pandma naasõnimmi. Edimält, 19. aastagasaa edimädsel poolõl panti tuud väega pahas ja arvati śaksu kombõs. Täämbädsel aol om peris harilik, et suurõn eläjäfarmin ommaq naasõnimmiga lehmäq, nigu Aada, Bibi, Inger, Krissu, Maiga, Manni jpt. A kõgõ sakõmbaq ommaq säälgi iks vanamoodulidsõq vällänägemise perrä annõduq nimeq, nigu Mustik, Täpi, Mooni, Kirjak, Maasik jt.

Parhillaq peetäs koton hariligult kassi vai pinni. Täämbädse ao lemmikeläjäst om saanu joba ka tävveõiguslinõ pereliigõq ja timäle annõtas kõgõ üldidsembält ka inemisenimi. Om tähele pantu, et kõgõ populaarsõmbaq poissõ vai tütrikide nimeq saavaq ka pinne vai kassõ nimes, näütüses Robin. Pinitütrikke nimega Lotte lövvüs vast egän külän vai sõpruskonnan – ka kirändüse ja filmega köüdüst ei massaq eläjile nimeandmisõl alahinnadaq. Vanal aol võisõ kimmäs ollaq, et pini nimega Kaaro vai Muri oll´ egän külän. Nüüt peetäs hulga ka sordipinne, kinkal ommaq umaq reegliq, kuis näile nimmi andas. Sääne nimi om hariligult keerolinõ, a tuu tetäs pia suuperätses kutsmisnimes, nt ammõtligu nimega pinni Fuerza Real Leonardo naati kutsma Lonni. Kassõlõ andas iks viil inämbältjaolt tüüpiliidsi kassinimmi, nigu Miisu, Kiti, Nurru jt.

 

Fastrõ Mariko

 

Edesilugõmisõs kaeq Mariko Fastõri ja Hipp Saarõ artiklit „Eestlaste loomanimedest nimevikus ja tänapäeval“ – Oma Keel 1/2021, lk 17-25. https://www.emakeeleselts.ee/wp-content/uploads/2021/05/MarikoFaster_HippSaar_OK-2021_1.pdf



Seo kass sai nime Triibu uma vällänägemise perrä, 
miä omgi üts eläjile nimepandmisõ päämäidsi põhimõttit.