Üte eesti keelest võro kiilde pantu keeleoppusteksti kerge võrokiilne ületoimõndus

Õkvalt parlaq um mul käsil üte eesti keelest võro kiilde pantu küländ rassõ keeleoppusteksti kerge võrokiilne ületoimõndus. Kerge um taa toimõndus tuuh mõttõh, et kuigi tah um kah parandamist umajago, selle et eesti algtekst um rassõ ja väega eräalanõ, ja kuigi ümbrepandja um väega püüdnüq ja taad rassõt teksti peris tublistõ ümbre pandnuq, olõ-õi täl kuigi kimmäst võro keele mõistmist egaq kuigi palľond võro kiilde ümbrepandmisõ kogõmust, tuuperäst, ku taad toimõndust väega süvält teesiq ja taast tõtõstõ hüvvä võro kiilt saiaq püvväsiq, sis piäsiq tah man palľo inämb märkmä ja lausit hulga inämb ümbre tegemä ja ilosampa ümbre sõnastama. 

Vällä tulõma piät taast tüüst üts eesti ja viirtpiteh ka võro keeleoppust pututav võrokiilse Vikipeediä artikli. 

Tulľ mõtõq jupikõnõ taast toimõndustüüst üles võttaq — väikus võrokiilse keele-toimõdamistüü näüdüsses. Tuudsamma ülesvõtõt tast sis noq nägegi. Üteliidsi um seo miiq võro keeleblogi edimäne videopostitus, sääne proovivideopostitus.

Võrokiilne mooduoppusõ erälasõnavara, midä tah tarvitõdas, um muidoki küländ vahtsõnõ, kõgõst paari-kolmõkümne viimädse aastaga seeh kujonuq. Siski um taad joba siin-sääl veidükese pruugit. Lausõoppusõ sõnavara um võro keeleh viil vahtsõmb, ja ma arva, et seo tekst tah umgi tuu ku mitte peris edimäne, sis kimmähe üts kõgõ edimäidsi pruukmiskatsit-kotussit.

Sullõv

Käve nurmõn põldu tegemän

 

Sõnnu lainamisõl ja keele sõnavaran kuun eksistiirmisel om õks nii, et ommaq tähendüisi kotussõq ja ommaq noidõ kotussidõ täütjäq. Sõnaq õkva nigu võistlõsiq pessi peräst, midä täütäq. Ku üten paigan köüdüst ei tegüneq, sõs kõrval või õnnõs minnäq. Sõnaga põld om õkva nii lännüq.

nurm om vana uurali sõna, midä näütüses mansi keele kujul nūrǝm ’niit’ või esiki kavvõdal Tsiberin är tundaq. Õdagumeresoomõ kiilin om taa tävveste elun sõna ja tähendäs liivi, lõunaeesti ni vadja keelen maad, midä kündäs ja külvetäs. Põh´aeesti, soomõ, mitman kar´ala, isuri, lüüdi ja vepsä keelen tähendäs taa murru, hainaga maad, maad midä ei kündäq. Meil Võrumaal lätt tüümiis nurmõ tüühü, kass nurmõ hiiri otsma, mäe pääl lainõtas rüänurm, nurmõmaa om maisõmaa, ja nurmõhaina saias villävaeldusõga nurmõmaa päält, samal aol ku niidüq ommaq iks likõ turbadsõ maa pääl olnuq.

põld om vähä vahtsõmb sõna, a sõski kah vana lainsõna. Alggermaani *felÞo om edevanõmbidõ kiilde tulnuq joba edimädsest kokkuputmisõst germaanlaisiga, miä juhtu iks rohkõmb ku kats tuhat aastakka tagasi, vahest pia kolm tuhatki. Saksa Feld ja inglüse field omma tuusama sõna perrätulõjaq. 

Noidõn kiilin, kon nurm om kitsõnuq hainaga maa vai muru tähüstäjäs, tähendäs just põld (kujul pelto~põld~põldo~püud) tuud maad, midä kündäs ja külvetäs. Päämidselt õnnõ lõunaeesti ja liivi keelen säänest tähendüst olõ-i olnuq.

Ummõtõ om põld miiq keelen tävveste olõman sõna ja põldu tegemä tähendäs kah midägi – suvivillä mahaq tegemä. Kultuuriq, nigu kesev, kaar, herneh, lina ommaq põld. „Mineväaasta olõs sa üle mu nurmõ mõtsa päsnüq, a timahavva om põld pääl,“ või üldäq. Põld om sõs tuu kultuur, miä nurmõn kasus, a õnnõ suvivilläkultuur. Rügä ja talvõnisu olõ-i põld, talvõraps sõs kah mitte. Põldu panti, rükä põimiti.

Tuudaigu, ku sõna põld germaanlaisilt umas võeti, kasvatõdigi õnnõ suvõvillä vai tõsõ sõnaga tõuvillä. Päämine kultuur oll´ kesev.

Noq, ku meil omma põllumeheq, põllumajandus ja põllumassiiviq, olõ-i hirmugi, et vanaq võrukiilseq tähendüseq ellu jääseq. Ainukõnõ, midä või Võrumaa põllumehele soovitaq, et ku ti nurmõmaad ostati, sõs pankõ toolõ nimi sõnaga -nurmõ~-nurme, mitte -põllu. Näütüses Harginurmõ, mitte Hargipõllu. Muidu tuu maa pääl raps lätt talvõga vällä ja külmäõrn talvõkesev lätt õkva kimmäle!

Evar

Talvõrapsi nurm häitses lehekuu lõpun.

Midä tege EI ja midä ES? Eitämine võro keeleh

Võro keeleh om eitämine pall´ohki tõistmuudu ku eesti keeleh. Üts suur vaih om tuu, et eitüssõna või ollaq nii tegosõna iih (nigu ma ei lääq pidolõ) ku ka takah (nigu ma lää eiq pidolõ). Päält tuu või eitüssõnna üte eitämise man kats kõrda pruukiq (nigu ma ei lääq pidolõ eiq ~ ma lää-i pidolõ eiq). Säänest tagaeitüst peetäs sagõhõhe esiki võro keele ütes erilidsembäs joonõs. Ja tuusjaos om süüd kah, tagaeitüst om Euruupa keelist õnnõ ütsikih (näütüses om taad mi küländ lähküh sugulaskeeleh vepsä keeleh). 

A tulõ vällä, et kuiki tagaeitüs om võro keele jaos umanõ, ei pruugitaq taad üttemuudu pall´o üle Võromaa. Uursõmiq minevä aastaga Lindströmi Liina ja Pilviku Maarja-Liisaga, määnest eitüst võro keeleh pruugitas. Sai selges, et tagaeitüs om päämäne eitämise muud seto keeleh, a võro keeleh om päämädses edeeitüs, tagaeitüst om inämb õnnõ Rõugu ja Vahtsõliina kihlkunna keeleh. Ku pall´o koh tagaeitüst pruugitas, kaeq kaardi päält (midä tummõmb ala, tuud rohkõmb tagaeitüst om). Kaart om peri mi artiklist (Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado, Liina Lindström 2021. Murded, varieerumine ja korpusandmed. Eitussõna paiknemine võro ja seto eituslausetes. – Keel ja Kirjandus 8-9, 771–796). Topelteitüst om egäl puul veidüq.

Tagaeitämise man on viil üts mutin, tuu om eitüssõna vorm. Kõgõ lihtsämb ja selgemb om tuu, ku eitussõna pandas tegosõna perrä, nigu üleväh om näüdüs ma lää eiq pidolõ. A tegeligult pruugitas säänest umaette sõnna tegosõna takah küländ harva. Sagõhõmpa lätt eitüssõna tegosõnaga kokko. Tuusjaos om kats muudu: 1) kas nii, et e jääs vällä ja perrä jääs õnnõ i, nigu ma lää-i pidolõ vai sis 2) nii, et e asõmalõ tulõ tegosõna viimäne vabahelü, nigu lää-äi, süü-üi, juu-ui, laula-ai.

Tõnõ suur asi, mille poolõst võro keele eitämine om tõistmuudu ku eesti keele uma, om minevä ao eitüs. Eesti keeleh pruugitas sääl tuudsamma ei-sõnna midä olõvahaohki ja tegosõna om nud-tegevüsnime vormih, mis sis näütäs, et kõnõldas mineväst aost (ei vaadanud). A võro keeleh om hoobis vastapiteh: tegosõna om sääne sama ku olõvah aoh ja tuud, et kõnõldas mineväst aost, näge hoobis eitüssõnast, mis mineväh aoh om es (es kaeq). Ka mineväh aoh või pruukiq ede-, taga- ja topõlteitämist. Tagaeitämise man või jälki eitussõna tegosõnaga kokko minnäq.

    Edeeitämine:             ma es lääq eeläq pidolõ

    Tagaeitämine:            ma lää es ~ lää-s ~ lää-äs eeläq pidolõ

    Topelteitämine:          ma es lääq eeläq pidolõ es

Helen

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq III

Maahavaikiminõ ja "murdõkeelis" alandaminõ 

Tah sai jutuga liigutus läbi ao maakeelest eesti keele ja lõunõeesti kiili mano. Naidõ kiili kõnõlõjist hindist ja näide hindätiidmisest tulnu täpsämbä kaemisõ ja arvosaamisõ kõrval um siski täämbädse pääväni olõmah ka tõistmuudu kaeminõ. Tuu um sääne väega suur ja lagja kaehus, nigu kaeminõ kavvõ mereviirse pääliina korgõ mäe otsast vai kostki viil kavvõmbast. Tuu kaeminõ näge ja nimmas eesti kiilt ku ütte jagamatut tervet ni jätt lõunõeesti keeleq pildi päält tävveste vällä. 

 

Vaest kõgõ kimmämbähe um säänest kaemist iks viil nätäq Eesti keele-säädüseh. Ni muidoki Eesti ammõtliguh statistikah, minkast olľ jo iihpuul juttu. Ka keelesäädüse kõgõ vahtsõmbah, tävvendedüh kujoh ei nimmadaq ütegi sõnaga üttegi lõunõeesti kiilt, a kõnõldas õnnõ eesti keelest ni õigõq veidükese ka sääntsest nättüsest ku eesti keele piirkondlikud erikujud ehk murdekeeled. Seo pikä, lohisõva, laja ja segädse mõistõga pandasõq Eestih säädüsligult ütte patta kokko kõik eesti keele murdõq-murraguq ja lõunõeesti keeleq. Seo tähendäs lõunõeesti kiili keelis mittetunnistamist, näide maaha-vaikimist ja vaikimiisi eesti keele murdidõga sama pulga pääl hoitmist. 

 

Kavva aigu, päält saa aastaga, umgi Eestih harilik olnuq sääne lõunõeesti kiili mittenimmamisõ ja nägemädüstegemise poliitiga. Tuuga um alostõt joba eesti rahvuslidsõ heränemise aol, et eesti rahvast parõmbahe ütes kimmäs rahvus-kihäs kokko liitäq. Lõunõeestläisi uma vana kiräkiil ja kododsõq kõnõlõmis-keeleq ummaq vaia olnuq tii päält iist ärq saiaq, et nä eesti rahvusõ ja ütidse rahvuskeele luumist ja arõndamist es segänüq. 

 

Põhilidsõlt sama põhjõndusõga, a suurõlt jaolt ka lihtsähe sada aastakka sammamuudu olnu aśa inerdsist, um seo lõunõeesti kiili kõrvalõtoukaminõ ja tühistämine kestnüq täämbätseni pääväni ja kest iks viil. Sääne keelepoliitiga um kavva olnuq mitte õnnõ rahvuslinõ ja poliitilinõ asi, a ka miiq rahvustiidüisi, säälhulgah keeletiidüse päämäne saisukotus, mink vasta olõ-õi kavva aigo kuigipalľo vaiõlnuq ka välämaa tiidläseq. 

 

Tähelepandminõ ja vällätuuminõ

 

Lõunõeesti kiili nägemädüstegemine, olõmaduspidämine ja lihtsält eesti keele murdis vai murdõkeelis vähändämine olõ-õi siski kunagi olnuq tävvelik. Läbi ao um löüdünüq keeletiidläisi, kiä ummaq tähele pandnuq ja vällä toonuq, et lõunõeesti keeleq ummaq väega palľo ja süväste tõistmuudu ku eesti kiil. Mitte kõik nuuq tähelepandjaq olõ-õi umal aol joht selgehe vällä ütelnüq, et tegemist um umaette keele vai keelerühmäga. Inämbüs näist um iks kõnõlnuq lõunõeesti keelist ku eesti keele murdist, nii nigu um vanas traditsioonis ja  kombõs olnuq. Siski ummaq nä tuu man vällä toonuq eesti ja lõunõeesti suurõ ja süvä keelelidse vaihõ, miä jo sisulidsõlt tähendäski tuud, et keeletiidüsligult olõ-õi lõunõeesti mitte eesti keele murrõq ega murdõrühm, a umaette kiil vai keelerühm. 

 

Rahvidõvaihõlidsõlt tunnõtuist keeletiidläisist um lõunõeestit edimäst kõrda eräle keeles nimmanuq taanlanõ Raski Rasmus umah 1834. aastagast peri õdagumeresoomõ kiili ülekaehusõh.

 

Ferdinand Johann Wiedemann jagi umah 1864. aastagal ilmunuh võro keele grammatikah eesti keele katõs – võroeesti ja talliinaeesti päämur-dõs: Werroehstnischen ja Revalehstnichen Hauptdialekt. Ni naidõ katõ põh́apiir juusk Wiedemanni perrä Tarto ja Viländi liina lähküst. Timä perrä olľ võro keelelidselt terve lõunõeesti sünonüümis, nii et seto, tarto ja mulgi käveq timä meelest kõik võro päämurdõ alaq. Ni tõõsõlt puult kõik eesti keele murdõq käveq timä perrä talliina päämurdõ alaq. 

 

Umah grammatikah uuritavat võro kiilt ehk võroeesti päämurrõt pidi Wiedemann talliinaeesti päämurdõst niisama kavvõs ja umaetteolõvas ku liivi vai soomõ kiilt. Timä sõnno perrä suhtusõq umahindä kiräkiilt pruukvaq lõunõeestläseq Talliina murdõhe nigu kergehe arvosaadavahe võõrkiilde. Säänest saiso pidi tä lähkedses taani ja roodsi keele vaihõkõrraga.

 

20. aastagasaal ummaq lõunõeesti keele ku umaette hõimokeele pikkä ikä umih kirotuisih vällä toonuq keeletiidläseq Saareste Andrus ja Ariste Paul, a päält näid viil inämb Sammallahti Pekka ni Viitso Tiit-Rein. Sammallahti perrä lätś muistitsõst õdagumeresoomõ algkeelest kõgõ edimält lahko lõunõeesti hõimokiil ni viil päält tuud kõik ülejäänüq. 

 

Sammallahti Pekka 1978 aastagast peri diagramm. Pistütelg kujotas aigo, haropuu noolõq kiili jagonõmist ja täppjoonõq hõimõ kokkoputmiisi. Lõunõõesti haro (soomõ keeleh eteläviro) läbi ao edenemist näütäväq noolõq olõ rohilidsõ värmiga üle tennüq.

Um olnuq ka keeletiidläisi, kiä olõ-õi lõunõeesti hõimokeele umaette ikä nii pikäs pidänüq. Näütüses Rätsepä Huno um taad umaetteminekit pidänüq pal-ľo illatsõmbas arõngus ni Kettuneni Lauri kogoni arvanuq, et lõunõeesti hõimokiil um tegünüq põh́aeesti keele kokkoputmisõst naabrikiili läti ja liiviga. 

 

Paistus nii, et esiki Sammallahti olõ-õi huulmaldaq umast lõunõeesti keele tähtsüstämisest usknuq, et lõunõeesti kiil ku umaette kiil vai keeleharo seo ilma aigo elämä jääs. Timä keelepuu pääl nakkas külh lõunõeesti haro kõigist õdagumeresoomõ keelist kõgõ varrampa pääle, a lõpõtas uma pikä elo eesti keele sisse sulamisõga. Aastagal 1978 võidsõgi tuu tõtõstõ nii tundudaq ja tõõnäolinõ ollaq. Periselt, nigu teedäq, tuud muidoki iks viil johtunuq olõ-õi. Vastapiteh, taast harost um võrsunuq mitu täämbädse päävä lõunõeesti kiilt üteh uma kiräkeele, kirändüse, meediä ja palľo muuga, miä näütäseq, et lõunõeesti keeleq mitte õnnõ ei eläq ja olõq olõmah, a arõnõsõq ka umma rata edesi.

Sullõv

Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.

Paigan, kottal, kotsil vai kotussõ pääl? I

Ilvesse Aapo and selgehe teedäq viil ütest vaihõst katõ keele vaihõl, ku tä võro keeli laul: „Koh kuradi kotsil ma elä?”, a talna kiilde pand tuu ria: „Mis kuradi kohas ma elan?” Üts igävene hädä om põh´aesti koht-sõna ja timä „tüvesugulaisi” võro kiilde ümbrepanmisega kõikaig. Kõkkõ tuud ei jõvvaq siin üte kõrraga ärq kõnõldagi, a no kostõgi otsast iks alostasiq. Kaessi edimält kõrvusi sõnno koht/kotus ja paik tarvitamist võro ja talna keelen. Google näütäs, et talna keelen om kohavaim internetin kats kõrd harilikumb ku paigavaim/paiga vaim. A võro keelen ma olõ-õs viil kotu(s)sõ- vai kotsõvaimu trehvänüq, inne ku nüüt näi internetin paari kotussõ pääl (pankõq tähele: kotussõ pääl!); kirotadas iks paaǵavaaḿust (nojah, võro kiŕakeeln muud´oki paigavaimust). Esiq mõtlõ, et selge tuu: paiga- om lühemb üldäq ku kotu(s)sõ- ja särne vorm nigu kotsõ- olõ-i „Esti-võro sõnaraamatun” hääst kitet (ütte näütelausõhe siski om sisse lipsanuq). Innemb ma usu, et hoobis paigavaim om võro kiŕandusõst hiilnüq põh´aesti kiŕarahva keeletarvitustõ. Kokkovõttõn tuu nigu näütäsiq, et mõlõmbal sõnal om mõlõmban keelen sama tähendüs.

Aga nüüt: selge vaeh tulõ sõnno koht ja kotus vaihõl sisse käänüste pruukmise man. Talna koha peal tähendäs hoobis muud ku võro kotu(s)sõ/kotsõ pääl. Tuu viimäne olõ-i talna keeli muud kui kohas. Näütüsest Kapp (auto, politsei) sais nüüt tõõsõ kotussõ pääl. Kas saasõ saistaq ka kotussõn? Saasõ tõõńekõrd külq, tuust om kah näütit „Esti kiili sõnaraamatun” („Eesti murrete sõnaraamat”): `lämmän kotussõn (Urvastõ); sisaskiʔ eläväʔ ilosin kotussin vi̬i̬ veeren (Rõugu). Vahtsõ ilma aigo või kotussõn laemb pruukmine tähendädäq sõski talna keele mõio.

A lõunõesti keelin om viil üts perüs ummamuudo „kotus” – kõik kotus, miä küünüs kõõgipooli. Talna koht säräst ainsust lupa-i joht. A miiq võissi tuu vahtsõst ärq oppiq. Pankõ tähele „Esti kiili sõnaraamatu” näütit: kiḱk kotuss olli must puha (silme ees läks mustaks) (Karksi); küll nüid väĺlän ladistap, kõ̭iḱ kotuss (kõik kohad) om vett täis (Nõo); kõ̭iḱ kotuss oĺl sõta täüś (Rõugu). „Siili” oppusõ aigo võit tuud viimäst üldäq ka hää meelega.

kotussõ-jutt lätt edesi...

Urmas