Otõmpää ja otś

 Eläjänimetüseq om sääne osa sõnavarast, miä muutus küländ ruttu. Suurist eläjist ei olõq tohtnu uma nimega kõnõldaq, kas jahiõnnõ hoitmisõ peräst vai tuuperäst, et kurja hindä pääle es kutsnu. Tabusõnaq, nigu üteldäs. Üts sääne vana sõna vällä tsurbnu sõna om kahr (soomõ keelen karhu). Nii om nakat ütlemä eläjä kottalõ timä kahrõ karvadsõ kaska perrä. Vast viil ka tuu perrä, et kahr om kahrõ loomuga (ja tuu om esiki viil pehmele üteld).

Vana õdagumeresoomõ sõna kahru kottalõ om rekonstrueerit *okci [oktsi]. Umasütlejän käänüssen *okcen. Tuu om nakanu muutuma õkva nii nigu sõna üts : üte, eesti keele üks : ühe. Lõunaeesti keelen om kts-ist alalõ jäänü -ts: *otsi, nõrgan astmõn õnnõ -t: *otõn. Kõikin tõisin õdagumeresoomõ kiilin om edimält alalõ jäänü -ks. Nii om tuu sõna alalõ püsünü liivi keelen: okš ’kahr’.

Soomõ keelen om vana perändsõna kuju ohto. Tuu tegüsi nii, et edimält *oksi : ohden (arvsõna yksi: yhden muudu), a säält edesi kujusi nõrga astmõ vormist o-lõpuhelüga hellitüssõna ohto. Lõunaeesti keelen olõssi täpsäle samma tiid kujunu hellitüssõna *ot´o.

Kuis nii? Soomõ keelen om jo otso, mõni vast om kuuldunu ja esiki kahru pildiga kaubamärki nännü? Tuu tulõ tuust, et varajadsõq rahvaluulõ uurjaq arvssiq, et ohto om savo murdõ muutusõ läbi tennü sõna, õkva nii nigu soomõ kiräkeele metsä om paiguldõ mettä ja savolaisil mehtä. Tuuperäst muudiq sõs rahvaluulõt avaldavaq herräq sõna ohto kujulõ otso. Soomõ rahvalõ tuu esiki miildü, selle et sõna karhu ollegi joba umakõrda tabus muutunu. Otso võeti vasta ku vahtsõnõ ümbreütlejä nimetüs eläjä kottalõ, kinkal om lag´a otsaesine.

Nii sõs omgi võru keele parlatsõs küll välläkoolnu sõna otś : otõ tävveste helüsäädüslik. Põh´aeesti keelen olõssi *oks : ohe. Kats külänimme, Ohekatku ’kahrulätte’ Rapla kihlkunnan ja Ohepalu Kadrinan ommaq õkva puhtast põh´aeesti sõnast saadu. Otepää nimi Lõuna-Eestin om jälki saadu tuust vanast lõunaeesti keele sõnast otś : otõ.

Tuu, et mi arva, et harilik vana sõna kahru jaos om ott´ : oti ja et Otõmpää nimme seletedäs ku ’oti pää’, om mõotõt vanasaksa edenime Otto lainamisõst. Peritü sõna otś om edenimme Otto muiduki mõotanu ja avitanu luvvaq pehmendüsega kuiu Ott´.

Või viil küstäq, et mille om Otõmpää võroperädse nime kesken -m? Tuu om jälg sääl alalõ püsünüst umasütlejä käänüsse n-ist. Muialt om sääne -n kaonu, mõnõn ütsikun sõnan (maantii) ja kotussõnimmin om taa vahel alalõ püsünü, nt Soontaga vai baltisaksa traditsiooni Odenpäh. Ku õkva takan tulõ -p, sõs om hõlpsamb üteldä otõm- ku otõn-. Nii omgi jäänü. Kirälik traditsioon om suur mõotaja. Näütüses kunagidsõ vana võru keele *Kirämpää and´ saksa kiilde Kirrumpäh ja säält ummakõrda kirälikku eesti kiilde Kirumpää. Võru rahvakeelen -m alalõ es püsüq, kantsi Võru liina küle all kutsuti XX aastasaa alustusõn kas Kiräpää vai Kiräbä.

Küsümiisi tulõ manuq. Mille om kirälikun traditsioonin -d: Odenpe, Odempe, Odenpäh? Tuud küsümist olõ eiq kiäki kõrdapiten seletänü, a vastaküsümises halgatas, et mille om olõman saksa kardulisort Odenwald? Tulõ vällä, et üts vanasaksa nimi Otto kõrval oll´ ka Ode [oode], nõrga käändkunna umasütlejän om sääl niisamatõ n-lõpp: Oden. Üleskirutajaq sakslasõq teiq maakeelidse nime hindäle kodutsõs. Hää, et Läti Henrik kirut´ Odenpe, id est Caput Ursi ’seo tähendäs kahru pää’, nii ei jääq nime alguperä suhtõn kahtlust.

 

Saarõ Evar

PS. Postitusõ keeleaoluu osa om üle kaet Soomõ keele kõgõ vanõmba sõnavara etümoloogilidsõ võrgusõnaraamadu abiga. Lõunaeesti om sääl üts säitsmäst vanast keelest, minka abiga sõnnu kõrvuisi säetäs. Säält või ka lukõq, et otś-sõna küünüs Mordva kiili manuq: ersä keele оvtо ja mokša keele oftă ’kahr’. 

Kaeq kah tuud sõnaraamatut: https://sanat.csc.fi/wiki/Etymologiawikin_hakusanat

 

Paar palviid vanavarakorjajilõ

 Aastak oll´ 1888, ku tull´ vällä (postilehen „Olevik”) Hurda Jakobi üleskutsmine „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Hurt pallõl´ periselt kattõ asja: rahvakeele ja rahvamälehtüisi ülestähendämist. Kas tuu om kokkotrehvämine, et paar ja kats siin ütte ja samma hulka nimetäseq? Või-ollaq kah, selle et nii talina ku võro keeli saasõ paar tähendädäq külh kattõ, aga ka veetse suurõmbat nummõrd. Õnnõ talina keeli mi olõmõ harinu mõtlõma, et paari mano käüvit sõnno käänetäs mitmusõn, ku paarin olõvaq aśaq kääväq kokko (’paari(s)’, näütüsest paar kindaid), ja ainsusõn, ku nä omaq õnnõ osa suurõmbast hulgast (paar päeva). Esti rahvakeelin või asi ollaq tõistmuudo, nigu näütäseq ka „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Vanapärase võru murde sõnaraamat”. Paari mano käüvit sõnno saat käändäq mitmusõn, ku jutt om ’katõst’ vai ’katsikist’ (võro keeli lammas tõi paari poigõ vai ka osti üte paari põrsakõisi), a sama häste passis mitmusõn käänmine ka sõs, ku jutt om ’paarist-kolmõst’ (saarõ keelen omal olnd paari räimid panni pöhjas, võro keelen: mi sei tuu paar räimekeisi arq). Võro kõnnõkeelen või ollaq tuu muud kah joba unõhtunu, nii et pand imehtämä, ku loet ao- vai pikkusõmõõta kottalõ, et paari päivi peräst massa sullõ arq vai paar verstu iks saa Puspurilt Plaanile. Vet Hurt om uman üleskutsmisen tal´tanuq kotost tutva moodo perrä: ku vaja kõnõldaq katõst(-kolmõst) aśast, sõs tä tarvitas mitmust, nigu paar palvi(i)d.

Hurt pallõs koŕataq rahvamälehtüisi ja sääl üleskutsõn ütles tä noode kottalõ vällä sõna vanavara. Mi olõmõ harinuq võtma sii sõna mõlõmbit puuli õkvatähendüsen: vara, miä om jäänüq vanast vai om peri vanast aost. Vara nigu näütäsi häädüst (iks vana vara, mitte vana koli), aga nigu annassi ka mõistaq, et tuud saa-ai vahtsõ ilma aigo inämb pruukiq nii nigu inne: tuu om ’saisma jäänü vara’. Üts löüdmine pand´ mu kaema taa aśa pääle hoobis vahtsõ silmäga. Põlva kihkonnan, õkva Hurda Jakobi naabrikülän At´stõn (Adistõn) elli hää laulja ja jutukõnõlõja Rammo Ann. Joba 1938. a. võõti tä juttu helüplaadi pääle. Üts ülesvõet jutt oll´ pininokest, kiä inemiisi nuumssivaq, et näid perän praadist tetäq. Sääl jutun pässiq nääde vangiq pagõma ja ku pininokiq kaema lätsiväq, oll´ ait joba tühi ja kõik vanavara vällä joba äräq joosnuq. Nii et vanavara tähendäs siin selgehe ’tagavara’. Tuu om midägi, miä tege su olõmise kinmäst ja om mõtõld tulõvaol tarvitamisest. Naksi otśma, kas tuu tähendüs ka muialt vällä tulõ. Esti Keele Instituudist vastati mu pallõmise pääle, et inämbüsi om tuu sõna külh köödet tähendüsega ’rahvalooming, muinsusesemed’, a Muhumaal om sõski üteld ma pane selle omale vanaks varaks (’tagavaraks’). Edesi: Wiedemanni sõnaraamat kuulut´ kah, et vanavara on Vorrath, tuu tähendäs ’tagavara’. Ja kõgõ viimätse kinnitüse and´ Esti Rahvaluulõ Arhiivist üts Vahtsõliina jutus, kos kõnõldi näläao kottalõ, et „niikavva iks eleti, ku viil mõnõl vannavarra oll´”. Jah, hääq võrokõsõq, kooniq om vannavarra, seeniq elämeq!

Urmas

Süütmä — näläst söödät, a ku sälg süüdäs, sis süüdät

Um kolmõ sorti sõnna süütmä.

Süütmä um võro keeleh üts torrõ kolmõ tähendüsega sõna. Vai õigõmbahe um kolm tävveste eräle süütmise sõnna. Algmuud um kõigil nail kolmõl sõnal iks üts ja tuusama süütmä, a tähendüseq olõ-õi samaq.

Üts süütmä um tuu, et ma söödä pinil kõtu täüs. Ku pinil kõtt tühi, sis piät täl kõtu täüs süütmä. Ja mitte õnnõ pinil. Latsil ummaq kah kõtuq tühäq, noil tulõvaq kah kõtuq täüs süütäq.

Tõõnõ süütmä um tuu, ku pinil kõrva takast süüdäs. Ei tiiäq, mille nail pinel kõgõ nuuq kõrvatagodsõq nii väega süüdäseq, a nii tuu um, et minkagiperäst näil nuuq alailma süütmä nakkasõq. No hindäl kah tõõnõkõrd mõni kotus süüdäs. Pää vai sälg vai miätaht või süütäq. 

Ni kolmas süütmä um sis tuu, ku pini tuud umma süütvät kõrvatagost süütmä nakkas. Sis tä timmä süüt. Nii niguq piniq iks hinnäst süütväq — tagajala küüdsiga kõrva takast kõhvitsõs. Ja nigu pinil, nii ka meil. Ku midä jälq süüdäs, sis iks tulõ hinnäst süütäq.

Nii et kas kedägi söödät, kostki süüdäs vai tuud süütvät kotust süüdät, egälütel naist tegemiisist um uma sõna süütmä.

Sullõv