Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? II

„Kui sind pole siin, siis sind pole olemas.” Kas olõ-i tutva ütelüs, kasvai mõnõst reklaamist? A ku võro keeli küsümeq: „Kas kõik omaq olõman?”, sõs tuu tähendäski: „Kas kõik omaq siin?” („Kas kõik on kohal?”). Selle et võro keelen olõ-i sõnna kohal (ega ka sõnna „kohale”) ja ka sama tüvega määrsõnaq kotsil ja kottal ei tähendäq kunagi siin- vai sääl-olõmist. Ja ku kiäki om õkva tulluq ja kitt talna keeli: „Olen lõpuks kohal” vai „... kohale jõudnud”, sõs võro keeli üldäs tuud hoobis: „Ma olõ peräkõrd peräl” vai „.. peräle saanuq.” Võro peräl/peräle lääväq tähendüse poolõst külq ilosahe kokko talna synnoka päral/pärale ja toda inämb võissigi näid julgõmbahe pruukiq, tuu asõmõl et laskõq sõnol kohal/kohale võro kiilde sisse hiiliq. 
A tuu om üts imelik ja ärqseletämädäq asi, kuis võro keelen elässeq kõrvusi üte ja sama tähendüsega, ütest ja samast tüvest peri sõnaq kotsil/kotsilõ ja kottal/kottalõ ja kõik nä omaq tutvaq üle maa (harvõmb tulõ ette ka nigu vaehtõpäälsit kotsal/kotsalõ, Vahtsõliinast om üts´ näädüs vormiga kotsih). Hää külq, üten kandin või ollaq moodon inämb üts vai tõõn´e (mu kandin näütüsest kottal/kottalõ), a tuu ei muudaq suurt piltiq. Võit üldäq haugas linnas´ pää kotsil/kottal vai saimõq ütel aol Sepä talo kotsilõ/kottalõ. Nuuq omaq sis samaq tähendüseq nigu talna sõnol kohal/kohale. Sõski, kotsilõ/kottalõ tähendäs ka viil inämbät: 1) tuud, midä talna kohta: tuu kotsilõ/kottalõ üteldäs... , tä om viil väega kikstu uma iä kotsilõ/kottalõ; 2) tuud, midä talna kohakuti: mulguq säediq kotsilõ.
Nigu tulõ harva ette seenütlevät käänüst kotussõn, nii om saman kandin (Urvastõ, Harglõ, Rõugu) olõman ka n-lõpuga määrsyna kotta(h)n: egaüts umahn kottahn; mõnõn kottan hainamaa pääl. Sama tähendüsega vormiq kotsan ja kotsõh omaq kirja pantuq õnnõ ludsi keelest.
Järgmäne kõrd kaessiq ja imehtäsiq, kuis Võromaal olõ-i ütski inemine olluq „kohalik”.

Urmas

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq IV

Tiidläisi ütsmiil

Seol aastagasaal um soomõ keeletiidläne Kallio Petri umih õdagumeresoomõ keeleaoluu uurmiisih vahtsõst kinnütänüq Sammallahti Pekka umaaigsõt saisu-kotust, et muistinõ lõunõeesti kiil um õdagumeresoomõ algkeelest eräle lännüq kõgõ varrampa. Timä perrä lätś algkeelest edimält lahko niinimmat sisemaa-murrõq, mink ainugõisis perrätulijis ummaki täämbädse päävä lõunõeesti keeleq, samal aol ku kõik tõõsõq õdagumeresoomõ keeleq ommaq tegünüq ildampa algkeele tõõsõst harost, mereveeremurdõst. 

Õdagumeresoomõ kiili jagonõminõ Kallio Petri perrä.

 

Taa Sammallahti ja Viitso vällätuud ni Kallio kinnütet saisukotus lõunõeestist ku väega vanast eräle keeleharost um seo aastagasaa keeletiidüseh lajalt tunnistõt. 

 

Samma asja kõnõlõsõq ummi välläkaibmiisi ja uurmiisi perrä ka arkeoloogiq ja geeniuurjaq, a niisama ka aoluulasõq, geograafiq, rahvaluulõ-, kirändüse ja kultuuriuurjaq. Näide kõiki perrä ummaq lõunõeestläseq nii ummi giine, aoluu ku kultuuri perrä selgehe väega pikält olnuq umaette hõimoq, kiä ummaq muist eestläisist väega palľo tõistmuudu. 

 

Kõgõ taa taustal um vähämbält tiidläisi hulgah huugu saanuq ütsjago vahtsõt lõunõeestivaimustust. Tuu um sääne vahtsõnõ lõunõeesti kiili uurmisõ, edendämise ni tunnustamisõ lainõq. Nii näütüses pandas parhilla Võro Instituudih kokko võro keele grammatigakäsiraamatut. Samal aol um Pajusalu Karl värskih Tarto Ülikooli Lõunõ-Eesti Keskusõ aastagaraamatuh vällä toonuq kogoni säidse lõunõeesti kiilt. Noist kolm – lõunõeesti keelesaarõkeeleq leivu ja ludsi Lätih ni kraasna Vinnemaal –- ummaq külh joba mõnt aigo vällä koolnuq. Siski um ütele noist, ludsi keelele, välislätläsest keelemiis Balodisõ Uldis ildaaigo loonuq vahtsõ kiräviie. Tuu um sääne ummamuudu kirotusviis, miä köüt väega ilosahe kokko võro ja latgali ortograafia. Ni veidüq viil tuust, miis anď tuuh vahtsõh kiräviieh vällä ludsikiilse aabidsa. Ja tuud loetki tõtõstõ nigu võro kiilt latgali keele tähtiga. Ku sääl Latgalimaa süämeh õnnõ küländ tõsitsit huviliisi jakkunuq, sis võinuq jo ludsi keelegi vahtsõst ello herätäq, niisama nigu tuud um tett näütüses kah tävveste välläkoolnu korni keelega Suurbritanniah.

 

Põnnõv vahtsõnõ asi lõunõeesti kiili uurmisõh um ka näütüses tuu, et Kallio Petri um tulnuq vällä vahtsidõ uurmiisiga, koh näütäs vahtsõh valgusõh lõunõeesti keelerühmä sisemäst jagonõmist. Tä tuu selgehe vällä, et lõunõeesti kiili hulgah um kõgõ vanõmb ja umanäolidsõmb umaette kiil olnuq täämbätses välläkoonuq leivu keelesaarõkeelekene. Tä um ärq näüdänüq ja tõõstanuq, et leivu olõ-õi olnuq lihtsähe üts väega lätimõolinõ õdaguvõro keele murrak, a ülepää kõgõ esiqerälidsemb kiil kõigist lõunõeesti keelist. 

 

 

Kallio Petri lõunõeesti kiili jagonõmist ja tuuhulgah Leivu keelesaarõ keele väega esiqerälist kotust näütäv keelepuu. Joonist um tahkirotaja tävvendänüq seletüisiga, minkast näge, määntseq ummaq täämbädse päävä eläväq lõunõeesti keeleq, määntseq joba välläkoolnuq keeleq ja määntseq aoluulidsõq alg- vai vaihõkeeleq.

Sullõv

Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.

 

Lüük ei sünnü löögi pääle, a süük iks sünnüs söögi pääle

„Ütleq midägi võro kiilen! Kävemi puudin!“ või tõnõkõrd kuulda noorõmbit inemiisi kõnõlõman. Hää iks, et nä pruuvvaq kõnõldaq, a om selge, et niimuudu kõnõlõjaq omma viil uman võro keele opmisõn poolõ tii pääl. Ka peris võõral om sääntsest vahelduvast süsteemist rassõ arru saiaq, nii et ku ütlet keelen vai poodin, sõs om tuu näide meelest eestikiilne. Miä tuu hädä sõs om?

Mõnõl vabahelül (e.k. täishäälikul), täpsämbähe keskkorgõl vabahelül om võro keelen ka korgõ paarilinõ, nt ee paarilinõ om ii, oo paarilinõ uu, öö paarilinõ üü ja õõ paarilinõ korgõ õõ [yy]. Nä mängväq hindä vaihõl nigu käkmismängu: kõrd om nätäq üts, sõs jälki tõnõ. Korgõ paarilinõ tulõ mängu sõs, ku sõna om kolmandan väldüssen. Keskkorgõ täüshelü tulõ ette sõs, ku sõna om tõsõn väldüssen.

Keelen tüütäs tuu nii:

ii : ee : ii → kiil : keele : kiilt, miil : meele : miilt, piit : peedi : piiti, (tä) kiit : (ma) keedä

uu : oo : uu → kuul : kooli : kuuli, tuul : tooli : tuuli, juuk : joogi : juuki, (ma) juu : (nä) joovaq, (tä) juutsõ : joodõti.

üü : öö : üü → süük : söögi : süüki, lüük : löögi : lüüki, küük : köögi : küüki, (tä) rüük : (ma) röögi

A mille sõs sõna liin ei käänüq leena ja sõna piim peemä? Põhjus om keele aoluun. Sammamuudu vällä nägejäq sõnaq võivaq ollaq mitund eri peritollu. Sõnnun liim : leeme, kiil : keele om vaheldus olõman, selle et alguperäne om *-e. Sõnnun liim : liimi, kiil : kiilu ja kiil : kiili seod vaheldust olõ eiq, selle et alguperäne om *-i. Ku oppiq võru kiilt ku võõrkiilt, tähendäs seo, et sõnnu piät opma kuun põhivormõga.

Om viil olõman ka paar õõ > korgõ õõ (midä om tõnõkõrd kirja pantu ka yy), a tuud piät täämbädse ao inemine väega hoolõga hää keelemõistja käest kullõma, et tedä ka periselt kuuldaq olõssi.

yy : õõ : yy → myyt : mõõdi : myyti, myyk : mõõga : myyka, võõras : vyyra : võõrast

Nii sõs omgi, et mõni võro keele sõna vorm om eesti keelega üttemuudu, mõni tõistmuudu. A aśal om uma loogiga – pikk ja ülipikk helü vaheldusõq. Päälkirän olõjan vanansõnan ei olõq essüngit, a om hoobis illos vabahelle vaheldus. Nii üteldäs ka midägi võro keelen, käüdäs poodin ja süvväs lämmind süüki söögikotussõn.

 Mariko

                                

                                         Silt üte lämmä söögi kotussõ saina pääl Võrumaal.