VIIJIPUU JA VIIJIMARI

Sõna viijipuu vana lõunaeesti tarto kiräkeele
kõgõ vahtsõmbah, 1905. aastaga vahtsõh testamendih
(lk 38, Matteusõ evangeeliümi pt 21 lõiguq 19–21).
Seo sõna võisiq vanast kiräkeelest vahtsõhe üle võttaq.
Tõõnõ illos umaperäline sõna sama leheküle pääl um imetelemä.
Ka taad võisiq täämbätsel pääväl hariligu uma sõna imehtämä
ja eestimõolidse imestämä kõrval inämb pruukiq. Um jo
imehtel(l)emä võro sõnaraamatuhki tävveste olõmah.
Seoh testamendilõigukõsõh um ka üts väiku trüküviga –
tah um üteh paigah kirotõt ära, miä piät loomuligult
olõma ärä, ja muial testamendih nii umgi.

Naksi täämbä ütte keeleasja kaema umast vanastimäst Ellast (näiopõlvõnimega Kürsä Ella) perrä jäänüst vahtsõst testamendist. Tuu um vana lõunõeesti tarto kiräkeele vahtsist testamendest kõgõ vahtsõmb ja viimäne, 1905. aastagal Tarto liinah vällä ant. 

Taast raamatust ma aig-aolt iks kae määntsitki keeleasjo vana lõunõeesti kiräkeele kotsilõ. Maru hää keelega raamat um. Tuust, miä sääl kõik keele poolõst häste um, võisiq kunagi umaette pikembähe kirotaq, a täämbä löüdse säält tävveste muusiäh üte muq jaos väega põnõva ja seeniq tiidmäldä sõna – viijipuu.

Tõtõstõ es olõq inne trehvänüq, et meil lõunõeesti keelih seo sõna niiviisi ollaq või. A ku märkmä naadaq, sis muidoki, mille eiq, väega häste passiski õkva niimuudu. Selle et võro keeleh um tuu jo tävveste riigliperäne sääne astmõvaeldus, et tugõvah astmõh um k vai g ja nõrgah kaos tuu ärq vai jääs perrä j vai vv:

lugu - luu - luku

sugu - suu - suku

higi - hii - hiki

poig - puja - poiga

ruug - ruvva - ruuga

Kuigi peris täpsähe seo viiji samma ritta ei sünnüq ja kõigih miiq naabri- ja inämbüseh kavvõmbihki keelih um seoh sõnah g vai k, a mitte j. Õnnõ läti keeleh olõ-õi tuu peris nii. Sääl pruugitas seoh sõnah g pehmend vastust ģ, miä kõlas nigu d´ vai dj: vīģe [viidje], vīģeskoks [viidjeskuoks] 'viijipuu'. Ka ei passiq seo sõna uma astmõvaeldusõ poolõst kokko sääntside kõla poolõst lähkeisi sõnnoga ku

riik´ - riigi - riiki

viik´ - viigi - viiki

Nail um jo nõrgah astmõh g. A tullõv paistus seo sõna meile hoobis alambśaksa keelest (vrd keskalambśaksa vīge), koh timä välläütlemine olľ midägi säänest ku fiije. Ni ku mi võta sis seolõ umalõ viijile algmoodus tugõva astmõga moodu viiǵ, sis passis tä ummi tüvevaelduisi poolõst peris ilosahe säänest tüüpi sõnno ritta, ku tsuug, ruug, ka poig, a esiqeränes täpsähe käänüs tä sääntside sõnno muudu, ku siig - siia [siija] ja liig - liia [liija]:

ruug - ruvva - ruuga

poig - puja - poiga

siig - siia [siija] - siiga

liig - liia [liija] - liiga

viiǵ - viiji - viigi

Esiqhindäst jo võisiq ka viiji kiräpildih j ärq jäiäq, sammamuudu ku liial ja siial, õnnõgi et sis tulnuq sõnna kõrvuisi kolm i-d: viii. Sääntsil kõrrol um võro keeleh hariligult iks naidõ i-de vaihõlõ lugõmisõ-kirotamisõ kergendämises j kirotõt. Näütüses kiroda mi hariligult niisama ka sõna tiidmä i-minevigumuudõ – ma tiiji - sa tiijit jne (hariligult pruugitas seost sõnast külh hoobis sõ/se-tunnussõga minevikku, tiidse, a mõnikõrd harva või kuuldaq ja nätäq iks ka vanno i-mineviguga muudõ). Tõõnõ võimalus um kirotaq sääntsih kõrvuisi kolmõ i-ga sõnamoodõh i-de vaihõlõ tähe välläjätmismärk ehk ülemäne koma ’, nt tii’i, vii’i, sammamuudu ku tuud tetäs näütüses ka soomõ keeleh nõrgah astmõh ilma k-lda sõnnoga: vaaka - vaa’an 'kaal - kaalu'. Seod kirotusvõimalust olõ-õi muq teedäq võro keeleh sääntside sõnamuudõ man seeniq siski pruugit.

Külh um sõnamoodul viiji väega vanamoodulidsõh võro keeleh olõmah tävveste samakujolinõ sõnamuud viiji, miä um hoobis tegosõnamuud – väega haroldanõ ja vanaperäline võro keele personaalnõ passiiv:

olõviguh

ma viiä - sa viiät - tä viiäs

mineviguh

ma viiji - sa viijit - tä viidi

Tuu ma viiji tähendäs sis täämbädse päävä võro keeleh, et minno viidi. Näütüses vanost kõrralaulõst või löüdäq ligilähkühe sääntsit laulurito ku sis mi viiä Vinnemaalõ 'sis meid viiäs Vinnemaalõ', miä mineviguh um sis mi viiji Vinnemaalõ 'sis meid viidi Vinnemaalõ'. Tegeligult taha-ai joht sukugi taa Vinnemaalõ viimisega tah tśurkiq, taa um üts jälle asi, sakõstõ tähendäs kiudutamist, a et taa elo meil tah Vinne piiri lähküh sääne um olnuq, sis vanost laulõst taad löüd ja näüdüsses passis taa taaha häste.

Eesti keeleh, nigu teedäq, olõ-õi sääne helüpaar ku ji umihsõnoh ülepää võimalik. Taad um eestläsel õkva rassõ ja loomuvastanõ vällä üteldäq. A nigu soomõ, nii ka võro keeleh um taa tävveste harilik (kasvai näütüses tegijänime mitmusõh: tegijit, nägijil, vidäjile). Tuuperäst või kokkovõttõh vällä pakkuq, et võro keeleh võisiq edespiteh külh julgõhe pruukiq eestiperädse viigi (nigu tuu ka parhilladsõh eesti-võro sõnaraamatuh viigimaŕa artiklist löüdäq um) asõmõl iks miiq umma vanna ja ka miiq vanah kiräkeeleh harilikku viiji-tüvve: viijipuu ja viijimari.

Et õkva parhilla, sügüse, umgi viijimarjo huuaig ja miiki poodõst või naid noq aig-aolt löüdäq, sis soovi kõigilõ hüvvi pehmit ja magõhit viijimarjo ni mõnusat viijimaŕasüümist.

Sullõv