Kaonu vanaimä sõna

Vanaimä kasvat´ upõ ja hernit, nii niguq teieq ka tõsõq küläinemiseq ja nii niguq tii maq kah. Vanaimä hernest om saanu esiki üts hariligumbit perändüssortõ, midä õks perren alalõ hoiõtas. Hernile pedi alasi tokkõ pandma, et tuu ümbre es kaaldunu. Herne-, a ka näütüses kurgitaimõ küllen ommaq sääntseq väändlejäq varrõkõsõq, miä võtvaq toki küllest kinniq, et taim saanu esiq hinnäst pistü hoitaq. Vanalimäl oll´ noidõ väändlejide varrõkõisi kotsilõ uma sõna.

Ku ma olli joba suurõmb, opsõ ütskõrd är, et eesti keeli kutsutas säänest varrõkõist köitraag. Ja umbõs samal aol, ku ma olli är opnu tuu piinü sõna köitraag, unõti ma kuigimuudu är, kuimuudu vanaimä kutsõ köitraagu võru keelen.

Ma olõ uman elun küländ pall’u aigu ollu ja käünü ummi vanavanõmbidõ man. Tuuperäst ma olõ nännü egäsugutsiid olukõrdu ja kuuldanu ka egäsugutsiid sääntsiid sõnnu ja grammatigavormõ, midä hariliguq keelekorjajaq lühükese aoga kuuldaq ei olõq saanu. Arvadaq et nimäq es käüq ka kuun keelejuhiga pindriid kitskman. Tuuperäst ei olõq mitte kiäki säänest sõnna mitte kohegi üles kirutanu. Vai om? Vanaimä om kah nüüt joba är tõistõ ilma lännü.

Ku hulga ma olõ mõtõlnu tuu sõna pääle! Ma taha tuud sõnna tagasi! Mu meelest tuu nakaś pääle ts-ga ja oll´ liitsõna. Köütmisega es olõq tuul midägi tegemist. Võimalik, et tuud tuntigi õnnõ Harglõ kihlkunna õdagu- vai Rõugõ kihlkunna peris hommugujaon. Ma arva, ma tunnõ tuu sõna jälki är.

Ku kiäki tiid tuud sõnna vai om kongi nännü vai koguni esiq tarvitas, või mullõ tuud sõnna pakkuq. Võta tenuga vasta ja anna löüdjäle vaivatasu kah.

Mariko

Tiidmine, kuis kutsutas võru keeli 

herne köitraagu, om kaoma lännü.

Kiä um lõunõeestläne?

Mõnikõrd nõsõs sääne küsümine üles. Sakõstõ pakutas sis vällä mitmõsugutsit kultuuriliidsi ja keeleliidsi tunnussit (et sullõ ummaq kododsõq aśaq savvusann ja sõir, et pruugit uma eesti keele seeh sõnno too ja pehme s-iga pluss jms). Siski tüküs taa kõik sakõstõ jäämä eesti keele keskses ja peris lõunõeesti keelist juttu ei tulõki. Täämbä õkva trehvssi Näovihoh üte sääntse arotusõ pääle, koh asi jälq nii postitusõh ku kommõntaarõh niimuudu oll’, ni tuu pand’ minno kah taa üle vahtsõst pääd murdma.

Ma esiq olõ külh pidänüq lõunõeestläisis iks innekõgõ noid, kiä mõistvaq mõnt lõunõeesti kiilt – võro, seto, mulgi vai tarto kiilt – kõnõldaq. Olkõq tuu kiil näil sis imäkiil vai ärq opit kiil (lõunõeestläses integriirünüq inemiseq). Vai kel vähämbält ummaq vanõmbaq vai vanaqvanõmbaq mõnt lõunõeesti kiilt kõnõldaq mõistnuq (lõunõeesti > eesti keelevaihtusõ läbi tennüq inemiseq).

Lõunõeesti kiili kaart, lipuq ja mõistjidõ arvoq 2011. aastaga rahvalugõmisõ perrä.

Eestläisiga um jo külh nii, et eesti keele mõistminõ um eestläses olõmisõ kõgõ tähtsämb alos ja tunnus. Milles sis mõnõ lõunõeesti keele mõistminõ es pidänüq olõma lõunõeestläses olõmisõ kõgõ tähtsämb alos ja tunnus?

Samal aol paistus rahvalugõmisõst ja muialtki küländ selgehe, et keelemõistjaq pidäväq hinnäst uma keelelidse hindätiidmise perrä mitte innekõgõ lõunõeestläses, a õkva setos, võrokõsõs vai mulgis (vai ka tartlasõs, kuiki säänest hindämäärämist mitte Tarto liina, a tarto keelega köüdüsseh olõ ma peris eloh trehvänüq väega harva).

Nii et ütelt puult nigu võinuq lõunõeestläseq ollaq lõunõeestikiilseq inemiseq, a et nuuq ummaq uma hindäpidämise perrä hoobis seto-, võro-, mulgi- (vai tarto-), mitte lõunõeestikiilseq, kiä sis nuuq lõunõeestläseq ummaq?

Või-ollaq ummaq sis lõunõeestläseq hoobis nuuq, kiä hinnäst ütegi lõunõeesti keelega köütäq mõista-ai, a tuugiperäst Lõunõ-Eestih eläseq vai siist peri ummaq ja umah keeleh ja ilmanägemiseh siski määnestki lõunõeesti substraati tundvaq?

Vai olõ miiq, võrokõsõq, setoq, mulgiq (ja tartlasõq) noil hetkil lõunõeestläseq, ku mi parahuisi ummi edevanõmbidõ keele asõmõl eesti kiilt (määntsegi kerge lõunõeesti substraadi ja aktsendi poolõst muu Eesti eesti keelest tõistmuudu eesti kiilt) kõnõlõ? Inämbüsel meist tüküseq naaq eestikiilseq hetkeq eloh täämbätsel pääväl ülekaaluh olõma. Ni midä inämb taa uma lõunõeesti keele asõmal eesti keeleh elämine eloh ülekaaluh um, tuu inämb sis või-ollaq võigi uma võro, seto, mulgi (vai tarto) hindätiidmise asõmal hinnäst lõunõeestläses tundaq?

Vai um asi siski hoobis täpsähe vastapiteh – niimuudu, et lõunõeestläne olõki-i ütsik hindätiidmine, a hindätiidmiisi liit, nii et midä kimmämb um suq seto, võro, mulgi vai tarto keele mõistmisõ põhinõ hindätiidmine ja midä inämb saq umah egäpääväeloh umma seto, võro, mulgi vai tarto kiilt pruugit, tuu kimmämb lõunõeestläne sa olõtki?

Sullõv

Võrokiilseq üleskirotusõq – kuvõrd võrokiilseq nuuq ummaq ja kuis naid võrokiilse(mbä)s saiaq?

Tast lövvät üte väiku näüdüse tuust, määntseq võivaq võrokiilseq tekstiq muusõumõh, arhiiveh ja muial vällä nätäq, ku noid um inemiisi käest näide jutu perrä üles kirotõt, ja määntseq sis, ku naid um peräh võro keele pääle vai poolõ niiüldäq tagasi pant vai toimõndõt. 

Kas vai kuvõrd seo vai mõni tõõnõ päältnätäq nigu võrokiilne vai võrokiilsevõitu üleskirotus ülepää um võrokiilne ni midä ja kuis tetäq, et taad võrokiilse(mbä)s saiaq? No kaemiq, miä altpuult näküs.

Võromaa Karula kihlkunnast peri üleskirotus, üles võet ERA värskist (4.9.2025) FB-postitusõst.

Allpuul olõ ma seohsamah arhiiviüleskirotusõh paksu pihlõdsõ kiräga vällä toonuq sõnavormiq, midä võisiq vaia ollaq teksti võro kiilde (tagasi) toimõndamisõ man muutaq, ni tuu all näge taadsamma jutukõist muq toimõndõdult, koh rohilidsõga um näüdät, midä um muudõt. 

Üles kirotõt: Aeti jahti ka. Jahiasi oli säändene, et aeti mõisa poiskese ja kõik kokku - jänese ja kitsi taga ajama. Siis anti suutäis viina ja suupistet ka, a muud es antu. Säändse lapatsi oli puust, neid löödi kokku. Nüüd ei ole nii palju ajajaid, nüüd rüükva. Vanast oli 4-50 inimest, nee ajasive. Igaüts läts oma lapatsige, mõisakubijas käsut välja. Ütskord üte mõisniku pool, siis jälle teise. Koera olli ka, kats-kolm koera, nii ära õpatu, et kui pasunat puhkse, siis olli koera koon jälle. Hunte siis enam ei ollu.

Jutustas August Kivirähk. RKM II 308, 126/7 (13)

Üles kirjutas ja pildi tegi Mall Hiiemäe. ERA, Foto 10608

Üle toimõndõt: Aeti jahti ka. Jahiasi olľ säändene, et aeti mõisalõ poiskõsõq ja kõik kokku – jänessit ja kitsi takan ajama. Sis anti suutäüs viina ja suupistõt ka, a muud es andaq. Säändseq lapatsiq olliq puust, noid lüüdi kokku. Nüüd ei olõq nii palľu ajajit, nüüd rüükväq. Vanast olľ 4–50 inemist, nuuq ajasivõq. Egäüts lätś uma lapatsigõ, mõisakubijas käsüť vällä. Ütskõrd üte mõisniku puul, sis jälq tõsõ. Piniq olliq ka, kats-kolm pinni, nii ärq opatuq, et ku pasunat puhksõ, sis olliq piniq koon jälq. Sussõ sis inämb es olõq.

Jutust´ Kivirähä August. RKM II 308, 126/7 (13)

Üles kirot´ ja pildi tekk´ Hiiemäe Mall. ERA, Foto 10608

Lühkühe üteldäq, üleskirotusõq tüküseq, külh mitte kõgõ, a väega sakõstõ, olõma võro-eesti segäkiilseq – um nigu võro kiil ja nigu peris olõ-õi kah. Vai sis um nigu eesti kiil ja nigu peris olõ-õi kah.

Ni ku tahtaq naid üleskirotuisi saiaq määntsegihe inämb-vähämb kõrralistõ võro kiilde (mitte tingimäldäq võro kiräkiilde, a näütüses võro keele tuu kandi varianti, kost jutt um üles kirotõt), sis või kõgõ vähämbät hädäperälist toimõndust ollaq üts-kats klõpsu, a või ollaq ka pia terve jutu ümbrepandminõ. Olõnõs nii üleskirotusõst ku toimõndajast ja timä tüü mõttõst, mink jaos täpsämbähe tä tuud üleskirotust toimõndas.

Kõgõ põhilidsõmbaq parandusõq, midä hariligult um vaia tetäq, et tekst segäkiilsest võrokiilsembäs saiaq, ummaq (üteh näüdüssidega seosama üleskirotõdu teksti seest):

• vabahelükokkokõla ja kakkõhelü (nt poiskese > poiskõsõq, ei ole > ei olõq, rüükva > rüükväq, ajasive > ajasivõq, puhkse > puhksõ);
• pehmendüseq (nt palju > palľu, läts > lätś, käsut > käsüť);
• hurdaq ehk nõstõduq keskkorgõq vabahelüq (nt löödi > lüüdi, pool > puul);
• muu helüoppus (täis > täüs, iga > egä, oma > uma, kord > kõrd, õpatu > opatu)
• sõnamuutminõ (nt mõisa > mõisalõ, oli > olľ, jänese > jänessit,  es antu > es andaq, ei ollu > es olõq);
• sõnavara (inimest > inemist, nee > nuuq, kord > kõrd, koera > piniq, hunte > sussõ).

Ku lisas sääntsele hädäperätsele toimõndusõlõ või tõõnõkõrd vaia ollaq teksti viil inämb võrokiilsembäs, näütüses võro kiräkeele vai inämb ummamuudu, eesti keelest ja illatsõmbist eestiperätsist muutuisist võimaligult veidemb mõotõdu võro keele poolõ muutaq, sis saa viil mitmit tõisigi paranduisi tetäq, kasvai näütüses: ajasive > ajasivõq (> aivõq > aiq), nüüd > noq, mõisniku > mõisnigu, opatu > opatuq (> opaduq).

Kokkovõttõs tahtnuq üteldäq, et võrokõisilt üles kirotõduisi õkva nigu võrokiilsit, a periselt rohkõmb vai veidemb segäkiilsit juttõ või ja sakõstõ ka õkvalt tulõ võrokiilsembäs tetäq, ku nuuq umah segäkiilsüseh iks väega silmä-kõrva kriipväq. Tuud nii hindä jaos mõttõh vai kõva helüga lugõmisõs, ku viil inämb latsilõ unõjutu lugõmisõs vai kohki avaldamisõs. Sakõstõ olõki-i sääne võrokiilsembäs tegemine väega keerolinõ, selle et inämbüisi ummaq nuuq iks üteq ja samaq aśaq, miä toimõndamisõ man tekstist-teksti kõgõ ette tulõvaq.

Aiteh Eesti Rahvaluulõ Arhiivilõ, kiä seosama üleskirotõdu vana ao jahijutu täämbä ütismeediähe postiť, minkast maq õkvalt seo blogipostitusõ jaos tsütsütüst sai.

Sullõv

 

Läämiq marja ja siinde!

Marja ja siinde eesti, võro ja soomõ keeleh

Mõtli, et väikus süäsuvitsõs blogipostitusõs passis häste tuu, et ku mi mõtsa midägi korjama lää, sis kohe mi lää võro ja kohe eesti keeleh.

Ku õkva väega lühkühe ärq üteldäq, sis um asi nii, nigu võrokõsõq jo esiki väega häste tiidväq, et miiq lää iks marja ja siinde. Läämiq kikkasiinde ja kuusõsiinde vai kasvai kitsõmamplihe. Niisama läämiq maaskahe, mustkahe, vabarnahe, palohkahe, kurõmarja. Võimiq minnäq kasvai molohkahe, kahruvabarnahe, kikkamarja vai linohkahe. Üte sõnaga, ütskõik määntsehe marja vai siinde.

Tuu tähendäs sis, et võro keeleh mindäs keeleoppusõ perrä nigu ütte marja vai siinde sisse — ütsüse sissekäänüs. Samal aol eesti keeleh mindäs marjule ja seenele vai seenile, maasikale, mustikale jne, üte sõnaga inämbüisi kah ütsüs (seenele, maasikale), a mõnikord ka mitmus (marjule, seenile), a egäl juhul egä kõrd päälekäänüs -le.

Miä võro keele ütsüst pututas, sis mu meelest saa võro keeleh vähämbält maŕanimmi man mõnikord tuu asõmal mitmust kah pruukiq ja üteldäq näütüses, et läämiq mustkihe, maaskihe vai palohkihe. A kas ka kurõmarjohe? Ei tiiäq, või-ollaq saa, a mullõ võõras. Ni viil võõramb olnuq mitmus siini man, ei kujodaq ettegi, et võisiq minnäq siinihe, tattõhe vai puravikkõhe. A naihtõ minekit ei üteldäq eesti keeleh kah kunagi mitmusõh.

Ku mi lää kõgõ õnnõ marja ja siinde (sissekäänüs), sis võisiq arvadaq, et vaest saamiq minnäq ka kalla ja jahti ni ka kasvai tüühü. No jahti ja tüühü jo saagi minnäq (lisas toolõ, et mindäs jahilõ vai jahi pääle ja tüüle), a kalla minekit olõ-õi joht kunagi kuuldnuq, iks mindäs õnnõ kalalõ.

A võro keelel ummaq muidoki jo umaq murdõq vai piirkundlidsõq keelepruugiq kah. Kõgõpäält õdaguvõro keeleh um he-lõpu asõmal -de/-dõ, nii et mindäs mustikadõ ja maasikadõ. Karula kandi võro keeleh ummaq sissekäänüse lõpuq hoobis ärq vaihtunuq päälekäänüse lõpõs, nii et sammamuudu, nigu sääl üteldäs raamatuhe asõmal raamatulõ, tulõ sääl sis üteldäq päälekäänüse lõpuga ka maasikalõ, mustikalõ. A iks siinde ja marja, selle et nail sõnol olõ-õi sissekäänüsseh määnestki lõppu.

Muusiäh, võro kiil olõ-õi uma siinde ja marja minekiga joht sukugi ütsi. Muidoki mindäs sammamuudu siinde ja marja ka seto keeleh, ja ka soomõ keeleh mindäs niisama sieneen ja marjaan.

Parhilla mõtsah marjo ja siini um. Läämiq sis mõtsa! Läämiq marja, läämiq siinde!

Sullõv

Leka ja trihvaa

Naist katõst juuskmisõga mängust om teedäq, et võrukõsõq tundsõvaq naid säändse nime all ildambalt 1930. aastil. Ma esi olli lats 1970. aastil ja samaq nimetüseq olliq iks põhilidsõq. Kuis nüüt om, tiiä eiq joht, või ollaq, et Tal´na puult levinü kull ja uka-uka ommaq joba vanaq nimetüseq vällä söönüq. A mänguq elässeq iks ja näide nimeq ommaq nigunii kõikaig lainatuq.

Leka om lihtsä mäng. Üts lats pandas lekas, tä piät tõisi takan ajama ja ku tä kedägi ärq pututas, sõs hõikas “Leka!”. Tuust pääle om kätte saadu mängjä leka ja mäng lätt edesi. Lekat om hää mängiq näütüses tarõn vai klassitarõn, sõs ei saaq väega kaugõlõ är paedaq.

Kõgõ vanõmbaq mälehtüseq mängust nimega leka om kirja pandnu võrukõnõ Rinne Anni, kiä sündü 1913. aastagal Peterburin, elli sääl 1920. aastagani ja mängse lekat vinne latsiga. Sõna peritolu ommaq är seletänü Meeli Sedrik ja Udo Uibo 2019 aastagal [1]. Nimelt om sama mängu nimetüs vinne keelen лепки vai ляпки. Loosiga valitas üts, kiä om ляпка ja nakkas tõisi püüdmä. Arvada, et nimetüs lainati sõs keelevarjandsist, kon mäng om лепки ja püüdjä om лепка, selle et - я- kõrral pidänü lainsõnan olõma -ä-, mitte -e-. Mille lainsõna om leka ja mitte näütüses .lepka? Tuu või ollaq kipõstkõnõlamisõ muutus, kon nõrgõmbas jääs väldeq ja katõst kõrvuisi peethelüst jääs alalõ üts.

Trihvaa om käkmise ja juuskmisõ mäng. Lepütäs kokku määnegi puu vai saina osa vai kõgõ hariligumbalt huunõ usś, mink pääl kätt hoitõn piät püüdjä (trihvaa) näoga saina poolõ lugõma kokku lepitü arvuni (nt 50). Tõsõq mängjäq käkväq hinnäst ümbrüste ärq. Meil Horma külän mängiti nii, et ku püüdjä kedägi ärq näge, piät tä hõikama nime ja “trihvaa!” Nii püüdjä ku püütäv pruuvvaq sõs juuskõq ussõni. Ku püüdjä jõud inne ussõ ärq pututaq, hõikas tä püütävä nime ja “kinni!” Ku püütäv jõud inne, hõikas tä “Trihvaa kinni!” Ku kinkalgi püütävist lätt kõrda salaja ussõlõ ligembäle hiiliq ku püüdjä, saa timä trihvaa kinniq lüvväq ja mängu võitjas. Mängust om ka hulga tõistmuudu riiglidõga varjantsõ, nii nigu uka-ukalgi. Tähtsä ilmanägemise vaih om tuu, et põh´aeesti ukakan üteldäs “Mina prii!”, a Võrumaa trihvaan lüvväs trihvaa ehk võimupositsiooni valdaja kinni.

Trihvaa nimest ommaq kirutanuq Reet Bender 2019 [2], Taavi Pae 2021 [3] ja kõgõ põhjalikumbalt Astrid Tuisk 2024 [4]. Tävveste selgele om taa olnu baltisaksa latsi mäng ja kandnu näil nimme Trivater [trifaater]. Et Tal´na eestläseq ei olõq ildamba trihvaa nimme tundnu, om veidükese andsak, selle et baltisaksa kultuur oll´ küländ üteline. Noh, vast oll´ Tal´na tõtõst veerepäälsemb kotus ku Riia ja Tartu. Nime kottalõ om Pae arvanu, et vast tulõ taa saksa sõnast treffen ‘kokko saama, pihta saama’. Bender om edesi andnu sakslaisi mälestüisi mängmisest ja tugõnu Oskar Masingu seletüst, et -vater tulõ alambsaksa sõnast vaten ‘fassen (kinniq haardma)’. Tuisk om jõudnu mängu nime seletüseni numbrilugõmisõ kaudu.

Nimi trifaater tulõgi mängun tarvilidsõst lugõmisõst, a mitte sukugi alambsaksa keele muudu, innembi iks vahtsõ ao baltisaksa, selle et alambsaksa vri [frii] ‘vaba’ asõmal om pruugit sõnna frei [frai] ‘vaba’. Küll om numbriid loet “vanna” muudu. Ettekujutus tuust olõssi sääne: En, zwo, tri, frei! ‘üts, kats kolm, vaba’. Rutatõn lugõmisõ [trifrai] omgi andnu kuun sufiksiga mängu nimetüses [trifaater]. Et asi nii om, tuud tugõ ka Tuisu artikli üts näüdus, kon Hallisten om om mängit reivaatert (drei + frei + ter), drei ‘kolm’ vahtsõ ülembsaksa keele muudu.

Ring saa täüs, ku lukõq muudsa ao Saksamaa mängu kirjeldust, kon inne püüdjät koduni jõudja hõikas: “Eins, zwei, drei alle Frei!”. Minupoolinõ olõtus om viil, et baltisaksa latsi hulgan oll´ tä pääle säänest saavutust *Dreifreiter ehk Trivater ehk mängu võitja. Võrdlõ jefreitori alussõs olõjat saksa sõaväe aukraadi nimetüst Gefreiter, miä algusõn tähend ‘vabaslastu’.

 

Saarõ Evar

---

[1] Sedrik, Meeli, Udo Uibo 2019. Trips, traps, trull, sina oled kull. – Keel ja Kirjandus 6, lk 487–488.

[2] Bender, Reet 2019. Baltisaksa lastemängudest ja liisulugemissalmidest Alfred Schönfeldti sõnaraamatuarhiivi näitel. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 2018, lk 71−72, 92.

[3] Pae, Taavi 2021. Viguriga kaardid:“Trifaa!“ või „Uka-uka!“? – Postimees, 15. mai.

[4] Tuisk, Astrid 2024. Trihvaa, uka-uka ja teised peitmismängud Eestis 20. sajandil. – Mäetagused 89, lk 21–50.

Latsõq mängväq trihvaad. Pilt om luudu Gemini abiga.

Kuimuudu võro keeleh üldäs, et midägi om vähämb ja midägi suurõmb?

Ku tahamiq võro keeleh katś vai inämb asja vai inemist kõrvuisi pandaq ja naid umavaihõl võrrõldaq, sis om tuus jaos peris mitu võimalust. Või vällä üldäq, et tuu om vähämb ja tuu suurõmb, aq sääne om küländ pikk. Lihtsämb om pruukiq mõnd võrdõlõmiskonstruktsiuuni. Näid om võro keeleh kolm tükkü, minkast katś ommaq säändseqsamaq ku eesti keelehki:

1) umahussõna om keskastmõh (nt suurõmb, magõhõmb, vanõmb) ja tuu, millega võrrõldas, om osakäänüsseh, nt veli om katś aastat minno vanõmb, mi pini om kõvva vähämb tuud pinni. Nigu naist näüdüssist nätäq om, või tuu, millega võrrõldas, ollaq nii keskvõrdõh umahussõna iih ku takah. Eesti keeleh säänest võrdõlõmist ei pruugitaq, aq näütüses soomõ keeleh om taa külh olõmah (nt veljeni on minua kaksi vuotta vanhempi). Panõ siiäq viil üte näüdüsse, mis om 1960. aastaga Rõugu kihlkunnast üles kirotõt: nüssik oll´ suurõmb kippi;

2) umahussõna om keskastmõh ja tuu, millega võrrõldas, om seestkäänüsseh, nt tuu oll´ must kolm aastakka vanõmb, tuu oll´ vähämb ka küll meist. Mõlõmbaq nuuq näüdüsseq ommaq üles kirotõdu Vahtsõliina kihlkunnast. Sääne võrdõlõminõ om õkvalt säänesama ku eesti keelehki;

3) umahussõna om keskastmõh ja tuu iih, millega võrrõldas, om sidesõna ku, nt taa oll´ nigu pehmemb ja magõhõmb ku taa õluq, pikemb iks oll´ ku taa pliit, nimäq olliq viil pall´o vaesõmbaq, ku maq olõ. Jälkiq om säänesama võimalus olõmah ka eesti keeleh.

Ei olõq teedäq, et mõni naist konstruktsioonõst olõssiq umanõ mõnõlõ Võromaa kotussõlõ vai alalõ, aq arvadaq om seestkäänüssega võrdõlõminõ võro keeleh vahtsõmb ku osakäänüssega.

Egäs juhus panõ siiäq lõppu ka tuu, et võro keeleh tetäs keskvõrrõt kas tunnussõga -mb, -mp, -b vai -p, nii et ilosahe sobissõq kõik: suurõmb, suurõmp, suurõb, suurõp. A vast kirotamiq taast pikembähe mõni tõõnõ kõrd.

Helen

Võru kiil ollõv väega rikas

 Kaudõnõ kõnnõviis

 

Võru kiil om mitmõn mõttõn väega rikas. Üts sääne rikkus om võimalus tegusõna man näüdädäq, et teedüs om saad muialt, kink kolmanda käest, kõnõlõja ei olõq tuud esiq nännüq. Vai ku om, sis taht kullõjalõ üteldäq, et õks kost muialt. Tuu kotsalõ üteldäs kaudõnõ kõnnõviis, näütüses Soomõn ollõv täämbä illus ilm. Kaudõnõ kõnnõviis ei olõki maailma keelin nii harilik: suurõn andmõbaasin Grambank, kohe om korát teedüst satu kiili kotsalõ, om 1000 säänest kiilt, kon niiviisi saadut teedüst tegusõna man näüdädäq saa-aiq, ja 429 säänest, kon saa. Võru kiil om rikkamba kolmandigu seen!

 

Ja võru kiil om viil nii rikas, et sääntsit tunnussit om kolm.

 

Üts sääne tunnus om -v:

• Ku palulutikas pandav inemist, siss tuu kuulõv äräq.
• Hailihavürfli ollõv tervüsele väega hää ja tekev sooligu puhtas.

 Tõnõ sääne tunnus om -vAt, midä om ka eesti kiräkeelen lajalt löüdäq:

• Sääl olõvat kunagi üts inemine ärq koolnuq.
• Kes võlssi vannuss, tuul jäävät kooldõh suu lakja.

Ku -v ja -vAt ommaq tunnõduq egäl puul, kon võru kiilt kõnõldas, sis om viil üts lõpp, midä väega lajalt ei tarvitõdaq: -bEv. Ku võru keelen on muidu harilik tullõv ja jäävät sis Mõnistõ, Varstu, Tsooru ja Urvastõ kandin ei olõq sukugi võõras, ku üteldäs tulõbõv ja jääbev. Mõnikõrd om kirutõt, et -bEv om õnnõ Hargla keelepruugin ja õnnõ üte tsilbiga sõnun, nigu juubõv vai käübev, a tuu ei olõq õnnõ nii. -bEv või ollaq väega esiqsugumaidsi struktuurõga sõnun õkva nigu -v vai -vAt. Nii olõ ma viimätsil aastil inemiisi suust kirjä pandunuq sääntsit lausiid:

• A tiä ollõv hää miis – ei juubõv, ei tsuidsutabõv.
• Aastan kuulbõv 7500 inemist süämehaigustõ.
• Egaq taa puusaluu kulubõv vannusõgaq.
• Tä eläbev põrõld sääl hooldõkodun.

 Paistus, et võru kiil om nii rikas, et saat esiq valliq, kas ütlet elläv, elävät vai eläbev. Õnnõ et olõbõv om külq peris võõras ja andsak vorm, olõ-õiq säänest viil kuuldunuq.

Janek