Lõunõeesti keeleq ja rahvaq I

Kuis meid kutsut um?

Lõunõeesti kiili ja naidõ kõnõlõjit um läbi ao mitund muudu jaet ja kutsut. Kõgõ vanõmb teedäq uma nimi um keelel maakiil ja rahval maarahvas. Võõridõ jaos um taa inämbüisi olnuq lihtsähe eesti kiil ja rahvas eestläseq, kuigi ütsil vai tõisil naabriil um Eestimaa, eesti rahva ja keele jaos jo vanast aost tävveste uma sõnatüvi olõmah olnuq – suumlaisil viro, lätläisil igaunija, vindläisil tšuď.

Perähpoolõ, 19. aastagasaa rahvuslidsõst heränemisaost pääle, um maarahvas esiq kah, nii Põh́a- ku Lõunõ-Eestih, hinnäst eestläisis ja umma kiilt eesti keeles kutsma naanuq. Vällä arvaduq setoq, kiä ka jo sada aastakka tagasi ummaq hinnäst pidänüq mitte eestläisis, a setodõs ja umma kiilt seto keeles.

Tarto liina ja Tartomaa ni uma vana lõunõeesti tarto kiräkeele perrä ummaq ka võrokõsõq ja tartogõsõq umma kiilt lisas maakeelele täpsämbähe tarto maakeeles ehk tarto keeles kutsnuq, ni esiqhinnäst tarto maarahvas. Edimädse maakiilse aolehegi nimi olľ Tarto Maarahva Nädälileht. Tuu leht olľ tarto kiräkeeleh ja tuud loiq ku umma kiilt nii tartlasõq ku võrokõsõq.

Ildampa, ku 18. aastagasaa lõpuh vana Tartomaa lõunõotsast luudu Võro liina ja maakunna nimi 19. aastagasaa seeh jo inämb juurdudaq joudsõ, naatiq sääl maakunnah umma kiilt võro keeles kutsma, ni esiqhinnäst võrolaisis vai võrokõisis.

Ku Lõunõ-Eesti keskjakko jäävide võro ja tarto keele ja rahva nimeq tulõvaq liinanimist, sis peris umaette rahva- ja keelenimi um lisas peris hummogunukah elävile setodõlõ ka Lõunõ-Eesti õdagunuka maarahval, kedä naati määnegi aig kutsma mulgõs ja näide kiilt mulgi keeles. A olkõq mulgiq, tartogõsõq vai võrokõsõq, kõik nä ummaq lisas umalõ kitsambalõ hindätiidmisele pidänüq hinnäst laembah plaanih maarahvas, ja rahvuslidsõst heränemisest pääle eestläisis.

Neli kiilt ja katsikhindäpidämine

Taa aoluulidsõ põh́a pääl um meil sis täämbätsel pääväl inemiisi hindäpidämise ja hindänimitämise perrä väega selgehe olõmah neli lõunõeesti kiilt ja rahvast. Vai sis rahvakilstu vai hõimo, nigu naid kah mõnikõrd nimmat um. Peris umaette rahvas pidäväq naist neläst hinnäst õnnõ setoq, samal aol ku võrokõsõq, nigu ka tartogõsõq ja mulgiq, pidäväq hinnäst osas eestläisist. Ni tegeligult tegeväq tuudsamma ka üts osa setodõst.

Või üldäq, et lõunõeesti kiili kõnõlõjil inemiisil um katsikhindätiidmine – ütelt puult hindä riigi- ja rahvustiidmine, miä um eesti, ja tõõsõlt puult piirkundlinõ ehk paigapääline hindätiidmine, miä um mulgi, tarto võro vai seto.

Võrokõisi kotsilõ um seo saiso joba 1989. aastagal, edimätseh võrokiilseh suvõülikoolih, küländ täpsähe kokko võtnuq Kama Kaido, kiä um ütelnüq, et võrokõisi tulõ pitäq eestläisi subnatsioonis ehk allrahvusõs, kiä ummaq külh osa eestläisist, a kink kiil um umaette õdagumeresoomõ kiil.

Lõunõeesti keeleq tõisi õdagumeresoomõ kiili hulgah. Puu ossõ argnõminõ näütäs vanno hõimokiili argnõmisõ vannust. Puu leheq näütäseq täämbädse päävä kiili ni näide suurus kõnõlõjidõ arvo. Nigu lehti suurusõ perrä aimadaq või, um lõunõeesti keelerühm õdagumeresoomõ kiili hulgah kõnõlõjidõ arvo poolõst päält soomõ ja eesti kiilt üteh kaŕala kiiliga kolmanda-neländä kotusõ pääl.

 

Sullõv

Jutt lätt edesi järgmäidsih võro keele blogi postituisih. Kullõldaq saa tervet seod lõunõeesti kiili ja rahvidõ luku Helüaida tiidüsjutu jaost.