Võrokiilseq üleskirotusõq – kuvõrd võrokiilseq nuuq ummaq ja kuis naid võrokiilse(mbä)s saiaq?

Tast lövvät üte väiku näüdüse tuust, määntseq võivaq võrokiilseq tekstiq muusõumõh, arhiiveh ja muial vällä nätäq, ku noid um inemiisi käest näide jutu perrä üles kirotõt, ja määntseq sis, ku naid um peräh võro keele pääle vai poolõ niiüldäq tagasi pant vai toimõndõt. 

Kas vai kuvõrd seo vai mõni tõõnõ päältnätäq nigu võrokiilne vai võrokiilsevõitu üleskirotus ülepää um võrokiilne ni midä ja kuis tetäq, et taad võrokiilse(mbä)s saiaq? No kaemiq, miä altpuult näküs.

Võromaa Karula kihlkunnast peri üleskirotus, üles võet ERA värskist (4.9.2025) FB-postitusõst.

Allpuul olõ ma seohsamah arhiiviüleskirotusõh paksu pihlõdsõ kiräga vällä toonuq sõnavormiq, midä võisiq vaia ollaq teksti võro kiilde (tagasi) toimõndamisõ man muutaq, ni tuu all näge taadsamma jutukõist muq toimõndõdult, koh rohilidsõga um näüdät, midä um muudõt. 

Üles kirotõt: Aeti jahti ka. Jahiasi oli säändene, et aeti mõisa poiskese ja kõik kokku - jänese ja kitsi taga ajama. Siis anti suutäis viina ja suupistet ka, a muud es antu. Säändse lapatsi oli puust, neid löödi kokku. Nüüd ei ole nii palju ajajaid, nüüd rüükva. Vanast oli 4-50 inimest, nee ajasive. Igaüts läts oma lapatsige, mõisakubijas käsut välja. Ütskord üte mõisniku pool, siis jälle teise. Koera olli ka, kats-kolm koera, nii ära õpatu, et kui pasunat puhkse, siis olli koera koon jälle. Hunte siis enam ei ollu.

Jutustas August Kivirähk. RKM II 308, 126/7 (13)

Üles kirjutas ja pildi tegi Mall Hiiemäe. ERA, Foto 10608

Üle toimõndõt: Aeti jahti ka. Jahiasi olľ säändene, et aeti mõisalõ poiskõsõq ja kõik kokku – jänessit ja kitsi takan ajama. Sis anti suutäüs viina ja suupistõt ka, a muud es andaq. Säändseq lapatsiq olliq puust, noid lüüdi kokku. Nüüd ei olõq nii palľu ajajit, nüüd rüükväq. Vanast olľ 4–50 inemist, nuuq ajasivõq. Egäüts lätś uma lapatsigõ, mõisakubijas käsüť vällä. Ütskõrd üte mõisniku puul, sis jälq tõsõ. Piniq olliq ka, kats-kolm pinni, nii ärq opatuq, et ku pasunat puhksõ, sis olliq piniq koon jälq. Sussõ sis inämb es olõq.

Jutust´ Kivirähä August. RKM II 308, 126/7 (13)

Üles kirot´ ja pildi tekk´ Hiiemäe Mall. ERA, Foto 10608

Lühkühe üteldäq, üleskirotusõq tüküseq, külh mitte kõgõ, a väega sakõstõ, olõma võro-eesti segäkiilseq – um nigu võro kiil ja nigu peris olõ-õi kah. Vai sis um nigu eesti kiil ja nigu peris olõ-õi kah.

Ni ku tahtaq naid üleskirotuisi saiaq määntsegihe inämb-vähämb kõrralistõ võro kiilde (mitte tingimäldäq võro kiräkiilde, a näütüses võro keele tuu kandi varianti, kost jutt um üles kirotõt), sis või kõgõ vähämbät hädäperälist toimõndust ollaq üts-kats klõpsu, a või ollaq ka pia terve jutu ümbrepandminõ. Olõnõs nii üleskirotusõst ku toimõndajast ja timä tüü mõttõst, mink jaos täpsämbähe tä tuud üleskirotust toimõndas.

Kõgõ põhilidsõmbaq parandusõq, midä hariligult um vaia tetäq, et tekst segäkiilsest võrokiilsembäs saiaq, ummaq (üteh näüdüssidega seosama üleskirotõdu teksti seest):

• vabahelükokkokõla ja kakkõhelü (nt poiskese > poiskõsõq, ei ole > ei olõq, rüükva > rüükväq, ajasive > ajasivõq, puhkse > puhksõ);
• pehmendüseq (nt palju > palľu, läts > lätś, käsut > käsüť);
• hurdaq ehk nõstõduq keskkorgõq vabahelüq (nt löödi > lüüdi, pool > puul);
• muu helüoppus (täis > täüs, iga > egä, oma > uma, kord > kõrd, õpatu > opatu)
• sõnamuutminõ (nt mõisa > mõisalõ, oli > olľ, jänese > jänessit,  es antu > es andaq, ei ollu > es olõq);
• sõnavara (inimest > inemist, nee > nuuq, kord > kõrd, koera > piniq, hunte > sussõ).

Ku lisas sääntsele hädäperätsele toimõndusõlõ või tõõnõkõrd vaia ollaq teksti viil inämb võrokiilsembäs, näütüses võro kiräkeele vai inämb ummamuudu, eesti keelest ja illatsõmbist eestiperätsist muutuisist võimaligult veidemb mõotõdu võro keele poolõ muutaq, sis saa viil mitmit tõisigi paranduisi tetäq, kasvai näütüses: ajasive > ajasivõq (> aivõq > aiq), nüüd > noq, mõisniku > mõisnigu, opatu > opatuq (> opaduq).

Kokkovõttõs tahtnuq üteldäq, et võrokõisilt üles kirotõduisi õkva nigu võrokiilsit, a periselt rohkõmb vai veidemb segäkiilsit juttõ või ja sakõstõ ka õkvalt tulõ võrokiilsembäs tetäq, ku nuuq umah segäkiilsüseh iks väega silmä-kõrva kriipväq. Tuud nii hindä jaos mõttõh vai kõva helüga lugõmisõs, ku viil inämb latsilõ unõjutu lugõmisõs vai kohki avaldamisõs. Sakõstõ olõki-i sääne võrokiilsembäs tegemine väega keerolinõ, selle et inämbüisi ummaq nuuq iks üteq ja samaq aśaq, miä toimõndamisõ man tekstist-teksti kõgõ ette tulõvaq.

Aiteh Eesti Rahvaluulõ Arhiivilõ, kiä seosama üleskirotõdu vana ao jahijutu täämbä ütismeediähe postiť, minkast maq õkvalt seo blogipostitusõ jaos tsütsütüst sai.

Sullõv

 

Kas võrokõisi ja setodõ kodokiil om võro/seto kiil vai hoobis eesti kiil?

Rahva ülelugõmisõ perrä om võro ja seto keele kõnõlõjidõ nummõr peris illos (2021. aastaga kokko päält 97000), a iks kõnõldas naist ku ohustõduist keelist. Kuiki tuu hindämisel, kas kiil om ohostõt vai ei olõq, rehkendedäs esi tunnussiga, om ütś päämäidsist keele põlvkundlinõ edesiandminõ, tt kas vanõmbaq kõnõlõsõq kotoh latsiga tuud kiilt vai kõnõlõ-iq. Võro ja seto keele kotsilõ tiiämiq, et om väega veidü perrit, koh latsiga kõik aig võro/seto kiilt kõnõldas. Teimiq Tartu ülikooli keeletiidläisiga veebiküsümiisiga uurmisõ, millega tahtsõmiq teedäq, millal jätseq suurõmb jago võrokõisi/setosit perrä latsiga võro keeleh kõnõlõmisõ.

Veebi küsümiisile uutsõmiq vastama võro ja seto juuriga inemiisi. Üttekokko vastaś 660 inemist.

Joonissõ päält om nätäq, kes kellega võro/seto kiilt kõnõl´ ja kas vastati võro/seto keeleh vai ei. Näemiq, et ku katõl vanõmbal vannusõrühmäl oll´ võro/seto kiil kodokiil, tt näidega kõnõldi tuuh keeleh ja nimäq vastassiq tuuh keeleh, sis noidõ jaos, kes ommaq sündünüq 1961. aastaga vai ildampa, om taa muutunuq vanavanõmbidõ keeles, vanõmbaq inämb sagõhõhe latsiga võro/seto kiilt es kõnõlõq. Ja mis keele püsümise kotsilt ka väega tähtsä: noil aastagil sündünüq inemiseq vastassiq võro keeleh pall´o veidemb ku varrampa. Tuu tähendäs, et pall´oq nuuq inemiseq es saaq inämb säänest keelemõistmist, et näil olõssi võimalik kiil ummilõ latsilõ edesi andaq. Vai sis otsustiq tuud mitte tetäq, selle et nä olliq keele peräst koolih (vai muial) hädäh (nt „Olin ise koolis hädas, et ei osanud kirjakeelt. See põhjustas ka lastega kirjakeeles rääkimist.”).

Ku kiilt inämb kotoh ei saaq, sis tulõ kaiaq latsiaidu ja kuulõ poolõ. Küssemiq, kas peetäs tähtsäs tuud, et koolih võro/seto kiilt opatas. Vastussist (kq joonis) näemiq, et midä noorõmbaq ommaq vastajaq, tuud inämb nä tugõvaq võro/seto keele oppamist koolih. Ummi juuri peetäs tähtsäs ja tahõtas, et latsõq mõistassi ummi edevanõmbidõ kiilt eski sis, ku esiq kotoh kiilt edesi andaq ei mõistaq (nt „Keele alal hoidmiseks peavad seda oskama vabalt rääkida ka lapsed. Minul on kahju, et mul omal ajal ei olnud seda võimalust”). Mis sis muud, ku kuulõhe inämb võro ja seto keele oppust!

Põh´aligumbalt saa mi uur´misõ kotsilõ lukõq aokirju Keel ja Kirjandus ni Oma Keel artikliist (Keele ja Kirjandusõ artiklist ommaq peri ka joonissõq).

Helen

Kodu saat sõs, ku koolõt

Ku mu latsõpõlvõn inemiseq koskilt kodu naksiq minemä, ütliq nä sakõstõ, et läämi ärq tarõ manuq. Taa ütlemine omgi harilik, selle et tarõkõisin jo eleti. A vahjõpääl pidult minnen ütliq mõnõq ka, et „läämi kodu“. Tuu pääle löüdü õks alasi kiäki hambamiis, kiä jagasi umma tarkust, et „kodu saat sõs, ku koolõt. Tarõ manu mindäs“.

Aastit ildamb näi ma ütte filmi, kon määntsidegi mi sugulasrahvidõ man olli üles võeduq surnumajakõsõq. Nuuq olli mõtsa seen sääntseq kolmõnukalidsõq väikuq ehitüseq, vast olli postõ pääl kah, kon hoiõti alalõ edevanõmbidõ luid. Ja noidõ kotsilõ ütel´ keelejuht selgede kah „kodo“. Mul tull’ tuu pidult minegi lausõq jälki miilde.

Sõnal kodo vai kodu omgi olluq Kodaveren kõrvaltähendüs „toonela“. Ja ütlemine „kodo saama vai kodo päsemä vai kodo lännüq“ tähendäski är kuulmist. Eesti murdidõ sõnaraamatun (https://www.eki.ee/dict/ems/) om Rõugõst üles kirutõt lausõq „Kiä koolõss, tuu kodo päsess“ ja Setomaalt lausõq „Ko inemine om jo ar koolnuq, sis üldäss viil sedämuudo ka, et ar om kodo lännüq“. 

Sõna kodo esi om tulõtõt sõnast koda, miä om peri uurali algkeelest. Täl om hulga vastussit mi kavvõmbin sugulaskeelin. Ma ei olõ kimmäs, a tegüsi sääne mõtõq, et tuu hoonõq, kon eletäs, om tarõ vai elotus, a miä sääl seen om, tuu om kodu vai kodo. 

A sääne vana tiidmine, sõna kõrvaltähendüs kuulmisõst ja tuust, miä päält kuulmist edesi saa, om elänü aastasatu takast täämbädseni pääväni võru keelen hambamiihi tarkusõn.

 

Fastrõ Mariko

Numbriq ja kiil

 

Mi ütel latsõl oll´ tullu kõva nohu. Saadi mehe apteeki, et küsügu säänest nohurohtu, miä passis katsõ-aastadsõlõ. Tä küsse võru keelen, sai rohu, massõ är, pand´ rohu kotti ja tull´ kodu. Naksimi sõs uurma tuud nohurohtu, selle et karbikõnõ tundu võõras. Aptiikri oll´ tälle andnu nohurohu, miä passis tarvitamisõs katõ- nika kuvvõaastaidsilõ. Saimi arru, et nii nigu mitmõq tõsõq inemiseq, es olõq aptiikri tennü vaiht võru keele numbriil kats ja katõssa.

Kats ja katõssa, nii nigu ka üts ja ütessä, ommagi hindävaihõl köüdedü. Ku kaia numbriid kümendsüsteemin, om ka lihtsä arru saiaq, mille nä ommaq köüdedü. Numbriq ütest kuvvõni ommaq väega vanaq sõnaq, uurali vai soomõ-ugri tüvega. Säidse om meile või-ollaq lainat indoeuroopa keelist. A katõssa ja ütessä ommaq noist hulga noorõmbaq sõnaq. Noidõ numbridõ tähendüs om: kats kümnest puudus ehk katõssa ja üts kümnest puudus ehk ütessä.

Üts väiku vikur om kah iks aśaga köüdet. Võru keelen käänüsseq sõnaq üts : üte, kats : katõ ja sõnnu katõssa ja ütessä moodustamisõ alussõs om umasütlejä käänüs üte ja katõ, minkast tulõva ütessä ja katõssa. Eesti keelen ei lääq numbriq segi selle, et eesti keelen muutus sõna tüvi umasütlejän käänüssen inämb: üks : ühe > üheksa, kaks : kahe > kaheksa.

Olõ tähele pandnu, et ku raamadupidäjäl om vaia häste täpsä ollaq vai ku mõnõl inemisel om vaia tõsõlõ üldäq telefoninumbrit, sõs sakõstõ tarvitasõq nä ütlemisel eesti kiilt, kukki muiduq kõnõlõsõq vabalt võru kiilt. Keeletiidläseq ommaq arvanu tuud, et ku uman keelen numbriq nakasõq inemiisi pääst ja keele päält unõhtuma, om tuu üts märk keele kaomanakkamisõst. A tuu olõ-õi jo määnegi uudis.

Fastrõ Mariko

Seo, taa vai tuu?

Ku eesti keeleh om õnnõ üts näütäjä asesõna ja nii üldäski see siin, aq ka see seal, sis võro keeleh om näütäjit asõsõnno kolm: seo (mõnikõrd kirotõdas ka sjoo), taa ja tuu. Nii et tähtsäs saa, kuimuudu naid pruugitas. Ja tuud ommaq keeletiidläseq ka peris pall´o uurnuq ja arotanuq. Varatsõmb arvaminõ oll´, et seo’d pruugitas sis, ku kõnõldas millestki, mis om umah käeh, taa’d sis, ku asi om tuu käeh vai tuu uma, kellega kõnõlõt, ni tuu’d sis, ku kõnõldas milleski, mis om mõlõmbast kavvõndah. Esiki ku nii om olnuq, sis parladsõs om taa muutunuq.

Mõnõq aastagaq tagasi teimiq Reile Mariaga keeletiidüsligu katsõ ni löüdsemiq, et vähembäste seo ilma aigu om asi iks päämädselt kavvõdusõh: hindä käeh vai väega lähküh olõjist aśost üldäs seo, veidüq kavvõmbah olõjist aśost taa ni kavvõndah olõjist aśost tuu. 

Asõsõna taa pruukminõ parladsõ ao keeleh muutus ja om niimuudu väega põnnõv. Süü või ollaq sääl, et eesti keeleh säänest asõsõnna ei olõq. Mi katsõq näüdäś, et noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro keele seeh kasunuq ja võro kiilt latsõst pääle kõnõlnuq, taad pia es pruugiq, kuna jälkiq säändseq noorõmbaq inemiseq, kes olliq võro kiilt nakanuq viil täüskasunust pääst kõnõlõma, pruuksõq asõsõnna taa esiki ülearvo pall´o: tuud ültiq nii lähikse ku kavvõnda aśa kotsilõ. Tuu tähendäs, et taast oll´ saanuq õkva vastus eesti keele sõnalõ see.

Mi katsõq es kaeq sukugi tuud, kuimuudu näid sõnno tekstih pruugitas, nii et taa kotsilõ meil ei olõkiq viil selget tiidmist. Ja mi katsõq es pututaq inemiisist kõnõlõmist. Om siski teedäq, et inemise kotsilõ, kes ei olõq õkvalt kõnõlõmisõ man ja/vai kedä tõsõq kõnõlõjaq ei tunnõq, üldäs sagõhõhe tuu. Näütüses Mul om vahtsõnõ naabrimiis, tuu ostsõ hindäle tsikli.

Seo, taa ja tuu ommaq ütsüse vormiq, mitmusõ vormiq ommaq sis neoq, naaq ja nuuq.

Tulõ viil tähele pandaq, et asõsõnaq taa ja tä ei olõq ütś ja tuusama. Tä vastus eesti keeleh om hoobis ’tema’.

 

Helen

Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? III

Miilde tulõ üts setodõ kottalõ kõnõld nal´ajutt, kos papp küsüs tii pääl katõ latsõ käest, kas nä ka Jeesust tunvaq, ja latsõq ütleseq vasta: „Ei tunnõq! Ega mi siist ei olõq, miiq olõmõ Lobotkast.” Täämbädse päävä talna keelen ütlesiq latsõq särtse küsümise pääle kinmähe: „Me pole kohalikud.” A võrokõisile autas sii nali miilde tulõtadaq, et kohalik olõ-i meele märnegi hädätarviline sõna. Mink jaost viil umaette umahussõna, ku saat küssüq: „Kas sa siist olõt?” ja vastataq: „Ei, ma olõ tast mõtsa takast”? Hädä või tullaq, ku jutt olõ-i inemiisist: kohalik tasand, kohalik omavalitsus. A sõs või vasta küssüq, et märne umavalitsus sõs olõ-i kohalik? Ja kas kohalikul tasandil tähendäs midägi muud ku kotus(t)õ pääl? „Eesti-võro sõnaraamatun” antu vastussõq seokandi, umakandi, kotusõpääline, paigapääline piässiväq ärq katma ka muuq talnakiilse sõna kohalik tähendüseq. Raamatun edimädsest pakut vastus uma ei pruugiki egäle poolõ nii häste passiq. A ku iks üte kandi rahvas om kohegi kokko tulluq, sis tuu kottalõ ütlet jo külq: „Siin omaq kõik umaq inemiseq.” Eski ku pia egälütel näist om särne elonägemine vai kasvai mõni arvamine, miä sullõ võõrast jääse. 

Seeniq olõq juht´nuq juttu iks sinnäqpoolõ, nigu võissi tuust koha-tüvest võro keelen hoobis vallalõ saiaq. A periselt omaq võro keelen olõman olluq tuu tüvega „essütüssõnaq”, midä inämb ei mõistõtaq pruukigi. Ku rahvalaalun kitetäs sa olõt kohalt kosilanõ, naaraq kohalt kondsõni vai küsütäs vai om kohalt äräq koolnu?, sõs kohalt tähendäs sääl tuudsamma, mis perüs, hoobis. Ka kõnnõkeelen om tuud sõnna viil kirja pant: Noq om kohalt tõnõ ilm (Harglõ). Ja kogoni kohalik om võro keelen joba varrõmb tutva olluq, õnnõgi tähendüsen ’sobiv, paras; kohane’: Neoq ommaq mullõ kohalikuq rõivaq (Karula); Uss om tarõl iihn, taa om kohalik asi (Har). Periselt om jo sama tüvi ja soomõ keelegagi ütitseq tähendüseq ka sõnan kohendama. Kohendamõq sis umma võro kiilt nii, et vanaq aśaq vaihõpääl alt vällä tulõvaq ja hingätäq saavaq. Vahtsit tulõ pääle nigunii.

Kala Urmas

Keelenäütit pakivaq internetist „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Eesti regilaulude andmebaas”.

Lüük ei sünnü löögi pääle, a süük iks sünnüs söögi pääle

„Ütleq midägi võro kiilen! Kävemi puudin!“ või tõnõkõrd kuulda noorõmbit inemiisi kõnõlõman. Hää iks, et nä pruuvvaq kõnõldaq, a om selge, et niimuudu kõnõlõjaq omma viil uman võro keele opmisõn poolõ tii pääl. Ka peris võõral om sääntsest vahelduvast süsteemist rassõ arru saiaq, nii et ku ütlet keelen vai poodin, sõs om tuu näide meelest eestikiilne. Miä tuu hädä sõs om?

Mõnõl vabahelül (e.k. täishäälikul), täpsämbähe keskkorgõl vabahelül om võro keelen ka korgõ paarilinõ, nt ee paarilinõ om ii, oo paarilinõ uu, öö paarilinõ üü ja õõ paarilinõ korgõ õõ [yy]. Nä mängväq hindä vaihõl nigu käkmismängu: kõrd om nätäq üts, sõs jälki tõnõ. Korgõ paarilinõ tulõ mängu sõs, ku sõna om kolmandan väldüssen. Keskkorgõ täüshelü tulõ ette sõs, ku sõna om tõsõn väldüssen.

Keelen tüütäs tuu nii:

ii : ee : ii → kiil : keele : kiilt, miil : meele : miilt, piit : peedi : piiti, (tä) kiit : (ma) keedä

uu : oo : uu → kuul : kooli : kuuli, tuul : tooli : tuuli, juuk : joogi : juuki, (ma) juu : (nä) joovaq, (tä) juutsõ : joodõti.

üü : öö : üü → süük : söögi : süüki, lüük : löögi : lüüki, küük : köögi : küüki, (tä) rüük : (ma) röögi

A mille sõs sõna liin ei käänüq leena ja sõna piim peemä? Põhjus om keele aoluun. Sammamuudu vällä nägejäq sõnaq võivaq ollaq mitund eri peritollu. Sõnnun liim : leeme, kiil : keele om vaheldus olõman, selle et alguperäne om *-e. Sõnnun liim : liimi, kiil : kiilu ja kiil : kiili seod vaheldust olõ eiq, selle et alguperäne om *-i. Ku oppiq võru kiilt ku võõrkiilt, tähendäs seo, et sõnnu piät opma kuun põhivormõga.

Om viil olõman ka paar õõ > korgõ õõ (midä om tõnõkõrd kirja pantu ka yy), a tuud piät täämbädse ao inemine väega hoolõga hää keelemõistja käest kullõma, et tedä ka periselt kuuldaq olõssi.

yy : õõ : yy → myyt : mõõdi : myyti, myyk : mõõga : myyka, võõras : vyyra : võõrast

Nii sõs omgi, et mõni võro keele sõna vorm om eesti keelega üttemuudu, mõni tõistmuudu. A aśal om uma loogiga – pikk ja ülipikk helü vaheldusõq. Päälkirän olõjan vanansõnan ei olõq essüngit, a om hoobis illos vabahelle vaheldus. Nii üteldäs ka midägi võro keelen, käüdäs poodin ja süvväs lämmind süüki söögikotussõn.

 Mariko

                                

                                         Silt üte lämmä söögi kotussõ saina pääl Võrumaal.

                                                   

Suur süä – hää vai halv?

„Mis sa umõtagi olõt nii suurõ süämega!“ olõmi iks kuuldnu vannaimmä latsõlatsõga võro keeli pahandaman. Joba latsõn sai selges, et suur süä olõ-õi midägi hääd.

„Sa oled nii suure südamega, et jõuad veel võõraid ka aidata!“ kuulõmi täämbädsel aol inemiisi kitmän eesti keeli.

Ka soomõ keele suuri sydän ja inglüse keele big heart omma sama tähendüsega ku eesti keelengi.

Omgi selge, et eesti ja võro keelen tähendäs suur süä esi asja ja mõnõn mõttõn om katõ keele ütlemisel ka risti vasta tähendüs.

Fraseoloogiasõnaraamadu http://www.eki.ee/dict/frs/index.cgi perrä tähendäs eesti keele ütlemine, et kiäki tund tõsõlõ väega üten ja om hää süämega. Võro keele suur süä tähendäs, et inemisel om tikõ loomus, tä vihastas kergehe vai om muidu pahanu olõkiga. A huvitav om viil ka tuu, et fraseoloogiasõnaraamadu perrä om vanõmban eesti keelen olnu taa ütlemine tarvitusõl ka saman halvan tähendüsen ku täämbädse ao võro keelengi, vähämbäste viil 19. aastagasaal, nt Lydia Koidulal.

Ku kaemi inemise füüsilidse kihä ja arstitiidüse poolõ, sõs tundas sääl süäme laembasminegi hätä – tuu om sõs, ku süäme üts uus vai kõik oosõq ommaq suurõs lännü. Tuud ei peetäq peris haigusõs, a tuu johtus mitmõst tõsõst süämehädäst (korgõ vererõhk, klapihädäq, süämepuudulikkus jm). Kaeq ka https://www.kliinik.ee/sudamehaigused/id-24/noustamine?question=903 Inglüse keelen üldäs taa kotsilõ enlarged heart, miä võro keeli võissi täpsähe ollaq suur süä ja olõgi poolõst klapissi taa vastus kah, selle et suur süä võro keeli ei olõq midägi hääd, nigu joba ültü.

Võro keelen om viil ütlemine süä servikalla seen vai süä seen servi, miä tähendäs, et inemine om otsani är pahanu. Ka sääntsele ütlemisele lövvämi arstitiidüsest paralleeli. Ku inemise kõtu pääl om hulga rasva, sõs kõik nuuq organiq, miä kõtukooban ommaq, surbvaq vahelihast ülespoolõ, miä ummakõrda toukas ka süäme ripvast olõkist servikalla olõkilõ.

Nii nigu inemise kihä muutus, nii muutus ka kiil. Ka võrokõsõq ommaq nakanu joba tarvitama ütelüst suur süä ku midägi hääd (nigu eesti keelen). Kongi kõtutsopan püsüs sõski ka vana tähendüs alalõ, a tuud täämbädsel aol väega sakõstõ inämb ei kuulõq. Positiivsõ olõkiga ilman ei olõq muudsa ollaq suurõ süämega inemine.

 Mariko

💕