Ortograafilinõ dekolonisiirmine

Alostusõs Ukrainast

Ildaaigo trehvssi lugõma ütte Loode Oliveri ütismeediäpostitust, koh tä and hää ja süämligu ülekaehusõ Ukraina rahvuslidsõ liikmisõ ja mõttõ tähtsäst keskusõst Lvivi liinast. Muuhulgah tuu tä umah luuh vällä, et torrõ om nätäq, ku ukraina nimmi kirotõdas eesti keeleh ukraina muudu (mitte Portnikov, a Portnõkov  jms). Tä nimmas, et sääntseq detailiq näütäseq avvostust ukraina rahva, kultuuri ja keele vasta ja pakk sääntse nättüse nimitüses vällä mõistõ ortograafilinõ dekolonisiirmine.

Taa herätäs mõttit ja köüdüssit. Taad mõistõt um mitmidõ rahvidõ kontekstih innegi pruugit, kasvai näütüses Filipiine tagalogi keele ja Hispaania kolonisatsiooni kotsilõ (Thomas 2007), a muusiäh um taa ortograafilinõ dekolonisiirmine mu meelest hää mõistõq ja peris pääväkajalinõ teema ka tuu man, miä sünnüs viimätsil aastakümnil võrokõisi ja võro keelegaq.

Võrokõsõq koloniseeridüq?

No periselt jo nigu olõsi-iiq, a siskiq. Kuiki meil Võromaal jm Lõunõ-Eestih peris säänest selgelt karmi rahvusvaihõlidsõh mõttõh kolonisiirmist olõ-õi olnuq, nigu näütüses Ukrainah, Saamimaal vai Ameerikah, a ka miiq maal um võro kiil, nigu Lõunõ-Eestih tõõsõki põlidsõq keeleq, eesti keele murdõs alandõt ja egäpäävätseh eloh suurõmbalt jaolt jo eesti keele vasta vällä vaihtõt. Ni võro keele jt lõunõeesti kiili riiklik tunnistaminõ ja haridustõ jm egäpääväello tagasituuminõ lätt parhilla väega vaivalidsõlt. Eesti riigivõimulõ vai vähämbält osalõ ammõtnigõst ja poliitikist paistus taa lõunõeesti kiili tunnistamisõ teema määntsidegi sissejuurdunuisi hirmõ ja mõttõmustridõ peräst väega vastakarva ollõv. Võrokõisi keelelist ja kultuurilist kolonisiirmist Eestih um umih kirotuisih kunagi nimmanuq Hennoste Tiit: „… kolonialistlikust lähenemisest, kuigi nõrgemal ja spetsiifilisemal kujul saame kõnelda ka eesti ühiskonna ja kultuuri sees, nt suhtumises võru kultuuri ja keelde.“ (2003) ja mitmit kaudsit vihjit toolõ löüd Lõbu Terje magistritüüst (Lõbu 2005).

Lisas um miiq, võrokõisi jt lõunõeestläisi man, nätäq peris tugõvat hindäkolonisiirmise juunt, inämb ku aastagasaa joosul meile tiidligult päälepantut mõttõ- ja tundõviit, koh eesti kiil ja asi um lõunõeesti inemiisi jaos edimäne ja kõgõ ülemb, ni võro (seto, mulgi, tarto) kiil ja asi hingitses õnnõ tuu vaŕoh ja um sakõstõ säältki jo pia tävveste kaonuq, tuu varjo ärki närvehtünüq.

Ummi latsiga uma keele asõmal eesti keele kõnõlõminõ, miä um täämbätsel pääväl võrokõisi (ja viil inämb tõisi lõunõeestläisi) man jo selgehe riigli, mitte inämb eräng, um sääntse innekõgõ keelelidse kolonisiirmise ja hindäkolonisiirmise edimäne ja kõgõ hullõmb uma keele häötäjä tunnus. A taal um ka muid tunnussit ja kõgõ muu hulgah tüküs taa ka ortograafia plaanih vällä lüümä.

Eesti ja võro: ortograafilinõ dekolonisiirmine

Tahkotsil tulõ kolonisiirmise ja hindäkolonisiirmise kõrvalõ vahtsõst vällä tuvvaq dekolonisiirmise ehk koloniseeritüsest vallalõütlemise, hindä tuust vallalõpästmise mõistõq. 

Võro ortograafilidsõ dekolonisiirmise ehk mitte väega krampligult eesti kiräviieh kinniqolõmisõ ja tuu asõmal vähägi julgõmbahe võro keele uma moodu perrä kirotamisõ päätunnussõs ja väega tähtsäs hindätiidmise ja hindäuhkusõ märgis um viimätsel päält 35 aastagal selgehe olnuq kakkõhelü kirotaminõ q-tähega. 

Um olnuq ka palľo radikaalsõmbit võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsit (nt Helbi Tuuma kiräviis, miä lövvüs 1990. aastagal vällätulnuh I Kaika suvõülikooli ettekandidõ kogomiguh (KS 1990: 53–67)), a võro keele ummamuudu ja eesti keelest tõistõ olõmisõ päämädses kirälidses sümbolis um täämbätseniq pääväniq jäänüq siski q-täht. 

Näütüses ku ma olõ küsünüq ülikoolih tudõngidõ vai ütskõik koh miätaht muiõ inemiisi käest, miä um edimäne asi, miä näil võro keele man silmä vai kõrva jääs, miä võro kiilt eesti keelest ja tõisist keelist eräldäs ja vällä tuu, sis hariligult um iks edimäne vastus, et tuu um kakkõhelü ja tuud märkvä q-täht. Tõõnõ asi, midä viil vällä tuvvas, um õ-rohkus, a õ-täht um ka eesti keeleh olõmah ja tuu umgi hoobis eesti keele edimäne ja kõgõ tähtsämb tunnus, tuu, miä inemiisil eesti keele man kõgõ edimält silmä jääs. Lihtsähe võro keeleh, a niisama ka seto ja kihnu keeleh, um õ-sit (nigu ka ä-sit ja ü-sit) viil hulga inämb ku eesti keeleh.

Tuu tiidmine ja tunnõq, et võro keeleh um üts helü ja täht – kakkõhelü ja tuu märkjä q-täht, midä tõisih keelih (päält seto keele) miiq ümbre olõ-õi ja tunnõda-aiq, ni et palľodõl võrokõisil um ka uhkustunnõq sääntse peris uma aśa üle, um tõtõstõ midägi säänest, nigu eestläisil um õ-tähegaq. 

Niisama tulõtasõq võrokõisi vaiõlusõq q-tähe üle ni võidõlus taa tähe iist ja vasta miilde eesti keele kunagiidsi edendäjide vaiõluisi ja võidõluisi Otto Wilhelm Masingu umal aol eesti keele jaos välläpakudu õ-tähe puult ja vasta. Tuud, üteh eesti vahtsõ, soomõperädse kiräviie vastavõtmisõga vana, śaksaperälidse asõmalõ, võisiki pitäq eesti keele ja rahva ortograafilidsõs dekolonisiirmises.

De- ja hindäkolonisiirmise kokkopõrgõq

Ku noq eesti ortograafilidsõ dekolonisiirmise mant võrokõisi manoq tagasi tullaq, sis võrokõisi q-tähe puult ja vasta olõmisõ plaanih umgi mu meelest üte jao võrokõisi hindä keele ja hindätiidmise ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsõq põrkunuq peris kõvva tõisi võrokõisi ortograafilidsõ hindäkolonisiirmise vasta. 

Tunnus ilmselge, et võrokõisi man tähendäski ortograafilinõ hindäkolonisiirmine innekõgõ q-tähe vasta olõmist vai mõnikõrd esiki taa tähe vasta aktiivsõt võitlõmist. Võrokõisi ortograafilinõ hindäkolonisiirmine või külh küündüdäq viilgi kavvõmbahe, esiki sinnäniq, ku võro keele kirotamisõ man sallida-ai mitte õnnõ taad ütte tähte, a mitte üttegi hariligust eesti keele kiräviiest tõistmuudu kirämärki, ka mitte üttegi üläkomma, olkõq sis pehmendüsmärgis vai kakkõhelü välläjätümärgis (säänest peris ekstriimset poliitikat um viimätsel aastakümnel küländ aktiivsõhe pruugit näütüses Võro instituudih palľodõ tekste ja välläandidõ kiräviie otsustamisõ man (kaeq nt Vaab 2005)), a taa päämäne ja kõgõ levinümb tunnus um siski q-tähe vastalisus.

Puult ja vasta

Kiräviie aśah umgi, nigu teedäq, võrokõisi hulgah kats liiri – q puult ja q vasta. Vastatsidõ leeri puult, kiä võivaq esiq ollaq muido küländ kimmämiilseq võrokõsõq, kuuld aig-aolt esiki peris kõvva q-tähe demonisiirmise juttu ja nõudmiisi taa võro keelen jo aastakümnit tarvitõdu tähe pruukmist piirdäq vai tuu kogoni ärq keeldaq. Mille? Selle et eesti keeleh um q võõrtäht. Et eesti keeleh võro keelele umast kakkõhellü olõ-õi, sis olõ-õi sääl tuu jaos eräle tähte vaia. Ja eesti keele, meele ja ütiskunna mõotus võrokõisi üle um nii tukõv, et suurõl jaol näist um rassõ vai imelik umas võttaq, et võro keeleh või ollaq sääne asi tõistmuudu ku eesti keeleh, kuiki mi kiil um tõistsugunõ ja meil või tuu kirotamisõs ollaq vaia mõnt tähte, midä eesti keele ummi tähti hulgah olõ-õi. 

Nii et eesti keele sisseharinuq kommõq kandas automaatsõhe üle võro keele pääle ja ei nätäq võimalust, et võro keeleh ku umaette keeleh või mõni täht ollaq muu, ku hariliguh egäpäävätseh eesti keeleh kombõs. Nii et kuiki q-tähte um võro keeleh periselt kah vaia (vrd nt maa ja maaq, külä ja küläq, panõ ja panõq, armasta ja armastaq) ja tuu pruukminõ um lihtsä, selge ja ratsionaalnõ – umaette  vaba ladina tähistü täht, egäütel kerge klaviatuuri päält õkva kätte saiaq –, sis oldas umah meeleh nii eesti keeleh kinniq, ehk sis iks niivõrd  koloniseeridüq vai ka viil lisas hindäkoloniseeridüq (kas ortograafilidsõlt vai laembaltki), et ei tunnuq loomulik võro kiilt kirotaq esiki üte tähe võrra eesti keelest tõistmuudu. Nii umgi kõgõ suurõmbidõ vastatsidõ käest kõlanuq esiki umbõs sääntsit mõttit, nigu „q om kirvõs võro keele säläh“ vai et „võinu kokkoleppe märgis tetä suure q kujo ja tuu üten är palota“. Neoq ummaq kõgõ hullõmbaq näüdüseq, midä trehväs üliharva. Inämbüisi um vastasais siski palľo mõõdukamb ja ku esiq oldaski vasta, sis hariligult lastas noil, kiä puult ummaq, ilma pikembä jutuldaq vabalt puult ollaq. 

Piät ütlemä, et q-tähe vastalisus vai mõnikõrd ka õkva vihkaminõ um nättüs, midä lövvüs innekõgõ vanõmba põlvkunna ja harvõmb keskiäliidsi hulgah. Tõõsõlt puult, noorõmbidõ jaos um taa tähekene inämbüisi ku mitte õkva äge ja ummamuudu, sis vähämbält neutraalnõ, ja aktiivsidõ puultolõjidõ jaos um taa aastakümnide joosul sõnaraamatidõ, oppusõ ja opiraamatidõ, ilokirändüse, internetisisu, egäpäävätside meile, sms-e jm võrokiilside tekste kaudu jo süvält sisseharinuq loomulik egäpääne asi, sakõstõ ka uhkusõ asi ja kimmäs osa umast võro keelest ja võro hindäpidämisest. Et seo luu teemas om ortograafilinõ dekolonisiirmine, sis või üteldäq kaq, et q um näide jaos – ka muq jaos, kiä maq kah sääntside inemiisi hulka kuulu – võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise päämäne sümbol ja ka laembalt üts tähtsämbit võro sümboliid näütüses võro lipu, savvusanna, laulõ ja rahvarõividõ kõrval. No nigu õ eestläisil vai mõntmuudu ka nigu ö saarlaisil.

Midä seo jutu pääle üldäq võidas

Võidas nõuh ollaq, a võidas ka näütüses üteldäq, et kirotaja um tegelikkust käändnüq, rõhu võlss kotusõ pääle pandnuq ja tuu, miä periselt tähtsä, ilma tarvilidsõ rõhuldaq jätnüq. Võidas ka üteldäq, et jutt um elitaarnõ vai esiki rahvavastanõ, et autor olõ-õi q-tähe kah'olikkusõst võro keelele ja taa tähe mittepruukmisõ tähtsüsest võro keele pästmises küländ häste arvo saanuq. Säänest muudu ütlemiisi um innegi kuuldaq olnuq. A no miä tetäq, egäüts näge maailma iks läbi esiqhindä silmi ja ku määntsehki aśah, ka võro keele kirotamisõ ja tuuga köüdetült keele tulõvigu aśah, olõ-õi kõigil ütesugust tiidmist ja usko, sis umgi arvosaamiisi ja arvamiisi mitmõsugutsit. Tuu um loomulik.

Võidas üteldäq ka tuud, et määntsestki võrokõisi kolonisiirmisest ja hindäkolonisiirmisest saa-ai ülepää kõnõldaq, ammuki sis määntsestki ortograafilidsõst (hindä)kolonisiirmisest ja dekolonisiirmisest. 

Võidas külh, a siski um asja ka niimuudu võimalik nätäq, nigu tuud um seoh luuh nätt, ja kõgõst taast (de)kolonisiirmise aśast saa umal spetsiifildsel kujol ka võrokõisi man kõnõldaq.

Lõpõtusõs tagasi algusõ manoq

Et seod juttu sai alostõdus Ukraina võrrõlusõga, sis tulõmiq kõrras viil tuu manoq kah tagasi. Ukrainaga võrrõldõh (üts-ütele saa-ai kimmähe võrrõldaq ja olokõrraq olõ-õi muidoki samaq, a selge paralliil um olõmah) olnuq ülevähpuul vällätuud võro keele q (vai mõnõl ütsikul ja radikaalsõmbal kujol ka esiki üläkoma) vastalisus umbõs nigu ukraina keele kirotaminõ õnnõ vinne tähtiga ja üleskutsminõ üttegi ukraina umma, vinne keelest tõistmuudu tähte (ґ, є, і, ї) avaligult mitte pruukma, selle et nuuq ummaq terve elo Vinne võimu all elänüile ja vinne kiräpildiga harinuilõ ukraina inemiisile võõraperädseq.

Piät muidoki tunnistama, et ukrainlasõq olõ-õi, vähämbält mitte noq inämb, tõõnäolidsõlt joht uma mõttõilma poolõst nii süväste hindäkoloniseeridüq ehk näide kontekstih vinnestünüq, ku eesti-võro kontekstih parhilla tüküseq olõma võrokõsõq eestistünüq. Ummaq jo parhilladsõq võrokõsõq inämbüisi nii eestistünü keelelidse hindätiidmisegaq, koh eesti kiil nii kimmähe valitsõs, et võro keelele veidüq ruumi jätt, ni koh tuusama veidüki um palľodõl nii kõvva eesti keelele alaq hiidet, et julgu-ui vai mõista-ai eesti keelest ülearvo tõistmuudu, umma võro muudu ollakiq. Olkõq tuu tõistmuudu olõminõ kel sis määne – kas ummi latsiga vai ülepää tõisi inemiisiga uma keele kõnõlõminõ vai võro keele eesti keelest kasvai vähäkesegi tõistmuudu kirotaminõ.

Seo luu lõpõtusõs soovi julgõmbat ja vabambat ummamuudu miilt ja olõmist, kimmämbät uma keele pruukmist ja tuu pääl püsümist, hüvvä kõrdaminekit hindä rahva, keele ja hindätiidmise nii ortograafilidsõst ku laembastki koloniseeritüsest vallalõpästmises nii ukrainlaisilõ, võrokõisilõ ku muilõ rahvilõ, kink uma kiil ja miil aoluu pöörähüisih mõnõ suurõmba naabri vai kavvõmbagi rahva ja keele alaq um hiidet, sattunuq vai mattunuq. Ja et egälütel olnuq inämb vabahust kirotaq ni ummi töid ja kirotuisi avaldaq nii, nigu süämest õigõs pidä.

Sullõv

Lätteq

Hennoste, Tiit 2003. Postkolonialism ja Eesti. Väga väike leksikon. – Vikerkaar nr 4/5: 85–100.

KS 1990 = Kaika suvõülikuul. Valit tüü 6.–9. augustil 1989 Kaikal peet edimedsest võrokiilsest oppajide oppamisest. Tea Avarmaa, Kauksi Ülle, Madis Kõiv, Agu Vissel (toim). Tartu.

Lõbu, Terje 2005.  Regionaalsete joonte ühtlustamise katsed 1920.-1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Thomas MC 2007. K is for De-Kolonization: Anti-Colonial Nationalism and Orthographic Reform. Comparative Studies in Society and History; 49(4): 938–967. doi:10.1017/S0010417507000813

Vaab, Janek 2005. Eestipärases kirjaviisis võrukeelsed imemuinasjutud. – Keel ja Kirjandus nr 12: https://www.keeljakirjandus.ee/ee/archives/39276

 

i   ї   є   ґ

ľ  ś  ŕ  ’ q

õ  ä  ö  ü 

Agenda Parva tiêeb sinno ensas ehk 400 aastakka trükitüt tartu kiilt

Sissejuhatus

Täpsäle 400 aastakka tagasi, 1622, tull´ trüküst käsiraamat katoliku papi jaos, kon ommaq kõrvuisi liturgia tekstiq läti, tartu, poola ja saksa keelen. Seod või pitäq tartu kiräkeele alustusõs. Väega võimsas alustusõs, selle et lõunaeesti teksti om kirotanuq opnu inemine, kinkal taa kiil oll´ selge imäkeele tasõmõl. Piä kimmäle oll´ tuu autor üts noist, kiä opsõ Poola-aigsõn Tartu jesuiite kolleegiumin. Arvatas, et tä ollegi peri maarahva hulgast. Raamatit tävveligult tartu keelen, nigu näütüses katõkismus-lauluraamat, and´ Tartu kolleegiumi veliskund kah vällä, a nuuq olõ-i alalõ püsünü.

Kiräviis

Mu puult päälkirjä pantu kolmõ sõnaga fraas tiêeb sinno ensas iseloomustas tuud põhja, midä Tartu jesuiidiq keelele säädseväq. Kõgõpääst tiêeb, mitte tege. Sääne verbivorm kuulu üleminekimurdilõ lõunaeesti ja põh´aeesti vaihõl. Sukugi saa-i taa olla Otõmpää vai Sangastõ kandi kiil 400 a tagasi, selle et Otõmpääl kõnõldi 100 a tagasi kah iks tege.

-o sõnan sinno om kah traditsiooni alustus, et tartu kiil nakas´ pruukma peräsilbi o-d.

-õ kirutaminõ tähega -e sõnan ensas ’õnsas’ om kah üts tartu keele tunnusjuun. õ-d ehk vokaalharmoonian tagapoolist e-d (ɣ, ɘ) või kirota e-ga. Vokaalharmoonian edepoolist e-d võidi kirotaq kah e-ga, a oll´ tendents kirotaq tuud poola muudu ie-ga.

Rassõ om inemisil usku, et mets~metz tartu kiräkeelen olõ-i tal´nakiilsüs, a tuud piässi lugõma [mõts].

 -ie om Agenda Parva (AP) tekstin üts viguriga asi, minka sõski joba Andrus Saareste ärq selet´. Tuu anna-i edesi korgõnõnut ülipikkä e-d, nigu või tundudaq. Ülipikkä hellü vai sõna kolmandat väldet and edesi hoobis tsirkumfleks (ˆ) tähe pääl. Ku pall´o sääne kolmanda välte helü 400 aastakka tagasi korõmbas läts, olõ-i mõõdõt. Kimmäs om, et -ie tuud nättüst es märgiq. Kuigi, inemise nimme kolmandan välten Peep om kirotõt Piep, sõs või jo tunduda, et märk külh. A ku näet, et ka inemise nimme Peedo om kirotõt Piedo... ?! AP tekstin om kirotõt ka kiëdä (kedä) ja miehele (mehele). Tulõ leppüq, et -ie man om tendents märkiq tuuga terävät edepoolist e-d, nii nigu poola kiräviie -ie vastas vinne jeele (e).

Muun osan om AP kiräviis ärq tiinnü vana kiräkeele uurjidõ kitüsõnaq ülivõrdõn. Ku nii hää kiräviis olõs edesi lännüq ja tuud ei olõs saksaperäsüisiga är tsurgit, sõs olõs lõunaeesti kiil joba hulga varahampa saanuq kõvas kiräkeeles.

y-ga AP tekstin om nii, et kui seod lukõq -ij, sõs saat õkva õigõ aru kätte. Taa om esiki parõmb ku ütskõik määne lõunaeesti vai eesti kiräviis täämbädseni pääväni.

Prooviq lukõq

Noq ku jo kiräviiest midägi tiiät ([-õ] kirotõdas e-ga, piäq meelen, a inämbäste om -e iks harilik [-e]!), või pruuvi näütüses abielutõotust lukõq, tuud puult, midä miis pidi papi ütlemise perrä kõrdama:

Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abi naises. Mina teota sinno armata, auvusta nink ütz heige abi elo sino-ga piddädä.

Eyka taha mina sinno maha yättä amak surmani.

Ni heigete olgu Jumal Isänd mino wâese henge man kui mina sedä söämest sulle teota.

Nigu nätäq, om 400 aastakka vana sõnavara arvu saiaq külh, ärq om kaonu sõna amak ’kooniq’. Sõna õigõ om kirotõt h-algusõga: heige. Sõnan isänd om -i madaldunu e-s: esänd, liitsõnast eyka om saanu ega ~ õga.

 

 Varatsõmbaq uurjaq

Agenda Parvat ommaq õkva pääle löüdmist häste uurnu timä arhiivist üleslöüdjä aoluulanõ Otto Freymuth ja murdõuurja Andrus Saareste. Mõlõmba tüü ilmu 1938. Üts, kiä ildamb viil midägi tähtsät keele kottalõ om tähele pandnu, om tartu kiräkeele uurja Jaak Peebo, ku tä kirot´ Vastse Tõstamendi saamisluku. Tõsõq autoriq (Vello Helk, Pomozi Piitre), ommaq analüüsnü aoluulist ümbrüst, kuis sääne hää keelega raamat Tartun sündü ja Braunsbergin ärq trükitüs sai.

Ärq trükitüs sai? Muuhulgan, lõunaeesti saavalõ käändele käänet passiiv Tahat sina ristitus saya? om AP-n kah olõman.

Kaasaignõ om Agenda Parva tartu kiil viil tuu poolõst, et sääl es märgitä üttegi hõkki. Urvastõn tüüd tennü Gutslaff mõnikümmend aastakka ildamb oll´ tuuga iks väega hädän. Timä ja inne tedä viil Sangastõ Rossihnius tahiq hõkki t-ga märkiq (sahkut ’saaguq’), a plaan laidõti mahaq, et sinnäq ei ollõv midägi vaia. Tuugi om traditsiooni alustus.

Raamadu "Agenda Parva" kaas. 

Pilt om peri: 

http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/agenda_parva1

Raamadu "Agenda Parva" sisulehekülg. 

Pilt om peri: 

http://etbl.teatriliit.ee/meedia/agenda_parva1/agenda_parva_lehekulg

Mitu õ-d um võro keeleh?

Täämbädse päävä võro keele kiräpildih um hariligult nätäq õnnõ üts õ. Naid õ-sit um tah õigõhe külh väega palľo, hulga inämb ku eesti keeleh, a vällä nägeväq naaq kõik iks õkva ütesugudsõq. Võtami vai näütüses sääntse õ-rikka sõnapaari ku kõgõ kõvõmb – kõik samasugudsõq õ-q. Päältnätäq.

Välläütlemise poolõst um taal ütel õ-tähel, vai õigõhe üteldäq külh õ-helül, midä taa tähega kirotõdas, siski kolm vähä esiqsugust helüvarianti. Noist ekäütte võidas mõnikõrd ka umaette tähega kirjä pandaq.  

Kõgõpäält, lisas niiüldäq hariligulõ ehk eestiperätsele õ-helü variandilõ (nigu sõnah mõts) um võro keeleh olõmah ka vähä korgõmba, i- vai ü-maigulidsõ kõlaga õ-variant (nigu sõnah mõni). Ku tuud eräle tähega kirotaq, nigu mõnikõrd tetäs, sis pruugitas tuus hariligult kas y- vai õ̭-tähte. Nii või mõnikõrd nätäq kiräpilti – kygõ kõvõmb, vai mõnikõrd ka säänest – kõ̭gõ kõvõmb.

Võrokõsõst suurõl eesti rahvustegeläsel Hurda Jakobil olľ naid võro õ-sit siski jo päält saa aastaga tagasi kiräpildih kogoni kolm – egä välläütlemisvariandi jaos uma: korgõ, i- vai ü-maigulinõ ũ, harilik õ ja edepoolinõ, e-maigulinõ ẽ. Tuud kutś Hurt umas tiidüslidses kiräviies. Timä kiroť sis taadsamma tah jo mitu kõrda läbi kirotõdut sõnapaari säänestmuudu: kũgẽ kõvẽmb. Samal aol umih egäpäävätsih, mittetiidüsligõh kirotuisih kiroť Hurt palľo lihtsämbähe ja väega eesti keele perätsehe, õkva niisama nigu olľ kombõs tuu ao tarto kiräkeeleh: kõge kõvemb.
 
Ku naaq esiqsugudsõq õ-q ja näidega kiräpildiq võrrõlusõs ritta pandaq, näütäseq nä vällä nii:
 
õ          kõgõ kõvõmb
y õ       kygõ kõvõmb
ũ õ ẽ    kũgẽ kõvẽmb
õ e       kõge kõvemb
 
Päält tuu um muidoki ka täämbätsel pääväl olõmah väega täpsit tiidüsliidsi kiräviise ehk transkriptsiuunõ. Noist üte, soomõ-ugri kiili uma perrä kirotõdas võro õ-helle i̮ e̮ e͔: ki̮ge͔ ke̮ve͔mb, ja tõõsõ, üleilmalidsõ täpsäkirotusõ (IPA) perrä ɨ ɤ ə: kɨgə kɤvəmb. 
 
i̮ e̮ e͔     ki̮ge͔ ke̮ve͔mb
ɨ ɤ ə     kɨgə kɤvəmb
 
Naidõ täpsidekirotuisi perrä pidänüq naih sõnoh külh viil mõni tõõnõgi asi vähä tõistmuudu, täpsämbähe, a mi egäpääväkiräviie jaos võõrambahe märgit olõma, a tuu um joba tõõnõ teema, midä nakka-ai tah parlaq putma.

Muidoki või tah viil küssüq, et koh vai kunas sis võro keeleh määnegi õ um? Väega lühkühe või üteldäq, et õ ja ũ (ku mi no näütüses Hurda Jakobi täheq appi võta) ummaq edimädseh silbih ja ẽ edimädsest silbist kavvõmbah (nt võrokẽsẽq kũnẽlẽsẽq). 

Korgõ ũ kotsilõ saa lihtsähe üldäq, et egäsugunõ edimädse silbi õ, miä um kas ülipikk (ehk 3. pikkusõh) vai inne nõnahellü (n, m), um korgõ ũ. 

Ülipikäq ũũ-q tulõvaq hariligult häste vällä sõnno käändmisega, näütüses: 

ülipikk               pikk                ülipikk
mũũk               mõõga           mũũka 
nimekäänüs     umakäänüs    osakäänüs

Lühküide korgidõ õ-dõ näüdüsses või tuvvaq ütskõik määntseq nõnahelle (n, m) iih olõva õ-ga sõnaq: sũna, nũna, ũng, kũnõlõma, tũmbama jms. 

Lisas um viil paar korgõ õ-ga sõnna, koh tuu ũ olõ-õi ülipikk ega ka mitte nõnahelü iih, a naih sõnoh olõ-õi taa ka õigõhe nigu õ, a hoobis i variant. Tuuperäst passis mu meelest õkvalt naih sõnoh tõisist tähist palľo parõmbahe pruukiq umalt olõmusõlt i-le lähkümbät y-tähte: sys, yks. Et neoq sõnaq võivaki periselt kah i-ga ollaq (sis, iks), sis muq käsi joht häste ei nõsõki naid õ-ga (vai ũ-ga) kirotama. Nii et ku mitte y-ga kirotaq, sis ma esiq parõmb pruugigi joba i-ga variantõ sis ja iks. Samma i-ritta käüväq viirtpiteh ka sõnaq nyna ja sysar. Noist edimäne um i-ga eesti keeleh (nina) ja tõõnõ soomõ keeleh (sisar).
 
Sääne lugu um sis seo võro õ-ga. Tedä um nigu üts, a ku lähkümbäst kaiaq ja kullõldaq, sis um tedä kolm. Õkva nigu võro keele uma õ-kolmainsus.

Sullõv