Naist katõst juuskmisõga mängust om teedäq, et võrukõsõq tundsõvaq naid säändse nime all ildambalt 1930. aastil. Ma esi olli lats 1970. aastil ja samaq nimetüseq olliq iks põhilidsõq. Kuis nüüt om, tiiä eiq joht, või ollaq, et Tal´na puult levinü kull ja uka-uka ommaq joba vanaq nimetüseq vällä söönüq. A mänguq elässeq iks ja näide nimeq ommaq nigunii kõikaig lainatuq.
Leka om lihtsä mäng. Üts lats pandas lekas, tä piät tõisi takan ajama ja ku tä kedägi ärq pututas, sõs hõikas “Leka!”. Tuust pääle om kätte saadu mängjä leka ja mäng lätt edesi. Lekat om hää mängiq näütüses tarõn vai klassitarõn, sõs ei saaq väega kaugõlõ är paedaq.
Kõgõ vanõmbaq mälehtüseq mängust nimega leka om kirja pandnu võrukõnõ Rinne Anni, kiä sündü 1913. aastagal Peterburin, elli sääl 1920. aastagani ja mängse lekat vinne latsiga. Sõna peritolu ommaq är seletänü Meeli Sedrik ja Udo Uibo 2019 aastagal [1]. Nimelt om sama mängu nimetüs vinne keelen лепки vai ляпки. Loosiga valitas üts, kiä om ляпка ja nakkas tõisi püüdmä. Arvada, et nimetüs lainati sõs keelevarjandsist, kon mäng om лепки ja püüdjä om лепка, selle et - я- kõrral pidänü lainsõnan olõma -ä-, mitte -e-. Mille lainsõna om leka ja mitte näütüses .lepka? Tuu või ollaq kipõstkõnõlamisõ muutus, kon nõrgõmbas jääs väldeq ja katõst kõrvuisi peethelüst jääs alalõ üts.
Trihvaa om käkmise ja juuskmisõ mäng. Lepütäs kokku määnegi puu vai saina osa vai kõgõ hariligumbalt huunõ usś, mink pääl kätt hoitõn piät püüdjä (trihvaa) näoga saina poolõ lugõma kokku lepitü arvuni (nt 50). Tõsõq mängjäq käkväq hinnäst ümbrüste ärq. Meil Horma külän mängiti nii, et ku püüdjä kedägi ärq näge, piät tä hõikama nime ja “trihvaa!” Nii püüdjä ku püütäv pruuvvaq sõs juuskõq ussõni. Ku püüdjä jõud inne ussõ ärq pututaq, hõikas tä püütävä nime ja “kinni!” Ku püütäv jõud inne, hõikas tä “Trihvaa kinni!” Ku kinkalgi püütävist lätt kõrda salaja ussõlõ ligembäle hiiliq ku püüdjä, saa timä trihvaa kinniq lüvväq ja mängu võitjas. Mängust om ka hulga tõistmuudu riiglidõga varjantsõ, nii nigu uka-ukalgi. Tähtsä ilmanägemise vaih om tuu, et põh´aeesti ukakan üteldäs “Mina prii!”, a Võrumaa trihvaan lüvväs trihvaa ehk võimupositsiooni valdaja kinni.
Trihvaa nimest ommaq kirutanuq Reet Bender 2019 [2], Taavi Pae 2021 [3] ja kõgõ põhjalikumbalt Astrid Tuisk 2024 [4]. Tävveste selgele om taa olnu baltisaksa latsi mäng ja kandnu näil nimme Trivater [trifaater]. Et Tal´na eestläseq ei olõq ildamba trihvaa nimme tundnu, om veidükese andsak, selle et baltisaksa kultuur oll´ küländ üteline. Noh, vast oll´ Tal´na tõtõst veerepäälsemb kotus ku Riia ja Tartu. Nime kottalõ om Pae arvanu, et vast tulõ taa saksa sõnast treffen ‘kokko saama, pihta saama’. Bender om edesi andnu sakslaisi mälestüisi mängmisest ja tugõnu Oskar Masingu seletüst, et -vater tulõ alambsaksa sõnast vaten ‘fassen (kinniq haardma)’. Tuisk om jõudnu mängu nime seletüseni numbrilugõmisõ kaudu.
Nimi trifaater tulõgi mängun tarvilidsõst lugõmisõst, a mitte sukugi alambsaksa keele muudu, innembi iks vahtsõ ao baltisaksa, selle et alambsaksa vri [frii] ‘vaba’ asõmal om pruugit sõnna frei [frai] ‘vaba’. Küll om numbriid loet “vanna” muudu. Ettekujutus tuust olõssi sääne: En, zwo, tri, frei! ‘üts, kats kolm, vaba’. Rutatõn lugõmisõ [trifrai] omgi andnu kuun sufiksiga mängu nimetüses [trifaater]. Et asi nii om, tuud tugõ ka Tuisu artikli üts näüdus, kon Hallisten om om mängit reivaatert (drei + frei + ter), drei ‘kolm’ vahtsõ ülembsaksa keele muudu.
Ring saa täüs, ku lukõq muudsa ao Saksamaa mängu kirjeldust, kon inne püüdjät koduni jõudja hõikas: “Eins, zwei, drei alle Frei!”. Minupoolinõ olõtus om viil, et baltisaksa latsi hulgan oll´ tä pääle säänest saavutust *Dreifreiter ehk Trivater ehk mängu võitja. Võrdlõ jefreitori alussõs olõjat saksa sõaväe aukraadi nimetüst Gefreiter, miä algusõn tähend ‘vabaslastu’.
Saarõ Evar
[1] Sedrik, Meeli, Udo Uibo
2019. Trips, traps, trull, sina oled kull. – Keel ja Kirjandus 6, lk 487–488.
[2] Bender, Reet 2019. Baltisaksa lastemängudest ja liisulugemissalmidest Alfred Schönfeldti sõnaraamatuarhiivi näitel. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 2018, lk 71−72, 92.
[3] Pae, Taavi 2021. Viguriga kaardid:“Trifaa!“ või „Uka-uka!“? – Postimees,
15. mai.
[4] Tuisk, Astrid 2024. Trihvaa, uka-uka ja teised peitmismängud Eestis 20. sajandil. – Mäetagused 89, lk 21–50.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar