Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? II

„Kui sind pole siin, siis sind pole olemas.” Kas olõ-i tutva ütelüs, kasvai mõnõst reklaamist? A ku võro keeli küsümeq: „Kas kõik omaq olõman?”, sõs tuu tähendäski: „Kas kõik omaq siin?” („Kas kõik on kohal?”). Selle et võro keelen olõ-i sõnna kohal (ega ka sõnna „kohale”) ja ka sama tüvega määrsõnaq kotsil ja kottal ei tähendäq kunagi siin- vai sääl-olõmist. Ja ku kiäki om õkva tulluq ja kitt talna keeli: „Olen lõpuks kohal” vai „... kohale jõudnud”, sõs võro keeli üldäs tuud hoobis: „Ma olõ peräkõrd peräl” vai „.. peräle saanuq.” Võro peräl/peräle lääväq tähendüse poolõst külq ilosahe kokko talna synnoka päral/pärale ja toda inämb võissigi näid julgõmbahe pruukiq, tuu asõmõl et laskõq sõnol kohal/kohale võro kiilde sisse hiiliq. 
A tuu om üts imelik ja ärqseletämädäq asi, kuis võro keelen elässeq kõrvusi üte ja sama tähendüsega, ütest ja samast tüvest peri sõnaq kotsil/kotsilõ ja kottal/kottalõ ja kõik nä omaq tutvaq üle maa (harvõmb tulõ ette ka nigu vaehtõpäälsit kotsal/kotsalõ, Vahtsõliinast om üts´ näädüs vormiga kotsih). Hää külq, üten kandin või ollaq moodon inämb üts vai tõõn´e (mu kandin näütüsest kottal/kottalõ), a tuu ei muudaq suurt piltiq. Võit üldäq haugas linnas´ pää kotsil/kottal vai saimõq ütel aol Sepä talo kotsilõ/kottalõ. Nuuq omaq sis samaq tähendüseq nigu talna sõnol kohal/kohale. Sõski, kotsilõ/kottalõ tähendäs ka viil inämbät: 1) tuud, midä talna kohta: tuu kotsilõ/kottalõ üteldäs... , tä om viil väega kikstu uma iä kotsilõ/kottalõ; 2) tuud, midä talna kohakuti: mulguq säediq kotsilõ.
Nigu tulõ harva ette seenütlevät käänüst kotussõn, nii om saman kandin (Urvastõ, Harglõ, Rõugu) olõman ka n-lõpuga määrsyna kotta(h)n: egaüts umahn kottahn; mõnõn kottan hainamaa pääl. Sama tähendüsega vormiq kotsan ja kotsõh omaq kirja pantuq õnnõ ludsi keelest.
Järgmäne kõrd kaessiq ja imehtäsiq, kuis Võromaal olõ-i ütski inemine olluq „kohalik”.

Urmas