Esmaspäev, 12. september 2022

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq V

Ku lähküq eesti kiil ja lõunõeesti keeleq parhilla periselt ummaq?

 

Muidoki või kõgõ taa tah kõnõldu väega vana umaetteolõmisõ jutu pääle küssüq, et ku lõunõ- ja põh́aeestläseq jo vanast aost tõõnõtõõsõst nii kavvõq piäsiq olõma, sis kuis mi täämbätsel pääväl ummõhtõ tõõnõtõõsõst nii häste arvo saa? 

 

Edimält muidoki tuuperäst, et egaq mi olõki-i tõõnõtõõsõst nii perädü kavvõq. Mi olõ siski mõlõmbaq vanaq õdagumeresoomõ hõimoq. Ni õdagumeresuumlasõq ummaq kõik tõõnõtõõsõlõ väega lähküq hõimorahvaq. Kõik mi keeleq ummaq tõõnõtõõsõlõ väega lähküq ni joba päält väikut opmist ja harinõmist tävveste arvosaadavaq. 

 

Eesti kiil ja lõunõeesti keeleq ummaq aastagasato joosul tõõnõtõõsõlõ ummakõrda viil lähkümbähe nihkunuq. Tuud teno küländ väikulõ maalõ ja väega tihtsäle läbikäümisele. Inämbüse aost ummaq miiq ümbre olnuq samaq võõraq rahvaq ja näide keeleq, kost um meile sammo lainsõnno tulnuq. Meil um inämbüisi olnuq sama riigikõrd, sama kaubandus- ja kultuuriruum. Tuu kõik um miiq kiili tõõnõtõõsõlõ lähkümbäs tennüq. 

 

20. aastagasaa algusõni hoiť võro ja tarto kiilt eesti keelest lahoh uma lõunõeesti ehk tarto kiräkiil. Samal aol olľ ka jo tuusama vana tarto kiräkiil saanuq palľo mõotuisi talliina kiräkeelest. Ni talliina kiräkiil olľ ummakõrda kah saanuq mõotuisi tarto kiräkeelest. 

 

Seto kiilt tuu palľond es mõodaq, selle et setoq jäiq tarto kiräkeele pruukmisala päält vällä ni Setomaa um ka maatiidüslidselt Talliinast kõgõ kavvõmb kotus. Nii um tuu nuka keelel olnuq eesti keelega kõgõ veidemb kokkoputmist ja nii umgi seto kiil üteh Setomaa piiri lähküh olõjidõ Hummogu-Võromaa kihlkundõ keelega täämbätselgi pääväl eesti keelest kõgõ kavvõmb lõunõeesti kiil.

 

Mulgimaalõ olõ-õi kah kunagi uma vana lõunõeesti kiräkeele ala küündünüq. Õnnõgi et ku Setomaalõ es küünüq ei tarto ega talliina kiräkiil, sis Mulgimaal pruugiti talliina kiräkiilt umas kiräkeeles kõik nuuq aastagasaaq, ku võrokõsõq ja lõunõtartogõsõq saiq umalõ keelele tukõ umalt tarto kiräkeelelt. Kooniq 20. aastagasaa alostusõni olľ võrokõisi ja lõunõtartogõisi kerigu-, kooli- ja kohtokeeles tarto kiräkiil. Samal aol olľ setodõl tuus vinne kiil ja mulgõl, nigu jo üteld, talliina kiräkiil. Tuuperäst umgi mulgi kiil joba vanast aost pääle olnuq kõigist lõunõeesti keelist kõgõ inämb eesti keelest mõotõt. 

 

Nigu mulgi, nii ka tarto kiil um kah jo küländ ammuq saanuq väega kõvva eesti keele mõotust, a inämb tuuperäst, et timä ala pääl um suur Tarto liin, kohe um jo ammust aost rahvast tulnuq nii lõunõ ku põh́a puult. Tarto liin um olnuq sääne suur rahva ja kiili sulatuskatla, nigu määnegi Eesti uma Ameeriga Ütisriigiq, miä um liina tagamaa, Tartomaa, umalõ vanalõ lõunõeestilidsele tarto keelele häötävält mõonuq. 

 

Nii sis ummaki täämbätsel pääväl lõunõeesti keelist kõgõ puhtambahe lõunõeestilidseq, kõgõ veidemb eesti keelest mõotõduq ja ka uma keele hoitmisõ ja edendämise poolõst kõgõ tugõvambaq keelekogokunnaq võrokõsõq ja setoq. Samal aol ku mulkõ ja esiqeränis tartogõisi vana uma kiil um saanuq väega kõvva eesti mõotust ni mulgi ja tarto põlidsõq keelekogokunnaq ummaq väega kokko kuionuq. 

 


Vana ja puhta (20. aastagasaa alostusõ) võro keele ja täämbädse päävä eesti kiräkeele vällärehkendet tävvelik ütisosa um alla 20% (Pajusalu Karli kaart). 

 

 

 

Mitte et võro ja eesti kiil nii kavvõq olõsiq, et võrokõsõq ja põh́aeestläseq tõõnõtõõsõst arvo es saanuq, a esiki tävveste johuslinõ parhilladsõh võro kiräkeeleh Vikipeediä artikli tekst, ku tälle eesti keele õigõkiräparandaja pääle laskõq, tunnistas piaaigo egä sõna vigatsõs ja vidä nailõ ala verevä joonõ. Umavaihõl täpsähe kokko lätt tah õnnõ vähä päält 20% sõnost, ni ka noidõ hulgah um sääntsit (kõllatsõga ärqmärgidüq), miä olõ-õi mõlõmbah keeleh sama tähendüsega.

Reede, 2. september 2022

Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? III


Miilde tulõ üts setodõ kottalõ kõnõld nal´ajutt, kos papp küsüs tii pääl katõ latsõ käest, kas nä ka Jeesust tunvaq, ja latsõq ütleseq vasta: „Ei tunnõq! Ega mi siist ei olõq, miiq olõmõ Lobotkast.” Täämbädse päävä talna keelen ütlesiq latsõq särtse küsümise pääle kinmähe: „Me pole kohalikud.” A võrokõisile autas sii nali miilde tulõtadaq, et kohalik olõ-i meele märnegi hädätarviline sõna. Mink jaost viil umaette umahussõna, ku saat küssüq: „Kas sa siist olõt?” ja vastataq: „Ei, ma olõ tast mõtsa takast”? Hädä või tullaq, ku jutt olõ-i inemiisist: kohalik tasand, kohalik omavalitsus. A sõs või vasta küssüq, et märne umavalitsus sõs olõ-i kohalik? Ja kas kohalikul tasandil tähendäs midägi muud ku kotus(t)õ pääl? „Eesti-võro sõnaraamatun” antu vastussõq seokandi, umakandi, kotusõpääline, paigapääline piässiväq ärq katma ka muuq talnakiilse sõna kohalik tähendüseq. Raamatun edimädsest pakut vastus uma ei pruugiki egäle poolõ nii häste passiq. A ku iks üte kandi rahvas om kohegi kokko tulluq, sis tuu kottalõ ütlet jo külq: „Siin omaq kõik umaq inemiseq.” Eski ku pia egälütel näist om särne elonägemine vai kasvai mõni arvamine, miä sullõ võõrast jääse. 

Seeniq olõq juht´nuq juttu iks sinnäqpoolõ, nigu võissi tuust koha-tüvest võro keelen hoobis vallalõ saiaq. A periselt omaq võro keelen olõman olluq tuu tüvega „essütüssõnaq”, midä inämb ei mõistõtaq pruukigi. Ku rahvalaalun kitetäs sa olõt kohalt kosilanõ, naaraq kohalt kondsõni vai küsütäs vai om kohalt äräq koolnu?, sõs kohalt tähendäs sääl tuudsamma, mis perüs, hoobis. Ka kõnnõkeelen om tuud sõnna viil kirja pant: Noq om kohalt tõnõ ilm (Harglõ). Ja kogoni kohalik om võro keelen joba varrõmb tutva olluq, õnnõgi tähendüsen ’sobiv, paras; kohane’: Neoq ommaq mullõ kohalikuq rõivaq (Karula); Uss om tarõl iihn, taa om kohalik asi (Har). Periselt om jo sama tüvi ja soomõ keelegagi ütitseq tähendüseq ka sõnan kohendama. Kohendamõq sis umma võro kiilt nii, et vanaq aśaq vaihõpääl alt vällä tulõvaq ja hingätäq saavaq. Vahtsit tulõ pääle nigunii.


Kala Urmas


Keelenäütit pakivaq internetist „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Eesti regilaulude andmebaas”.

Reede, 29. juuli 2022

Eläjänimeq ommaq tunnõduq joba tuust aost, ku eläjit pidämä naati

Kõgõ vanõmbaq eläjänimeq ilman ommaq teedäq Egiptusõst 4500 aastaga takast ja Kreetalt 3000 aastaga takast. Eesti ja Soomõ kõgõ vanõmbaq lehmänimeq ommaq vast 1000 aastakka vanaq. Kõgõ vanõmba ao eläjänimeq saavaq ollaq õnnõ väikulõ hulgalõ väikun majapidämisen annõduq nimeq. Lehmäkarju naati pidämä mi maal vast viil nii 19. aastagasaal. Kar´aeläjile (nt lambaq, kanaq vai tsiaq) üldidselt nimmi ei andaq, a mõni esieräline ja silmäjääjä või nime sõski saiaq. Ka mõtsaeläjäq ei saaq üldidselt nimme, a mõnikõrd või sõski ka tuud ette tullaq. Viil 100-200 aastakka tagasi es saaq nimme ütski kass, a täämbädsel aol om tuu pia haruldanõ asi.

Ku eläjit om majapidämisen veidü, om hää näile nimi andaq vällänägemise perrä. Näütüses musta karvaga elläi saa nimes Must, Musti, Mustu, Murik vai Mustik, punanõ lehm saa nimes Punik, Maaśo, Maarik vai Mooni. Pandas tähele ka muid eläjä välitsit märke, nt tähte otsa iin (Tähti, Tähik), juttõ sälä vai kihä pääl (Jutik), kirivüst (Kires, Karõs) jms. Vanõmbal aol peeti silmän ka eläjide sünnüaigu ja annõdi nimi tuu perrä, nt iispäävä sündünü lehm võisõ nimes saiaq Eesik, tõsõpäävä sündünü Tõõsik, kolmapäävä Kolmik, neläpäävä Neles, riidi Reed´o, puulpäävä Poolik, pühäpäävä Püühik, jõulõ aigu sündünü Jõulik, suvõl Suvik jne. Võromaal võidi lehmile nimmi lainadaq ka läti keelest, nt iispäävä sündünü lehm võisõ nimes saiaq Pirmala (läti keele sõna pirmdiena ’iispäiv’) perrä vai punanõ lehm Pruuńala pruuni värvi perrä.

Ku kari kasvi ja eläjit oll´ hulga, naati lehmile pandma naasõnimmi. Edimält, 19. aastagasaa edimädsel poolõl panti tuud väega pahas ja arvati śaksu kombõs. Täämbädsel aol om peris harilik, et suurõn eläjäfarmin ommaq naasõnimmiga lehmäq, nigu Aada, Bibi, Inger, Krissu, Maiga, Manni jpt. A kõgõ sakõmbaq ommaq säälgi iks vanamoodulidsõq vällänägemise perrä annõduq nimeq, nigu Mustik, Täpi, Mooni, Kirjak, Maasik jt.

Parhillaq peetäs koton hariligult kassi vai pinni. Täämbädse ao lemmikeläjäst om saanu joba ka tävveõiguslinõ pereliigõq ja timäle annõtas kõgõ üldidsembält ka inemisenimi. Om tähele pantu, et kõgõ populaarsõmbaq poissõ vai tütrikide nimeq saavaq ka pinne vai kassõ nimes, näütüses Robin. Pinitütrikke nimega Lotte lövvüs vast egän külän vai sõpruskonnan – ka kirändüse ja filmega köüdüst ei massaq eläjile nimeandmisõl alahinnadaq. Vanal aol võisõ kimmäs ollaq, et pini nimega Kaaro vai Muri oll´ egän külän. Nüüt peetäs hulga ka sordipinne, kinkal ommaq umaq reegliq, kuis näile nimmi andas. Sääne nimi om hariligult keerolinõ, a tuu tetäs pia suuperätses kutsmisnimes, nt ammõtligu nimega pinni Fuerza Real Leonardo naati kutsma Lonni. Kassõlõ andas iks viil inämbältjaolt tüüpiliidsi kassinimmi, nigu Miisu, Kiti, Nurru jt.

 

Fastrõ Mariko

 

Edesilugõmisõs kaeq Mariko Fastõri ja Hipp Saarõ artiklit „Eestlaste loomanimedest nimevikus ja tänapäeval“ – Oma Keel 1/2021, lk 17-25. https://www.emakeeleselts.ee/wp-content/uploads/2021/05/MarikoFaster_HippSaar_OK-2021_1.pdf



Seo kass sai nime Triibu uma vällänägemise perrä, 
miä omgi üts eläjile nimepandmisõ päämäidsi põhimõttit.


 


Esmaspäev, 11. juuli 2022

Hainatüü sõnavarra Urvastõ kihlkunnast, 1980-ndaq

Haina, midä niitäq, oll´ kolmõsugumast: nurmõhain, maahain ja niidühain. Nurmõhain tetti hariligult ärq inne jaanipäivä, maa- ja niidühain perän. Nurmõhain oll´ siimnest külvet, hariligult timmut vai timmut ja ristik segi. Maahainas kutsuti peenükeist lambahaina, miä kasvi säändse kotussõ pääl, midä olõ es kavva künnet.

Niidümassin võisõ olla traktori külen vai sõs hobõsõmassin traktori perän. Säändsel massinal olliq tsõõriq, tiissli, istõq ja vikat. Vikat oll´ katõ tähendüsega, suurõ vikadi seen käve tsika-tsaka tõnõ vikat, midä liigut´ tsõõrõ päält ringi aetav kurbli. Kurbli püürlemise tekk´ edesi-tagasi liikmisõs keps. Puust varrõga keps oll´ ainukõnõ kotus, miä perrä andsõ ja purus lätś, ku mõni kivi, raud vai puujuurik vikatilõ juussõ. Suurõ kivi vai kannu takan murdu purus massina puust tiissli. Niidümassina puust juppõ sai iks vahetaq.

Vikatil olliq kands, rida sarvi ja kaarilaud. Ku massinat tagasi lasti, pidi massina päält mahaq tulõma ja kaarilauda käega üllen hoitma. Muidu oll´ vikadi nõstminõ jalaheebliga, korõmbalõ nõstminõ käsiheebliga istmõ päält. Traktorimehele anti märku hõikmisõga.

Vähä kuiunu hain kääneti rihaga üles. Liikma pidi perikarva, sõs olliq käänetävä kõrrõq tõisi all ja kaar´ juussõ ludinal. Hõrrõmb hain lasti küländ kuivas saiaq ja tõmmati üles suurõrihaga. Ristikaari , mitte perikaari, et rull´ma es nakanuq. Suurriha käve niisamatõ traktori taadõ. Tuu pääl võisõ ka inemine ollaq, a sai ka nii, et traktori päält panti nüür automaadi pedaali manuq ja nöörist tõmmatõn habasiva suurõriha tsõõriq kõvõridõ pidimidõga riha üles. Tuu lei sõs plaksuga vasta istõt ja rihatäüs sattõ. Suurõrihaga sai haina ka rõugu manuq tuvvaq.

Redelirõukõ inämb es pruugita, kõik rõuguq olliq kas kärbärõuguq vai lõuna puul lätiredeliq. Lätiretel´ om kolmõ nukaga retel´, tuu ei lasõq vihma sisse.

Kärbärõugu tegemises viidi hainakäruga mõtsa kärbäq, rooviq ja kang. Kangõga lüüdi maa sisse mulguq, kärbäq panti mulkõ sisse pistü, ütel pulgaq ütele poolõ, tõsõl tõsõlõ poolõ. Kärbäpulkõ pääle säeti rooviq, ruuvõ pääle ammutõdi viglaga puulkuiv hain. Ku mõnõl kärbäl oll´ mõni pulk puudu, tetti pikäst hainast köüdüs ja köüdeti ruuv tuuga kärbä külge. Rõukusäädmise man oll´ tähtsä har´a säädmine – tuu jaos hoiõti kõgõ likõmbaq viglatävveq – ja rõugu riibminõ. Häste tettü rõuk oll´ alt peenükene ja ku tuud kasvai kuu aigu ildamb vidämä naati, oll´ sitaslännü haina hulk väikene.

Hainu koduvidämises oll´ hainakäru. Väikumbat hainakärru võidi kutsu laavats, suurõmbat – valgõlaiv. Käru – vai sõs laiva – laavats vai platõ oll´ puust, ka talaq olliq puust ja noidõ otsõ seen olliq konksiq kuurma kablaga kinnitõmbamisõ jaos. Hainavidämise man oll´ tähtsä är otsustaq, kiä lätt kuurmat tegemä. Kuurmasäädjä sõs opaś viglamehi, kohe tulõ üles anda, kon om kuurma seen tsomp jne. Alt umakõrda opati, kostkottalt om kuurmasäädja kuurma liiga lajas vai üte poolõ pääle sõknu.

Hainaküünün saadõti latsõq kihi pääle sõkma. Kihiviir oll´ kah tähtsä, tuud pidi kõrraligult kasvatama, ku hainu vikluga üles anti. Mõnõn küünün olliq ekstra pikäq viglaq ülesandmisõs. Muidu oll´ päämine hainatüüriist vigõl iks kolmõharulinõ, nelläharulist sitavikla joht hainu manuq es võeta. Luudusliku kõvõrusõga viglahanna otsan oll´ puust props. Vigla päämine abiline – riha – oll´ 1980-ndil harva esitettü, puust pidimidega. Joba olli pruukmisõn plastmassist läti rihaq. Rihavarrõ pidi iks esiq tegemä ja silles höölitsämä.

Kõgõ tähtsämb osanik hainategemise man oll´ ilm. „Kuivaja tulõ,“ üteldi, ku musta pilve taivaviirde üles ai. Väikene tsopś tõnõkõrd es tähendägiq, päiv tull´ vällä, hain tahesi ja sai iks rõuku edesi pandaq. Ku suur vihm oll´ tulõman, prooviti hain ruttu vaalu riibu ja kämmu vai rukka pandaq. Kämm oll´ vähämb ku ruga, hariligult panti haina kämmu rihaga üsätäüsi kokku kandõn, rukka panti viglaga.

Ruga oll´ kõgõ vastikumb etapp hainategemise man. Rua tegemine, et tä ümbre es lännüq, oll´ umaette kunst. Kokkuvaonuidõ rukõ lahkminõ oll´ jäl rassõ. Edesi pidi tuud haina mitu kõrda rihaga läbi palama. Lõpus tull´ iks rõuku pandaq, selle et peris kuivas tuu hain es saaq ega saaq.


Pilt autori sõaväest kodu saadõtust kiräst 1989. a suvõl.


Kolmapäev, 6. juuli 2022

Pido

Et suvi om pitõ aig, kiroda täämbä sõna pido käändmisest.

Ku eesti keeleh muutus sõnal pidu käändmise aigu tüvi peris kõvva (nim pidu, om peo, os pidu), sis võro keeleh sõna pido (Õdagu-Võromaal pidu) tüvi ei muutuq ütevõrra pall´o, aq nime- ja umakäänüs ommaq tävveste ütesamaq: nimekäänüs pido, umakäänüs pido, a osakäänüs om tsipa tõistmuudu: pito (Õdagu-Võromaal sis pidu : pidu : pitu). Ütsüse tõisih käänussih om sääne sama tüvi ku umakäänüsseh, nt pidol, pidoni, pidoga; tuu tähendäs, et määnestki *peo- vai *pio-vormi võro keeleh ei olõkiq olõmah.

Ka mitmusõ nimekäänüsseh om sama tüvi ku ütsüse umakäänüsseh (ja taa sõna man sis ka nimekäänüsseh): pidoq. Mitmusõ umakäänüs om tuuvasta sama tüvega ku ütsüse osakäänüs, aq et kuikimuudu piät jo olõma arvo saiaq, et tegemist om mitmusõga, sis om sõna lõpuh vabahelü tõnõ: pitõ (nt pitõ aig). Ja osakäänüsse vorm om taa sõna man säänesama ku umakäänüski: pitõ (naid pitõ unõhta-i ilmangi ärq). Tõisih käänussih seehkäänüssest pääle om sis jälkiq sama tüvi ku umakäänüsseh, nt pitõni om viil kavva aigu.

Kotussidõ pruugitas Võromaal ka a-mitmust, tuu tähendäs, et mitmusõ uma- ja osakäänüsse vorm või ollaq ka hoobis pita (nt naid pita jovva-i kiä ärq pitäq).

A kohe võrokõnõ lätt ja kost tä tulõ? No lätt pidolõ ja tulõ pidolt. Üldäs ka tagasõnaga, tuu tähendäs sis niimuudu: lätsi pido pääle ja tulli pido päält. Seehkäänüsse vormõ - nigu Toots sai kutsmisõ pidussõ vai parladsõ ao muudu pittu - võro keeleh ei pruugitaq.

Nii et ületulõva aastaga näemiq jälkinäq Umal Pidol!

Helen

Teisipäev, 21. juuni 2022

Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? II

„Kui sind pole siin, siis sind pole olemas.” Kas olõ-i tutva ütelüs, kasvai mõnõst reklaamist? A ku võro keeli küsümeq: „Kas kõik omaq olõman?”, sõs tuu tähendäski: „Kas kõik omaq siin?” („Kas kõik on kohal?”). Selle et võro keelen olõ-i sõnna kohal (ega ka sõnna „kohale”) ja ka sama tüvega määrsõnaq kotsil ja kottal ei tähendäq kunagi siin- vai sääl-olõmist. Ja ku kiäki om õkva tulluq ja kitt talna keeli: „Olen lõpuks kohal” vai „... kohale jõudnud”, sõs võro keeli üldäs tuud hoobis: „Ma olõ peräkõrd peräl” vai „.. peräle saanuq.” Võro peräl/peräle lääväq tähendüse poolõst külq ilosahe kokko talna synnoka päral/pärale ja toda inämb võissigi näid julgõmbahe pruukiq, tuu asõmõl et laskõq sõnol kohal/kohale võro kiilde sisse hiiliq. 
A tuu om üts imelik ja ärqseletämädäq asi, kuis võro keelen elässeq kõrvusi üte ja sama tähendüsega, ütest ja samast tüvest peri sõnaq kotsil/kotsilõ ja kottal/kottalõ ja kõik nä omaq tutvaq üle maa (harvõmb tulõ ette ka nigu vaehtõpäälsit kotsal/kotsalõ, Vahtsõliinast om üts´ näädüs vormiga kotsih). Hää külq, üten kandin või ollaq moodon inämb üts vai tõõn´e (mu kandin näütüsest kottal/kottalõ), a tuu ei muudaq suurt piltiq. Võit üldäq haugas linnas´ pää kotsil/kottal vai saimõq ütel aol Sepä talo kotsilõ/kottalõ. Nuuq omaq sis samaq tähendüseq nigu talna sõnol kohal/kohale. Sõski, kotsilõ/kottalõ tähendäs ka viil inämbät: 1) tuud, midä talna kohta: tuu kotsilõ/kottalõ üteldäs... , tä om viil väega kikstu uma iä kotsilõ/kottalõ; 2) tuud, midä talna kohakuti: mulguq säediq kotsilõ.
Nigu tulõ harva ette seenütlevät käänüst kotussõn, nii om saman kandin (Urvastõ, Harglõ, Rõugu) olõman ka n-lõpuga määrsyna kotta(h)n: egaüts umahn kottahn; mõnõn kottan hainamaa pääl. Sama tähendüsega vormiq kotsan ja kotsõh omaq kirja pantuq õnnõ ludsi keelest.
Järgmäne kõrd kaessiq ja imehtäsiq, kuis Võromaal olõ-i ütski inemine olluq „kohalik”.

Urmas

Reede, 10. juuni 2022

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq IV

Tiidläisi ütsmiil

Seol aastagasaal um soomõ keeletiidläne Kallio Petri umih õdagumeresoomõ keeleaoluu uurmiisih vahtsõst kinnütänüq Sammallahti Pekka umaaigsõt saisu-kotust, et muistinõ lõunõeesti kiil um õdagumeresoomõ algkeelest eräle lännüq kõgõ varrampa. Timä perrä lätś algkeelest edimält lahko niinimmat sisemaa-murrõq, mink ainugõisis perrätulijis ummaki täämbädse päävä lõunõeesti keeleq, samal aol ku kõik tõõsõq õdagumeresoomõ keeleq ommaq tegünüq ildampa algkeele tõõsõst harost, mereveeremurdõst. 




Õdagumeresoomõ kiili jagonõminõ Kallio Petri perrä.

 

Taa Sammallahti ja Viitso vällätuud ni Kallio kinnütet saisukotus lõunõeestist ku väega vanast eräle keeleharost um seo aastagasaa keeletiidüseh lajalt tunnistõt. 

 

Samma asja kõnõlõsõq ummi välläkaibmiisi ja uurmiisi perrä ka arkeoloogiq ja geeniuurjaq, a niisama ka aoluulasõq, geograafiq, rahvaluulõ-, kirändüse ja kultuuriuurjaq. Näide kõiki perrä ummaq lõunõeestläseq nii ummi giine, aoluu ku kultuuri perrä selgehe väega pikält olnuq umaette hõimoq, kiä ummaq muist eestläisist väega palľo tõistmuudu

 

Kõgõ taa taustal um vähämbält tiidläisi hulgah huugu saanuq ütsjago vahtsõt lõunõeestivaimustust. Tuu um sääne vahtsõnõ lõunõeesti kiili uurmisõ, edendämise ni tunnustamisõ lainõq. Nii näütüses pandas parhilla Võro Instituudih kokko võro keele grammatigakäsiraamatut. Samal aol um Pajusalu Karl värskih Tarto Ülikooli Lõunõ-Eesti Keskusõ aastagaraamatuh vällä toonuq kogoni säidse lõunõeesti kiilt. Noist kolm – lõunõeesti keelesaarõkeeleq leivu ja ludsi Lätih ni kraasna Vinnemaal –- ummaq külh joba mõnt aigo vällä koolnuq. Siski um ütele noist, ludsi keelele, välislätläsest keelemiis Balodisõ Uldis ildaaigo loonuq vahtsõ kiräviie. Tuu um sääne ummamuudu kirotusviis, miä köüt väega ilosahe kokko võro ja latgali ortograafia. Ni veidüq viil tuust, miis anď tuuh vahtsõh kiräviieh vällä ludsikiilse aabidsa. Ja tuud loetki tõtõstõ nigu võro kiilt latgali keele tähtiga. Ku sääl Latgalimaa süämeh õnnõ küländ tõsitsit huviliisi jakkunuq, sis võinuq jo ludsi keelegi vahtsõst ello herätäq, niisama nigu tuud um tett näütüses kah tävveste välläkoolnu korni keelega Suurbritanniah.

 

Põnnõv vahtsõnõ asi lõunõeesti kiili uurmisõh um ka näütüses tuu, et Kallio Petri um tulnuq vällä vahtsidõ uurmiisiga, koh näütäs vahtsõh valgusõh lõunõeesti keelerühmä sisemäst jagonõmist. Tä tuu selgehe vällä, et lõunõeesti kiili hulgah um kõgõ vanõmb ja umanäolidsõmb umaette kiil olnuq täämbätses välläkoonuq leivu keelesaarõkeelekene. Tä um ärq näüdänüq ja tõõstanuq, et leivu olõ-õi olnuq lihtsähe üts väega lätimõolinõ õdaguvõro keele murrak, a ülepää kõgõ esiqerälidsemb kiil kõigist lõunõeesti keelist. 

 

 

Kallio Petri lõunõeesti kiili jagonõmist ja tuuhulgah Leivu keelesaarõ keele väega esiqerälist kotust näütäv keelepuu. Joonist um tahkirotaja tävvendänüq seletüisiga, minkast näge, määntseq ummaq täämbädse päävä eläväq lõunõeesti keeleq, määntseq joba välläkoolnuq keeleq ja määntseq aoluulidsõq alg- vai vaihõkeeleq.


Sullõv


Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.