 |
| Mu latgali sõbra Šuplinska Ilga tett lumikelläpildikene, timä Näoviho saina päält üles koŕat. |
Lumikelläq ~ lumõlilliq ~ lumõninniq. Um varahinõ kevväi, urbõkuu, nimäq õkvalt häitseseq. Ku muido um iks niipiteh, et võro keeleh pruugitas vähändäjä-meelütäjä-hellütäjä tähendüsega sõnno (deminutiivõ) rohkõmb ja eesti keeleh veidemb, sis mõnikõrd või vastapiteh kah ollaq, nigu um näütüses naidõsammo varahaidsi keväjäidsi lillikeisiga. Naid külh muidoki saa ka võro keeleh hellütävält lumikelläkeisis vai lumõkelläkeisis kutsuq ja ma piät tunnistama, et või-ollaq külh eesti keele mõost nii ma esiq inämbüisi tiigi, a vähämbält sõnaraamadu perrä olõ-õi meil nail joht säänest hellütüslõppu peräh. Samal aol eesti keeleh um nail naid kogoni kats tükkü takah ilolõmah: -u ja -ke. Seo pääle tulõ mul miilde, et kooliaol mu pinginaabri, kah Navi külä poiskõnõ, väega suur punnvõrrõ (üts mu vähä illatsõmba ao oppaja kutś naid minkagiperäst põnnvõrrõs) ja kõõ muu tekniga huvilinõ, tävveste võrokiilside vanõmbidõ lats, a kooli, liina ja parõmba elo pääle saamisõ jaos eestikiilses kasvatõt, nigu meist inämbüs jo tuul aol olõma tükke, kutś eesti keeleh saiakõisi kah saiukõisis – saiukesed. Tuud saa vaest pitäq ületaotlusõs ehk hüperkorrektsusõs, a kas pinginaabri olľ tuu sääntse sõnamoodukõsõ esiq vällä mõtõlnuq vai jo ummi timäga eesti kiilt kangutajidõ, kuigi muido tävveste võrokiilside vanõmbidõ vai kinkagi muu käest hindäle külge opnuq, tuud joht ei tiiäq. Mi käve naid muq jaos saiakõisi ja tää jaos saiukõisi kõgõ kerigu takast kulinaariapoodist ostmah, pia egä päiv vaest, selle um nii selgehe meeleh. Massiq viis kopkast tükk ja olliq päält tuhktsukruga (võro sõnaraamadu perrä saa taad külh üldäq palľo ilosamba hellütüslõpulidsõ sõnagaq – tsukrujauhkõsõgaq) üle poodõduq, nii et olliq päält pia sama valgõq ku lumikellä(kese)q.
