Mineväst ja tulõvast, innetsest ja järgmädsest võro keelen

Ku kerge sii kyik paistus talina keeli: eelmine nädal, eelmine kord, eelmine heinakoorem... A kuis üldäq võro keeli? Siist ja säält joba kuulõ inneolõmadaq synna iilmäne. Selle et rassõ om tõõńekõrd toimõ tullaq katõ keele vaeht karatõn, ku alati olõ-i üte tal´na syna vastussõst ütsaańus võro syna. A võro keelen om ummõhtõ olõman minevä/tulõva nätäl ja minevä/tulõva kõrd! Tiiäte iks, et ka tal´na keeli saasõ ollaq mineval nädalal? Võit aomäärüsen tarvitadaq kogoni nimikäänüst, nii nigu võro keelengi (see juhtus) mineva nädal. Mineva kord om külq tal´na keelele võõras, innemb üteldäs läinud korral. A võro keelen saa-ai jo üteldäq minevä lehekülg, ei ka minevä hainakuurma? Õigus külq, siin ütelüisin olõ-i tegemist aosynnoka. Kas mi kiil sys omgi nii vaene, et tulõ siiäqkottalõ laańataq midägi tal´na keelest? Peläku-i! Kaeq vai internetist Umma Lehte. Sääl juhatadas sinno liikma edesi (järgmäne lugu) ja tagasi (üts lugu tagasi). Ja esti-võro võrgusynaraamatust lövvät näüteq: eelmine lehekülg, eelmisel leheküljel – ütś lehekülǵ tagasi; eelmisel päeval – päiv inne; eelmine õhtu – õdak inne; eelmisel ristmikul – viimädse risťtii pääl. Nii ta om, et viimäne olõ-i jo alati tuu kygõ viimäne. Mõtlõq kasvai tuu pääle, midä tähendäs: Viimäne kõrd kynõlime...

A iks paistus, et midägi om nigu puudus ka sellest võrgusynaraamatust. Ku järgmäne om mii uma syna, kas ei piässi tälle mii keelen olõma ka üts selge vastandsyna, nii nigu tal´na keele eelmine? Paistus, et iks om kah, a mi olõmõ naanu tuud unõhtama. „Eesti murrete sõnaraamat” and võro synalõ inneskine kolm tähendüst: ’äsjane’; ’eelmine’; ’endine’. Kaeq näütelausit: Juurõtuss um tahass vanast, inneskidsest leeväst Rõu; Inneskine [haina] `ku̬u̬rma oĺl tu̬u̬rõmp Vas. Mynõn kihkonnan om tuu syna veetse tõistmuudo: Harglõn enniskine (meil jäi tu̬u̬ eńniskine jutt poolikulla), Karulan (ka Harglõn) ennine, Räpinän innene, Vahtsõliinan innine.

Ja peräkõrd, ärme unõhtamõ ummi ja häid vahtsõt ja vanna: Lääme jälq tagasi vana leheküle pääle! vai: Võtamõ vahtsõ leheküle!. Vai vana haańakuurma oll´ joba küünü aet, ku vasnõ peräle jõuśe. Ku võro keelen saat inneolnuid ja peräntulõvit asjo üteldäq nii mitond muudo, sys olõ-i kiil joht vaesemb, innemb om hoobis rikkamb.

Urmas