Ortograafilinõ dekolonisiirmine

Ildaaigo trehvssi lugõma ütte Loode Oliveri ütismeediäpostitust, koh tä and hää ja süämligu ülekaehusõ Ukraina rahvuslidsõ liikmisõ ja mõttõ tähtsäst keskusõst Lvivi liinast. Muuhulgah tuu tä umah luuh vällä, et torrõ om nätäq, ku ukraina nimmi kirotõdas eesti keeleh ukraina muudu (mitte Portnikov, a Portnõkov  jms). Tä nimmas, et sääntseq detailiq näütäseq avvostust ukraina rahva, kultuuri ja keele vasta ja pakk sääntse nättüse nimitüses vällä mõistõ ortograafilinõ dekolonisiirmine.

Taa herätäs mõttit ja köüdüssit. Taad mõistõt um mitmidõ rahvidõ kontekstih innegi pruugit, kasvai näütüses Filipiine tagalogi keele ja Hispaania kolonisatsiooni kotsilõ (Thomas 2007), a muusiäh um taa ortograafilinõ dekolonisiirmine mu meelest hää mõistõq ja peris pääväkajalinõ teema ka tuu man, miä sünnüs viimätsil aastakümnil võrokõisi ja võro keelegaq.

Kuiki meil Võromaal jm Lõunõ-Eestih peris säänest selgelt karmi rahvusvaihõlidsõh mõttõh kolonisiirmist olõ-õi olnuq, nigu näütüses Ukrainah, Saamimaal vai Ameerikah, a ka miiq maal um võro kiil, nigu Lõunõ-Eestih tõõsõki põlidsõq keeleq, eesti keele murdõs alandõt ja egäpäävätseh eloh suurõmbalt jaolt jo eesti keele vasta vällä vaihtõt. Ni võro keele jt lõunõeesti kiili riiklik tunnistaminõ ja haridustõ jm egäpääväello tagasituuminõ lätt parhilla väega vaivalidsõlt. Eesti riigivõimulõ vai vähämbält osalõ ammõtnigõst ja poliitikist paistus taa lõunõeesti kiili tunnistamisõ teema määntsidegi sissejuurdunuisi hirmõ ja mõttõmustridõ peräst väega vastakarva ollõv. Võrokõisi keelelist ja kultuurilist kolonisiirmist Eestih um umih kirotuisih kunagi nimmanuq Hennoste Tiit: „… kolonialistlikust lähenemisest, kuigi nõrgemal ja spetsiifilisemal kujul saame kõnelda ka eesti ühiskonna ja kultuuri sees, nt suhtumises võru kultuuri ja keelde.“ (2003) ja mitmit kaudsit vihjit toolõ löüd Lõbu Terje magistritüüst (Lõbu 2005).

Lisas um miiq, võrokõisi jt lõunõeestläisi man, nätäq peris tugõvat hindäkolonisiirmise juunt, inämb ku aastagasaa joosul meile tiidligult päälepantut mõttõ- ja tundõviit, koh eesti kiil ja asi um lõunõeesti inemiisi jaos edimäne ja kõgõ ülemb, ni võro (seto, mulgi, tarto) kiil ja asi hingitses õnnõ tuu vaŕoh ja um sakõstõ säältki jo pia tävveste kaonuq, tuu varjo ärki närvehtünüq.

Ummi latsiga uma keele asõmal eesti keele kõnõlõminõ, miä um täämbätsel pääväl võrokõisi (ja viil inämb tõisi lõunõeestläisi) man jo selgehe riigli, mitte inämb eräng, um sääntse innekõgõ keelelidse kolonisiirmise ja hindäkolonisiirmise edimäne ja kõgõ hullõmb uma keele häötäjä tunnus. A taal um ka muid tunnussit ja kõgõ muu hulgah tüküs taa ka ortograafia plaanih vällä lüümä.

Tahkotsil tulõ kolonisiirmise ja hindäkolonisiirmise kõrvalõ vahtsõst vällä tuvvaq dekolonisiirmise ehk koloniseeritüsest vallalõütlemise, hindä tuust vallalõpästmise mõistõq. Võro ortograafilidsõ dekolonisiirmise ehk mitte väega krampligult eesti kiräviieh kinniqolõmisõ ja tuu asõmal vähägi julgõmbahe võro keele uma moodu perrä kirotamisõ päätunnussõs ja väega tähtsäs hindätiidmise ja hindäuhkusõ märgis um viimätsel päält 35 aastagal selgehe olnuq kakkõhelü kirotaminõ q-tähega. Um olnuq ka palľo radikaalsõmbit võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsit (nt Helbi Tuuma kiräviis, miä lövvüs 1990. aastagal vällätulnuh I Kaika suvõülikooli ettekandidõ kogomiguh (KS 1990: 53–67)), a võro keele ummamuudu ja eesti keelest tõistõ olõmisõ päämädses kirälidses sümbolis um täämbätseniq pääväniq jäänüq siski q-täht. Näütüses ku ma olõ küsünüq ülikoolih tudõngidõ vai ütskõik koh miätaht muiõ inemiisi käest, miä um edimäne asi, miä näil võro keele man silmä vai kõrva jääs, miä võro kiilt eesti keelest ja tõisist keelist eräldäs ja vällä tuu, sis hariligult um iks edimäne vastus, et tuu um q-täht. Tõõnõ asi, midä viil vällä tuvvas, um õ-tähti rohkus, a õ-täht um ka eesti keeleh olõmah ja tuu umgi hoobis eesti keele edimäne ja kõgõ tähtsämb tunnus, tuu, miä inemiisil eesti keele man kõgõ edimält silmä jääs. Lihtsähe võro keeleh, a niisama ka seto ja kihnu keeleh, um õ-sit (nigu ka ä-sit ja ü-sit) viil hulga inämb ku eesti keeleh.

Tuu tiidmine ja tunnõq, et võro keeleh um üts helü ja täht – kakkõhelü ja tuu märkjä q-täht, midä tõisih keelih (päält seto keele) miiq ümbre olõ-õi ja tunnõda-aiq, ni et palľodõl võrokõisil um ka uhkustunnõq sääntse peris uma aśa üle, um tõtõstõ midägi säänest, nigu eestläisil um õ-tähegaq. Niisama tulõtasõq võrokõisi vaiõlusõq q-tähe üle ni võidõlus taa tähe iist ja vasta miilde eesti keele kunagiidsi edendäjide vaiõluisi ja võidõluisi Otto Wilhelm Masingu umal aol eesti keele jaos välläpakudu õ-tähe puult ja vasta. Tuud, üteh eesti vahtsõ, soomõperädse kiräviie vastavõtmisõga vana, śaksaperälidse asõmalõ, võisiki pitäq eesti keele ja rahva ortograafilidsõs dekolonisiirmises.

Ku noq eesti ortograafilidsõ dekolonisiirmise mant võrokõisi manoq tagasi tullaq, sis võrokõisi q-tähe puult ja vasta olõmisõ plaanih umgi mu meelest üte jao võrokõisi hindä keele ja hindätiidmise ortograafilidsõ dekolonisiirmise katsõq põrkunuq peris kõvva tõisi võrokõisi ortograafilidsõ hindäkolonisiirmise vasta. 

Tunnus ilmselge, et võrokõisi man tähendäski ortograafilinõ hindäkolonisiirmine innekõgõ q-tähe vasta olõmist vai mõnikõrd esiki taa tähe vasta aktiivsõt võitlõmist. Võrokõisi ortograafilinõ hindäkolonisiirmine või külh küündüdäq viilgi kavvõmbahe, esiki sinnäniq, ku võro keele kirotamisõ man sallida-ai mitte õnnõ taad ütte tähte, a mitte üttegi hariligust eesti keele kiräviiest tõistmuudu kirämärki, ka mitte üttegi üläkomma, olkõq sis pehmendüsmärgis vai kakkõhelü välläjätümärgis (säänest peris ekstriimset poliitikat um viimätsel aastakümnel küländ aktiivsõhe pruugit näütüses Võro instituudih palľodõ tekste ja välläandidõ kiräviie otsustamisõ man), a taa päämäne ja kõgõ levinümb tunnus um siski q-tähe vastalisus.

Kiräviie aśah umgi, nigu teedäq, võrokõisi hulgah kats liiri – q puult ja q vasta. Vastatsidõ leeri puult, kiä võivaq esiq ollaq muido küländ kimmämiilseq võrokõsõq, kuuld aig-aolt esiki peris kõvva q-tähe demonisiirmise juttu ja nõudmiisi taa tähe pruukmist piirdäq vai kogoni ärq keeldaq. Mille? Selle et eesti keeleh um q võõrtäht. Et eesti keeleh võro keelele umast kakkõhellü olõ-õi, sis olõ-õi sääl tuu jaos eräle tähte vaia. Ja eesti keele, meele ja ütiskunna mõotus võrokõisi üle um nii tukõv, et suurõl jaol näist um rassõ vai imelik umas võttaq, et võro keeleh või ollaq sääne asi tõistmuudu ku eesti keeleh, kuiki mi kiil um tõistsugunõ ja meil või tuu kirotamisõs ollaq vaia mõnt tähte, midä eesti keele ummi tähti hulgah olõ-õi. Nii et eesti keele sisseharinuq kommõq kandas automaatsõhe üle võro keele pääle ja ei nätäq võimalust, et võro keeleh ku umaette keeleh või mõni täht ollaq muu, ku hariliguh egäpäävätseh eesti keeleh kombõs. Nii et kuiki q-tähte um võro keeleh periselt kah vaia (vrd nt maa ja maaq, võta ja võtaq) ja tuu pruukminõ um lihtsä, selge ja ratsionaalnõ – umaette  vaba ladina tähistü täht, egäütel kerge klaviatuuri päält õkva kätte saiaq –, sis oldas umah meeleh nii eesti keeleh kinniq, ehk sis iks niivõrd  koloniseeridüq vai ka viil lisas hindäkoloniseeridüq (kas ortograafilidsõlt vai laembaltki), et ei tunnuq loomulik võro kiilt kirotaq esiki üte tähe võrra eesti keelest tõistmuudu. Nii umgi kõgõ suurõmbidõ vastatsidõ käest kõlanuq esiki umbõs sääntsit mõttit, nigu „q om kirvõs võro keele säläh“ vai et „võinu kokkoleppe märgis tetä suure q kujo ja tuu üten är palota“.

Piät ütlemä, et q-tähe vastalisus vai mõnikõrd harva ka õkva vihkaminõ um nättüs, midä lövvüs innekõgõ vanõmba põlvkunna hulgah. Tõõsõlt puult, noorõmbidõ jaos um taa tähekene inämbüisi ku mitte õkva äge ja ummamuudu, sis vähämbält neutraalnõ, ja aktiivsidõ puultolõjidõ jaos um taa aastakümnide joosul sõnaraamatidõ, oppusõ ja opiraamatidõ, ilokirändüse, internetisisu, egäpäävätside meile, sms-e jm võrokiilside tekste kaudu jo süvält sisseharinuq loomulik egäpääne asi, sakõstõ ka uhkusõ asi ja kimmäs osa umast võro keelest ja võro hindäpidämisest. Et seo luu teemas om ortograafilinõ dekolonisiirmine, sis või üteldäq kaq, et q um näide jaos – ka muq jaos, kiä maq kah sääntside inemiisi hulka kuulu – võro keele ortograafilidsõ dekolonisiirmise päämäne sümbol ja ka laembalt üts tähtsämbit võro sümboliid näütüses võro lipu, savvusanna, laulõ ja rahvarõividõ kõrval.

Võidas muidoki üteldäq ja kimmähe üteldäski, et ma olõ aśost võlssi arvo saanuq, tegelikkust käändnüq, rõhu võlss kotusõ pääle pandnuq ja tuu, miä periselt tähtsä, ilma tarvilidsõ rõhuldaq jätnüq. Võidas üteldäq, et ma olõ elitaarnõ, egoistlik ja rahvavastanõ ni olõ-õi q-tähe surmavast kah'olikkusõst võro keelele ja taa tähe mittepruukmisõ suurõst tähtsüsest võro keele pästmises arvo saanuq. No miä tetäq, ku mul ja mitmil muilgi inemiisil tõtõstõ sääntse üte „kah'oligu tähe“ vastadsõ tsensuuri ja hindätsensuuri tarvidustõ ja võro keele säänest muudu pästmise ideehte usko olõ-õi.

Võidas üteldäq ka tuud, et määntsestki võrokõisi kolonisiirmisest ja hindäkolonisiirmisest saa-ai ülepää kõnõldaq, ammuki sis määntsestki ortograafilidsõst (hindä)kolonisiirmisest ja dekolonisiirmisest. Võidas ja üteldäs jah, a siski um asja ka niimuudu võimalik nätäq, nigu tuud um seoh luuh nätt, ja kõgõst taast (de)kolonisiirmise aśast saa umal spetsiifildsel kujol ka võrokõisi man kõnõldaq.

Et seod juttu sai alostõdus Ukraina võrrõlusõga, sis tulõmiq kõrras viil tuu manoq kah tagasi. Ukrainaga võrrõldõh (üts-ütele saa-ai kimmähe võrrõldaq ja olokõrraq olõ-õi muidoki samaq, a selge paralliil um olõmah) olnuq ülevähpuul vällätuud võro keele q (vai mõnõl ütsikul ja hullõmbal kujol ka esiki üläkoma) vastalisus umbõs nigu ukraina keele kirotaminõ õnnõ vinne tähtiga ja üleskutsminõ üttegi ukraina umma, vinne keelest tõistmuudu tähte (ґ, є, і, ї) avaligult mitte pruukma, selle et nuuq ummaq terve elo Vinne võimu all elänüile ja vinne kiräpildiga harinuilõ ukraina inemiisile võõraperädseq.

Piät muidoki tunnistama, et ukrainlasõq olõ-õi, vähämbält mitte noq inämb, tõõnäolidsõlt joht nii süväste hindäkoloniseeridü ja vinnemiilses muudõdu mõttõilmagaq ku tuud tüküseq võro-eesti kontekstih parhilla olõma võrokõsõq uma inämbüisi väega eesti keele keskse keelelidse hindätiidmisegaq, koh eesti kiil nii kimmähe valitsõs, et võro keelele veidüq ruumi jätt, ni koh tuusama veidüki um palľodõl nii kõvva eesti keelele alaq hiidet, et julgu-ui vai mõista-ai eesti keelest ülearvo tõistmuudu, umma võro muudu ollakiq. Olkõq tuu tõistmuudu olõminõ kel sis määne – kas ummi latsiga vai ülepää tõisi inemiisiga uma keele kõnõlõminõ vai võro keele eesti keelest kasvai vähäkesegi tõistmuudu kirotaminõ.

Lõpõtusõs soovi julgõmbat ummamuudu olõmist, kimmämbät uma keele pruukmist ja tuu pääl püsümist, hüvvä kõrdaminekit hindä rahva, keele ja hindätiidmise nii ortograafilidsõst ku laembastki koloniseeritüsest vallalõpästmises nii ukrainlaisilõ, võrokõisilõ ku muilõ rahvilõ, kink uma kiil ja miil aoluu pöörähüisih mõnõ suurõmba naabri vai kavvõmbagi rahva ja keele alaq um hiidet, sattunuq vai mattunuq.

Sullõv

Lätteq

Hennoste, Tiit 2003. Postkolonialism ja Eesti. Väga väike leksikon. – Vikerkaar nr 4/5: 85–100.

KS 1990 = Kaika suvõülikuul. Valit tüü 6.–9. augustil 1989 Kaikal peet edimedsest võrokiilsest oppajide oppamisest. Tea Avarmaa, Kauksi Ülle, Madis Kõiv, Agu Vissel (toim). Tartu.

Lõbu, Terje 2005.  Regionaalsete joonte ühtlustamise katsed 1920.-1930. aastail Võrumaa hariduselu näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Thomas MC 2007. K is for De-Kolonization: Anti-Colonial Nationalism and Orthographic Reform. Comparative Studies in Society and History; 49(4): 938–967. doi:10.1017/S0010417507000813

 

 

i   ї   є   ґ

ľ  ś  ŕ  ’ q

õ  ä  ö  ü