Üts asi, minkast alostajal võro keele kõnõlõjal om rassõ arru saiaq, om võro keele lihtminevigu eitüse moodustaminõ. Nuuq ommaq sõs sääntseq vormiq, nigu eesti keelen ei teinud, ei näinud, ei olnud, ei istunud, ei müünud jne. Säänest vormi tulõ kõnõldõn õigõ sakõstõ ette. Ku kõnõlõja tugõvamb kiil om eesti kiil, sõs juhtus iks nii, et uman pään pandas eesti kiilt võro kiilde ümbre ja tulõvaq vällä sääntseq vormiq nigu es tennüq, es nännüq, es olnuq, es istnuq, es möönüq jne. Neoq ommaq peris õigõq vormiq külh võro keelen, a ei tähistäq sõski lihtminevigu vormi, a hoobis tinkõlõja (tingiva) kõnnõviie ummi. Õigõq vormiq olõsiq es tiiq, es näeq, es olõq, es istuq, es müüq jne.
Midä sõs tetäq, et lihtminevigu eitüse vormiq
parõmbahe miilde jäänüq? Keeleoppajaq märkväq sakõstõ, et mõnõq aśaq tulõ
lihtsäle pähäq oppiq ja miilde jättäq. Tuu man ommaq abis joonis ja haŕotus,
miä ommaq seolõ jutukõsõlõ mano pantuq. Abis om ka juttõ kullõminõ. Arvatas, et
ütte sõnna piät keelen kuuldma 20 kõrda, inne ku tuu periselt miilde jääs. Keeleoppusõ
vormõga või ollaq sammamuudu. Häste kõlbas ka niiüldäq vastapeegeldämise
meetod, kon parõmb keelemõistja kõrdas lausõ üle õigõn vormin. Kõgõ halvõmb
meetod keele opmisõ man om viku iist turja kargaminõ ja pahandaminõ.
Mariko
