Hääd vanaimäkeelepäivä!

päivä imäkeelepäiv

üüse imäkeelekuu

kest viil mitukümmend päivä

selle et om parla nuur

Nii ma kunagi kiruti. Vast tahtsõ sõs üles kutsuq, et inemine, kõnõlaq perre ja sõpru ringin umma võru imäkiilt kasvai nelitõistkümmend päivä takastperrä, ku olõt imäkeelepääväst määnestki herätüst saanuq.

Viil rohkõmb aastit olõ ma kõrranu mõtõt, et katski lännüt võru keele edesiandmist perre seen saa är paigadaq, ku tetäq selges, et latsõlatsiga kõnõlaminõ om egä vanaesäs vai vanaimäs saaja võrukõsõ põlvkundlik avvukohustus! Põlvkundlik tähendäs, et võimalus om vallalõ õnnõ uman aon, katõkümne edimädse aastasaa edimäidsil nelläl kümnendil. Ku vanavanõmbis saaja põlvkund, naasõq ja meheq, kiä ommaq mu hindä iäkaaslasõq, seo ao mahaq makasõq, sõs uut võru kiilt päsemäldäq välläkuulminõ. Vana Võrumaa sümbolis om võru kiil´ joba saanuq, a halvõmbal juhul lätt taa edesi havvakivi, mitte elävä keele tähendüsen.

Miiq põlvkunnan, sündünüq 1960-nil ja 1970-ndil om võru keele mõistjat iks viil tuhandit. Miihhi rohkõmb, naisi vähämb, a nuuq naasõq, kiä ommaq, ommaq tõnõkõrd umbõ hää võru keelega. Miiq põlvkunnan, ku miiq latsõq latsi saavaq, om vanavanõmbidõ üldine prestiiž korgõ – mi olõ umma tüüellu alustanuq vahtsõl Eesti aol, olõmi saanuq vällämaal oppiq, ilma piten ringi reisiq ja varandust kor´adaq, uma kodudsõ maa häid külgi tunnõtama oppiq ja muumaalaisi pümme ull´usõ üle irvadaq, olõmi saanuq säändse elukotussõ nigu tahami, ütskõik kas sõs Võrumaal vai mõnõ suurõmba liina küle all. Kõikil muiduki ei olõq ütteviisi häste lännüq, a parladsõn sõaolukõrran saami arvu, et olõ-i põhjust olnuq nuristaq kah.

Hää hindätunnõq om suurõs abis tuu lükke tegemisel, et ku sullõ latsõlast edimäne kõrd nätäq tuvvas, sõs nakkat timäga kõrraga võru kiilt kõnõlama. Õkva kõrraga pääle naadaq om hulga lihtsämb, ku perän hindä keelevalikut ümbre kõrraldaq. Sakõstõ om miiq latsi latsõsaaminõ sääne õnnõlik juhtuminõ, et mitu põlvkunda eläski kuun. Sääl om kah hää algusõst pääle vanavanõmba keele pääle jäiäq, selle et sündünülats võtt asja iks nii: üts inemine, üts kiil´. Ku last tuvvas küllä ja jäedäs hoitaq, sõs vana tutva asi: vanaimä puul mamma ja papa kiil´.

Ku su latsõ kaasa om tõsõst rahvusõst, sõs tuugi ei takistaq latsõlatsõga võru keele kõnõlamist. Märgiq perrä, et õnnõ su käest tä või tuud saiaq, kõgõ erilidsemb vara, mis sul ülepää andaq om. Küll tõsõq vanavanõmbaq oppasõq umma kiilt ja küll latsõ kasumisõ keskkund and tälle hää eesti keele mõistmisõ. Ja noh, ku tuu kasumisõ keskkund om mõnõl tõsõl maal, sõs saa latsõst nigunii tõsõ maa inemine. Ja tuugi om hää. Pääasi et inemine saa.

 

Evar