Pagõma ja kargama kolmõ keele võrdlusõn

Pagõma om üts võru keele sõna, mink seen parladsõ ilma tegelik olõk piaaigu kõgõ parõmbalõ vällä paistus. Sõa iist paenuid om meilgi Võrumaal joba liinu ja alõvidõ pääl nätäq, näid saa asjuga avitaq, näide elu- ja koolimurridõ üle pääd murdaq, ummi mõttit Eesti valitsusõ ja umavalitsuisi suunan vällä kõnõldaq. 

„Paenuid?“. Ohoh, kuis sõs nii? A om külh nii. da-tegevüsnime vanõmb kuju om paedaq. Piaaigu nigu soome keele paeta ja kavvõmbal eesti keele da-infinitiivist põgeneda. Kukki, ka soomõ keelen tulõ -ne vällä püürdmisen: pakenen, hän pakeni. A võru keele süsteemi perrä ma pakõ, sa pakõt, tä pakõs, mi pakõ, ti pakõt, nä pakõsõq. 

Vanan võru keelen oll´ külh üts ne-vorm, potentsiaal. „Küll ma pagõnõ, ku laskma nakkasõq,“ tähend´ võimalust, et ma pakõ (ku viil paedaq saa) ja eks no sõs paistus. 

Kimmäle lövvüs ülemineväst lõiku lugõnuidõ hulgan vastaütlejit, et kuis sõs nii, kolmas pööreq om tä pakõ (mitmus nä pagõvaq). Kas pakõs vai pakõ, tuu omgi vaban vaeldumisõn. Aoluulidsõlt om s-lõpp käünüq tegijät tävvelidselt haardvidõ sõnnu manuq, nii et ku tütärlats kaibas sõbrannalõ poisi kottalõ: „Tä pakõ minnu!“, sõs omgi vorm teooriaga kuunkõlan, sääne pagõminõ või ollaq ka moodu peräst. 

Minnevaig om si-lõpuga: ma pagõsi, sa pagõsit, tä pagõsi. Tuu om jäl võru ja eesti keelen üttemuudu ja soomõ keelen tõistmuudu. 

Koskist ärminemine salahuisi, lepingust vallalõ ütelden vai kõnõlaja puult halvas pantult oll´ vanan võru keelen kargaminõ vai ärq kargaminõ. Tuu om muiduki jäl võru ja soomõ keelen üttemuudu, võru karadaq ja soomõ karata. Soomõ karkuri iinkuju päält om ka eesti kiilde saad sõna väekargaja ja tõlgit aotlidsõ ärolõki kottalõ hüppes käima. Baltisaksa or´aaol oll´ ka Võrumaal harilik, et kargajas nimetedi tuud perisorja, kiä oll´ ilma lubalda uma mõisa vallast vällä lännü, verlaufen saksa keelen üteldult. Põh´a-Eestin jooksik, Lõuna-Eestin kargaja. 

Tuu, kiä liigus salaplaanilda, pakõs tapatüü, hädä ja viletsüse iist, om võru keelen pagõja. Sõapagõja, takankiusamisõ iist pagõja, nälläpagõja. Eesti kiilde om saad kats sõnna: uma tulõtis põgenik ja lõunaeesti (võru) sõna päält tulõtis pagulane. Näil sõnnul olõ-i pall´u vaiht, a vast om nii, et põgenik om õkva liikunu vai liikmisõn, aotlidsõmb, pagulane joba paika jõudnu, püsüvämb, vrd paadipõgenikud ja pagulaseestlased Rootsis. Püsüvät olõkit näütäs ka kliimapagulane vai hinnangut andva mugavuspagulane. 

Ku pagõja sõna om võru keelen olõman, sõs pagulase, emigrandi, inglüse refugee, DP (dii-pii) kottalõ tulõ meil vast uma sõna viil vällä märkiq. Praktikan olõ-i säänest sõnna vajja lännüq, ekäütte, kiä meil om, om kutsut iks uma rahva vai grupi nimega: vindläne, valgõkaartlanõ, suumlanõ, ingerläne, vadilanõ, ukrainlanõ, hutsuul jne. Mõnikõrd om tuu kutsminõ halvaspandva ja nõna all tuud ei üteldä, a inämbüsest manutulnuist ommaq saanu umaq inemiseq, kiä ka paikligu keele är opnu.

Evar