Sissejuhatus
Täpsäle 400 aastakka tagasi, 1622, tull´ trüküst käsiraamat katoliku papi jaos, kon ommaq kõrvuisi liturgia tekstiq läti, tartu, poola ja saksa keelen. Seod või pitäq tartu kiräkeele alustusõs. Väega võimsas alustusõs, selle et lõunaeesti teksti om kirotanuq opnu inemine, kinkal taa kiil oll´ selge imäkeele tasõmõl. Piä kimmäle oll´ tuu autor üts noist, kiä opsõ Poola-aigsõn Tartu jesuiite kolleegiumin. Arvatas, et tä ollegi peri maarahva hulgast. Raamatit tävveligult tartu keelen, nigu näütüses katõkismus-lauluraamat, and´ Tartu kolleegiumi veliskund kah vällä, a nuuq olõ-i alalõ püsünü.
Kiräviis
Mu puult päälkirjä pantu kolmõ sõnaga fraas tiêeb sinno ensas iseloomustas tuud põhja, midä Tartu jesuiidiq keelele säädseväq. Kõgõpääst tiêeb, mitte tege. Sääne verbivorm kuulu üleminekimurdilõ lõunaeesti ja põh´aeesti vaihõl. Sukugi saa-i taa olla Otõmpää vai Sangastõ kandi kiil 400 a tagasi, selle et Otõmpääl kõnõldi 100 a tagasi kah iks tege.
-o sõnan sinno om kah traditsiooni alustus, et tartu kiil nakas´ pruukma peräsilbi o-d.
-õ kirutaminõ tähega -e sõnan ensas ’õnsas’ om kah üts tartu keele tunnusjuun. õ-d ehk vokaalharmoonian tagapoolist e-d (ɣ, ɘ) või kirota e-ga. Vokaalharmoonian edepoolist e-d võidi kirotaq kah e-ga, a oll´ tendents kirotaq tuud poola muudu ie-ga.
Rassõ om inemisil usku, et mets~metz tartu kiräkeelen olõ-i tal´nakiilsüs, a tuud piässi lugõma [mõts].
Muun osan om AP kiräviis ärq tiinnü vana kiräkeele uurjidõ kitüsõnaq ülivõrdõn. Ku nii hää kiräviis olõs edesi lännüq ja tuud ei olõs saksaperäsüisiga är tsurgit, sõs olõs lõunaeesti kiil joba hulga varahampa saanuq kõvas kiräkeeles.
y-ga AP tekstin om nii, et kui seod lukõq -ij, sõs saat õkva õigõ aru kätte. Taa om esiki parõmb ku ütskõik määne lõunaeesti vai eesti kiräviis täämbädseni pääväni.
Prooviq lukõq
Noq ku jo kiräviiest midägi tiiät ([-õ] kirotõdas e-ga, piäq meelen, a inämbäste om -e iks harilik [-e]!), või pruuvi näütüses abielutõotust lukõq, tuud puult, midä miis pidi papi ütlemise perrä kõrdama:
Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abi naises. Mina teota sinno armata, auvusta nink ütz heige abi elo sino-ga piddädä.
Eyka taha mina sinno maha yättä amak surmani.
Ni heigete olgu Jumal Isänd mino wâese henge man kui mina sedä söämest sulle teota.
Nigu nätäq, om 400 aastakka vana sõnavara arvu saiaq külh, ärq om kaonu sõna amak ’kooniq’. Sõna õigõ om kirotõt h-algusõga: heige. Sõnan isänd om -i madaldunu e-s: esänd, liitsõnast eyka om saanu ega ~ õga.
Agenda Parvat ommaq õkva pääle löüdmist häste uurnu timä arhiivist üleslöüdjä aoluulanõ Otto Freymuth ja murdõuurja Andrus Saareste. Mõlõmba tüü ilmu 1938. Üts, kiä ildamb viil midägi tähtsät keele kottalõ om tähele pandnu, om tartu kiräkeele uurja Jaak Peebo, ku tä kirot´ Vastse Tõstamendi saamisluku. Tõsõq autoriq (Vello Helk, Pomozi Piitre), ommaq analüüsnü aoluulist ümbrüst, kuis sääne hää keelega raamat Tartun sündü ja Braunsbergin ärq trükitüs sai.
Ärq trükitüs sai? Muuhulgan, lõunaeesti saavalõ käändele käänet passiiv Tahat sina ristitus saya? om AP-n kah olõman.
Kaasaignõ om Agenda Parva tartu kiil viil tuu poolõst, et sääl es märgitä üttegi hõkki. Urvastõn tüüd tennü Gutslaff mõnikümmend aastakka ildamb oll´ tuuga iks väega hädän. Timä ja inne tedä viil Sangastõ Rossihnius tahiq hõkki t-ga märkiq (sahkut ’saaguq’), a plaan laidõti mahaq, et sinnäq ei ollõv midägi vaia. Tuugi om traditsiooni alustus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar