Kaudõnõ kõnnõviis
Võru kiil om mitmõn mõttõn väega rikas. Üts sääne rikkus om võimalus tegusõna man näüdädäq, et teedüs om saad muialt, kink kolmanda käest, kõnõlõja ei olõq tuud esiq nännüq. Vai ku om, sis taht kullõjalõ üteldäq, et õks kost muialt. Tuu kotsalõ üteldäs kaudõnõ kõnnõviis, näütüses Soomõn ollõv täämbä illus ilm. Kaudõnõ kõnnõviis ei olõki maailma keelin nii harilik: suurõn andmõbaasin Grambank, kohe om korát teedüst satu kiili kotsalõ, om 1000 säänest kiilt, kon niiviisi saadut teedüst tegusõna man näüdädäq saa-aiq, ja 429 säänest, kon saa. Võru kiil om rikkamba kolmandigu seen!
Ja võru kiil om viil nii rikas, et sääntsit tunnussit om kolm.
Üts sääne tunnus om -v:
- Ku palulutikas pandav inemist, siss tuu kuulõv äräq.
- Hailihavürfli ollõv tervüsele väega hää ja tekev sooligu puhtas.
Tõnõ sääne tunnus om -vAt, midä om ka eesti kiräkeelen lajalt löüdäq:
- Sääl olõvat kunagi üts inemine ärq koolnuq.
- Kes võlssi vannuss, tuul jäävät kooldõh suu lakja.
Ku -v ja -vAt ommaq tunnõduq egäl puul, kon võru kiilt kõnõldas, sis om viil üts lõpp, midä väega lajalt ei tarvitõdaq: -bEv. Ku võru keelen on muidu harilik tullõv ja jäävät sis Mõnistõ, Varstu, Tsooru ja Urvastõ kandin ei olõq sukugi võõras, ku üteldäs tulõbõv ja jääbev. Mõnikõrd om kirutõt, et -bEv om õnnõ Hargla keelepruugin ja õnnõ üte tsilbiga sõnun, nigu juubõv vai käübev, a tuu ei olõq õnnõ nii. -bEv või ollaq väega esiqsugumaidsi struktuurõga sõnun õkva nigu -v vai -vAt. Nii olõ ma viimätsil aastil inemiisi suust kirjä pandunuq sääntsit lausiid:
- A tiä ollõv hää miis – ei juubõv, ei tsuidsutabõv.
- Aastan kuulbõv 7500 inemist süämehaigustõ.
- Egaq taa puusaluu kulubõv vannusõgaq.
- Tä eläbev põrõld sääl hooldõkodun.
Paistus, et võru kiil om nii rikas, et saat esiq valliq, kas ütlet elläv, elävät vai eläbev. Õnnõ et olõbõv om külq peris võõras ja andsak vorm, olõ-õiq säänest viil kuuldunuq.
Janek
