Ku tahamiq võro keeleh katś vai inämb asja vai inemist kõrvuisi pandaq ja naid umavaihõl võrrõldaq, sis om tuus jaos peris mitu võimalust. Või vällä üldäq, et tuu om vähämb ja tuu suurõmb, aq sääne om küländ pikk. Lihtsämb om pruukiq mõnd võrdõlõmiskonstruktsiuuni. Näid om võro keeleh kolm tükkü, minkast katś ommaq säändseqsamaq ku eesti keelehki:
1) umahussõna om keskastmõh (nt suurõmb, magõhõmb, vanõmb) ja tuu, millega võrrõldas, om osakäänüsseh, nt veli om katś aastat minno vanõmb, mi pini om kõvva vähämb tuud pinni. Nigu naist näüdüssist nätäq om, või tuu, millega võrrõldas, ollaq nii keskvõrdõh umahussõna iih ku takah. Eesti keeleh säänest võrdõlõmist ei pruugitaq, aq näütüses soomõ keeleh om taa külh olõmah (nt veljeni on minua kaksi vuotta vanhempi). Panõ siiäq viil üte näüdüsse, mis om 1960. aastaga Rõugu kihlkunnast üles kirotõt: nüssik oll´ suurõmb kippi;
2) umahussõna om
keskastmõh ja tuu, millega võrrõldas, om seestkäänüsseh, nt tuu oll´ must kolm aastakka vanõmb,
tuu oll´ vähämb ka küll meist. Mõlõmbaq nuuq näüdüsseq ommaq üles kirotõdu
Vahtsõliina kihlkunnast. Sääne võrdõlõminõ om õkvalt säänesama ku eesti
keelehki;
3) umahussõna om
keskastmõh ja tuu iih, millega võrrõldas, om sidesõna ku, nt taa oll´ nigu pehmemb
ja magõhõmb ku taa õluq, pikemb iks oll´ ku taa pliit, nimäq olliq viil
pall´o vaesõmbaq, ku maq olõ. Jälkiq om säänesama võimalus olõmah ka
eesti keeleh.
