Otõmpää ja otś

 Eläjänimetüseq om sääne osa sõnavarast, miä muutus küländ ruttu. Suurist eläjist ei olõq tohtnu uma nimega kõnõldaq, kas jahiõnnõ hoitmisõ peräst vai tuuperäst, et kurja hindä pääle es kutsnu. Tabusõnaq, nigu üteldäs. Üts sääne vana sõna vällä tsurbnu sõna om kahr (soomõ keelen karhu). Nii om nakat ütlemä eläjä kottalõ timä kahrõ karvadsõ kaska perrä. Vast viil ka tuu perrä, et kahr om kahrõ loomuga (ja tuu om esiki viil pehmele üteld).

Vana õdagumeresoomõ sõna kahru kottalõ om rekonstrueerit *okci [oktsi]. Umasütlejän käänüssen *okcen. Tuu om nakanu muutuma õkva nii nigu sõna üts : üte, eesti keele üks : ühe. Lõunaeesti keelen om kts-ist alalõ jäänü -ts: *otsi, nõrgan astmõn õnnõ -t: *otõn. Kõikin tõisin õdagumeresoomõ kiilin om edimält alalõ jäänü -ks. Nii om tuu sõna alalõ püsünü liivi keelen: okš ’kahr’.

Soomõ keelen om vana perändsõna kuju ohto. Tuu tegüsi nii, et edimält *oksi : ohden (arvsõna yksi: yhden muudu), a säält edesi kujusi nõrga astmõ vormist o-lõpuhelüga hellitüssõna ohto. Lõunaeesti keelen olõssi täpsäle samma tiid kujunu hellitüssõna *ot´o.

Kuis nii? Soomõ keelen om jo otso, mõni vast om kuuldunu ja esiki kahru pildiga kaubamärki nännü? Tuu tulõ tuust, et varajadsõq rahvaluulõ uurjaq arvssiq, et ohto om savo murdõ muutusõ läbi tennü sõna, õkva nii nigu soomõ kiräkeele metsä om paiguldõ mettä ja savolaisil mehtä. Tuuperäst muudiq sõs rahvaluulõt avaldavaq herräq sõna ohto kujulõ otso. Soomõ rahvalõ tuu esiki miildü, selle et sõna karhu ollegi joba umakõrda tabus muutunu. Otso võeti vasta ku vahtsõnõ ümbreütlejä nimetüs eläjä kottalõ, kinkal om lag´a otsaesine.

Nii sõs omgi võru keele parlatsõs küll välläkoolnu sõna otś : otõ tävveste helüsäädüslik. Põh´aeesti keelen olõssi *oks : ohe. Kats külänimme, Ohekatku ’kahrulätte’ Rapla kihlkunnan ja Ohepalu Kadrinan ommaq õkva puhtast põh´aeesti sõnast saadu. Otepää nimi Lõuna-Eestin om jälki saadu tuust vanast lõunaeesti keele sõnast otś : otõ.

Tuu, et mi arva, et harilik vana sõna kahru jaos om ott´ : oti ja et Otõmpää nimme seletedäs ku ’oti pää’, om mõotõt vanasaksa edenime Otto lainamisõst. Peritü sõna otś om edenimme Otto muiduki mõotanu ja avitanu luvvaq pehmendüsega kuiu Ott´.

Või viil küstäq, et mille om Otõmpää võroperädse nime kesken -m? Tuu om jälg sääl alalõ püsünüst umasütlejä käänüsse n-ist. Muialt om sääne -n kaonu, mõnõn ütsikun sõnan (maantii) ja kotussõnimmin om taa vahel alalõ püsünü, nt Soontaga vai baltisaksa traditsiooni Odenpäh. Ku õkva takan tulõ -p, sõs om hõlpsamb üteldä otõm- ku otõn-. Nii omgi jäänü. Kirälik traditsioon om suur mõotaja. Näütüses kunagidsõ vana võru keele *Kirämpää and´ saksa kiilde Kirrumpäh ja säält ummakõrda kirälikku eesti kiilde Kirumpää. Võru rahvakeelen -m alalõ es püsüq, kantsi Võru liina küle all kutsuti XX aastasaa alustusõn kas Kiräpää vai Kiräbä.

Küsümiisi tulõ manuq. Mille om kirälikun traditsioonin -d: Odenpe, Odempe, Odenpäh? Tuud küsümist olõ eiq kiäki kõrdapiten seletänü, a vastaküsümises halgatas, et mille om olõman saksa kardulisort Odenwald? Tulõ vällä, et üts vanasaksa nimi Otto kõrval oll´ ka Ode [oode], nõrga käändkunna umasütlejän om sääl niisamatõ n-lõpp: Oden. Üleskirutajaq sakslasõq teiq maakeelidse nime hindäle kodutsõs. Hää, et Läti Henrik kirut´ Odenpe, id est Caput Ursi ’seo tähendäs kahru pää’, nii ei jääq nime alguperä suhtõn kahtlust.

 

Saarõ Evar

PS. Postitusõ keeleaoluu osa om üle kaet Soomõ keele kõgõ vanõmba sõnavara etümoloogilidsõ võrgusõnaraamadu abiga. Lõunaeesti om sääl üts säitsmäst vanast keelest, minka abiga sõnnu kõrvuisi säetäs. Säält või ka lukõq, et otś-sõna küünüs Mordva kiili manuq: ersä keele оvtо ja mokša keele oftă ’kahr’. 

Kaeq kah tuud sõnaraamatut: https://sanat.csc.fi/wiki/Etymologiawikin_hakusanat