“Alan joba iletäs! Hiiq, Mustjõgi om sängüst vällä tulluq!” Niimuudu võidi Saru külän Matsi puul trepi pääl päävä käen kõnõldaq hariligult aprilikuun. A niguq üts vanasõna ütles, et ku vesi ei uhaq niidüpervi keväjält, sõs uht sügüselt, omgi timavaesta juhtunu.
Sõnal iletämä om võru keelen kats
tähendüst. Vahtsõliinan tähendäs taa läükmist: käsi võisõ nii paistõt ollaq, et
ilet´ vai eläjäq nii häste söödedüq, et ilediq õnnõ! A Saru ja Mõnistõ kandin
iletäs õnnõ suurvesi Mustaii vai Vaidva kolkõn. Näütüses om üteld, et suurõvii
aigu vesi ileti endä Puudistõ kolgan vai nurmõ pääl nõdsuq iletäseq. Taa
tähendäs vast sõs vähälikku lainõtamist.
A vesi jo ka läügüs ja mõnõn mõttõn võivaq
naaq kats tähendüst ollaki kuigimuudu köüdedüq. Õnnõ küländ tõistmuudu om sõnnu
tarvitaminõ: Sarun-Mõnistõn õnnõ vii, a Vahtsõliinan muu kotsilõ.
Ku sõs istut sääl Saru külän talu trepi pääl
ja kaet Mustaii poolõ, jääs jõgi talust alapoolõ. Talust mäelepoolõ jääs mõts.
Talu om umbõs keskpaigan. “Alan iletäs!” tähendäs tuud, et egi om umast sängüst
vällä tulluq, vesi niidü pääle juuskõnu, a kõnõlõja kaes tuud kõkkõ kavvõmbast
kuiva kotussõ päält. “Mäelpuul pümetäs!” võidi üldäq suvõl, ku vihmalõ kissõ ja
mustaq pilveq mõtsa takast üles nõssiq. Sõs tõsõst tsihist, konh egi.
Üts esieräline asi võru keele jaos om viil
tuu, et võrrõlus alan-mäel käü ka Mustaii juuskmisõ tsihin. Sääl, kohe
jõgi juusk, om kõik alan(puul) ja säält, kost jõgi tulõ, om kõik mäel(puul).
Mariko
Kaeq ka:
Eesti murrete sõnaraamat. https://arhiiv.eki.ee/dict/ems/index.cgi?Q=ilet%C3%A4m%C3%A4&F=M&C06=et
Saar, Evar (2011). Ruumisuhtesõnad Lõuna-Eesti
kohanimedes. Võro Instituudi toimõndusõq, 25, 11−29. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101685
Pilt: Erle Vaidre
