Ei viisiq-sutaq vai ei jovvaq-kõhtaq?

Võro viismä, sutma um innekõgõ eesti viitsima. 
Võro joudma, kõhtama um eesti suutma, saama, jaksama. 

Õkva loi Näovihost Sarvõ Õie setokiilset juttu "Viisi-i, suta-ai". Tä kiroť sääl nii: "Mõntkõrd tulõ külge kiusaja Laiskus. Vots sis viisi-i midägi’ tetä’, suta-ai kohegi’ minnä’. Vaehtõpääl piat võtma vasta laisaelo. Laiskusõl om uma plaan, uutkõ’, uutkõ’, umadsõ’, kül’ tä joud ka’ kõigi tii’ mano. Proomkõ’ õks kotoh olla’ ku tä tulõ, sis om hüä videldä’ ja laisapäivi pitä’."

Väega õigõhe kirotas. Mul um peris sakõstõ kõrva-silmä jäänüq, et seo ilma aigo tükütäs võro ja seto keeleh kah eesti keele perrä mõtlõma ja ütlemä, nigu olnuq sutma sama ku eesti suutma. A tä olõ-õi. Sutma um võro ja seto keeleh iks edimält ja innekõgõ sama ku viismä, nigu taastsamast jutukõsõstki tuu ilosahe vällä tulõ. Ja eesti keele ei suuda um miiq keeli ei jovvaq vai jovva-aiq.

Peris puhtani essütüssõnos ei saaq seod sutma – suutma sõnapaari pitäq, selle et esiki "Võro-eesti-võro sõnaraamatuh" lääväq näide tähendüseq viirtpiteh kokko. Nii lövväki-i seod paari "Võro-eesti essütüssõnaraamatust". A vähekese essütäjä taa täämbädse ao pruukmisõ man siski um ja tuuperäst väikut seletüst taht.

Tõõnõ sõna, miä eesti suutma võro vastussõs häste passis, um kõhtama. Et maq inämb ei kõhtaq – ma enam ei suuda. Seo kõhtama um külh sääne väega vana ja unõhtõt sõna, midä täämbätsel pääväl kiäki väega inämb ei tiiäq. Vanõmbah võro keeleh um taa siski olõmah olnud. Niisama või tedä vanast tartokiilsest vahtsõst testamendist löüdäq, näütüses Matteusõ 5:36 (kaeq pilti). Eestikiilseh uueh testamendih um seo kiräkotusõ kõhtama vastus külh hoobis saama vai võima, a lätt jo taagi suutmisõ tähendüsega peris ilosahe kokko. 

Mu meelest um kõhtama nii hää ja illos vana uma sõna, et taad võisiq täämbätsel pääväl vahtsõst julgõmbahe pruukma naadaq.

Sullõv