Paar palviid vanavarakorjajilõ

 Aastak oll´ 1888, ku tull´ vällä (postilehen „Olevik”) Hurda Jakobi üleskutsmine „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Hurt pallõl´ periselt kattõ asja: rahvakeele ja rahvamälehtüisi ülestähendämist. Kas tuu om kokkotrehvämine, et paar ja kats siin ütte ja samma hulka nimetäseq? Või-ollaq kah, selle et nii talina ku võro keeli saasõ paar tähendädäq külh kattõ, aga ka veetse suurõmbat nummõrd. Õnnõ talina keeli mi olõmõ harinu mõtlõma, et paari mano käüvit sõnno käänetäs mitmusõn, ku paarin olõvaq aśaq kääväq kokko (’paari(s)’, näütüsest paar kindaid), ja ainsusõn, ku nä omaq õnnõ osa suurõmbast hulgast (paar päeva). Esti rahvakeelin või asi ollaq tõistmuudo, nigu näütäseq ka „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Vanapärase võru murde sõnaraamat”. Paari mano käüvit sõnno saat käändäq mitmusõn, ku jutt om ’katõst’ vai ’katsikist’ (võro keeli lammas tõi paari poigõ vai ka osti üte paari põrsakõisi), a sama häste passis mitmusõn käänmine ka sõs, ku jutt om ’paarist-kolmõst’ (saarõ keelen omal olnd paari räimid panni pöhjas, võro keelen: mi sei tuu paar räimekeisi arq). Võro kõnnõkeelen või ollaq tuu muud kah joba unõhtunu, nii et pand imehtämä, ku loet ao- vai pikkusõmõõta kottalõ, et paari päivi peräst massa sullõ arq vai paar verstu iks saa Puspurilt Plaanile. Vet Hurt om uman üleskutsmisen tal´tanuq kotost tutva moodo perrä: ku vaja kõnõldaq katõst(-kolmõst) aśast, sõs tä tarvitas mitmust, nigu paar palvi(i)d.

Hurt pallõs koŕataq rahvamälehtüisi ja sääl üleskutsõn ütles tä noode kottalõ vällä sõna vanavara. Mi olõmõ harinuq võtma sii sõna mõlõmbit puuli õkvatähendüsen: vara, miä om jäänüq vanast vai om peri vanast aost. Vara nigu näütäsi häädüst (iks vana vara, mitte vana koli), aga nigu annassi ka mõistaq, et tuud saa-ai vahtsõ ilma aigo inämb pruukiq nii nigu inne: tuu om ’saisma jäänü vara’. Üts löüdmine pand´ mu kaema taa aśa pääle hoobis vahtsõ silmäga. Põlva kihkonnan, õkva Hurda Jakobi naabrikülän At´stõn (Adistõn) elli hää laulja ja jutukõnõlõja Rammo Ann. Joba 1938. a. võõti tä juttu helüplaadi pääle. Üts ülesvõet jutt oll´ pininokest, kiä inemiisi nuumssivaq, et näid perän praadist tetäq. Sääl jutun pässiq nääde vangiq pagõma ja ku pininokiq kaema lätsiväq, oll´ ait joba tühi ja kõik vanavara vällä joba äräq joosnuq. Nii et vanavara tähendäs siin selgehe ’tagavara’. Tuu om midägi, miä tege su olõmise kinmäst ja om mõtõld tulõvaol tarvitamisest. Naksi otśma, kas tuu tähendüs ka muialt vällä tulõ. Esti Keele Instituudist vastati mu pallõmise pääle, et inämbüsi om tuu sõna külh köödet tähendüsega ’rahvalooming, muinsusesemed’, a Muhumaal om sõski üteld ma pane selle omale vanaks varaks (’tagavaraks’). Edesi: Wiedemanni sõnaraamat kuulut´ kah, et vanavara on Vorrath, tuu tähendäs ’tagavara’. Ja kõgõ viimätse kinnitüse and´ Esti Rahvaluulõ Arhiivist üts Vahtsõliina jutus, kos kõnõldi näläao kottalõ, et „niikavva iks eleti, ku viil mõnõl vannavarra oll´”. Jah, hääq võrokõsõq, kooniq om vannavarra, seeniq elämeq!

Urmas