Läämiq marja ja siinde!

Marja ja siinde eesti, võro ja soomõ keeleh

Mõtli, et väikus süäsuvitsõs blogipostitusõs passis häste tuu, et ku mi mõtsa midägi korjama lää, sis kohe mi lää võro ja kohe eesti keeleh.

Ku õkva väega lühkühe ärq üteldäq, sis um asi nii, nigu võrokõsõq jo esiki väega häste tiidväq, et miiq lää iks marja ja siinde. Läämiq kikkasiinde ja kuusõsiinde vai kasvai kitsõmamplihe. Niisama läämiq maaskahe, mustkahe, vabarnahe, palohkahe, kurõmarja. Võimiq minnäq kasvai molohkahe, kahruvabarnahe, kikkamarja vai linohkahe. Üte sõnaga, ütskõik määntsehe marja vai siinde.

Tuu tähendäs sis, et võro keeleh mindäs keeleoppusõ perrä nigu ütte marja vai siinde sisse — ütsüse sissekäänüs. Samal aol eesti keeleh mindäs marjule ja seenele vai seenile, maasikale, mustikale jne, üte sõnaga inämbüisi kah ütsüs (seenele, maasikale), a mõnikord ka mitmus (marjule, seenile), a egäl juhul egä kõrd päälekäänüs -le.

Miä võro keele ütsüst pututas, sis mu meelest saa võro keeleh vähämbält maŕanimmi man mõnikord tuu asõmal mitmust kah pruukiq ja üteldäq näütüses, et läämiq mustkihe, maaskihe vai palohkihe. A kas ka kurõmarjohe? Ei tiiäq, või-ollaq saa, a mullõ võõras. Ni viil võõramb olnuq mitmus siini man, ei kujodaq ettegi, et võisiq minnäq siinihe, tattõhe vai puravikkõhe. A naihtõ minekit ei üteldäq eesti keeleh kah kunagi mitmusõh.

Ku mi lää kõgõ õnnõ marja ja siinde (sissekäänüs), sis võisiq arvadaq, et vaest saamiq minnäq ka kalla ja jahti ni ka kasvai tüühü. No jahti ja tüühü jo saagi minnäq (lisas toolõ, et mindäs jahilõ vai jahi pääle ja tüüle), a kalla minekit olõ-õi joht kunagi kuuldnuq, iks mindäs õnnõ kalalõ.

A võro keelel ummaq muidoki jo umaq murdõq vai piirkundlidsõq keelepruugiq kah. Kõgõpäält õdaguvõro keeleh um he-lõpu asõmal -de/-dõ, nii et mindäs mustikadõ ja maasikadõ. Karula kandi võro keeleh ummaq sissekäänüse lõpuq hoobis ärq vaihtunuq päälekäänüse lõpõs, nii et sammamuudu, nigu sääl üteldäs raamatuhe asõmal raamatulõ, tulõ sääl sis üteldäq päälekäänüse lõpuga ka maasikalõ, mustikalõ. A iks siinde ja marja, selle et nail sõnol olõ-õi sissekäänüsseh määnestki lõppu.

Muusiäh, võro kiil olõ-õi uma siinde ja marja minekiga joht sukugi ütsi. Muidoki mindäs sammamuudu siinde ja marja ka seto keeleh, ja ka soomõ keeleh mindäs niisama sieneen ja marjaan.

Parhilla mõtsah marjo ja siini um. Läämiq sis mõtsa! Läämiq marja, läämiq siinde!

Sullõv

Leka ja trihvaa

Naist katõst juuskmisõga mängust om teedäq, et võrukõsõq tundsõvaq naid säändse nime all ildambalt 1930. aastil. Ma esi olli lats 1970. aastil ja samaq nimetüseq olliq iks põhilidsõq. Kuis nüüt om, tiiä eiq joht, või ollaq, et Tal´na puult levinü kull ja uka-uka ommaq joba vanaq nimetüseq vällä söönüq. A mänguq elässeq iks ja näide nimeq ommaq nigunii kõikaig lainatuq.

Leka om lihtsä mäng. Üts lats pandas lekas, tä piät tõisi takan ajama ja ku tä kedägi ärq pututas, sõs hõikas “Leka!”. Tuust pääle om kätte saadu mängjä leka ja mäng lätt edesi. Lekat om hää mängiq näütüses tarõn vai klassitarõn, sõs ei saaq väega kaugõlõ är paedaq.

Kõgõ vanõmbaq mälehtüseq mängust nimega leka om kirja pandnu võrukõnõ Rinne Anni, kiä sündü 1913. aastagal Peterburin, elli sääl 1920. aastagani ja mängse lekat vinne latsiga. Sõna peritolu ommaq är seletänü Meeli Sedrik ja Udo Uibo 2019 aastagal [1]. Nimelt om sama mängu nimetüs vinne keelen лепки vai ляпки. Loosiga valitas üts, kiä om ляпка ja nakkas tõisi püüdmä. Arvada, et nimetüs lainati sõs keelevarjandsist, kon mäng om лепки ja püüdjä om лепка, selle et - я- kõrral pidänü lainsõnan olõma -ä-, mitte -e-. Mille lainsõna om leka ja mitte näütüses .lepka? Tuu või ollaq kipõstkõnõlamisõ muutus, kon nõrgõmbas jääs väldeq ja katõst kõrvuisi peethelüst jääs alalõ üts.

Trihvaa om käkmise ja juuskmisõ mäng. Lepütäs kokku määnegi puu vai saina osa vai kõgõ hariligumbalt huunõ usś, mink pääl kätt hoitõn piät püüdjä (trihvaa) näoga saina poolõ lugõma kokku lepitü arvuni (nt 50). Tõsõq mängjäq käkväq hinnäst ümbrüste ärq. Meil Horma külän mängiti nii, et ku püüdjä kedägi ärq näge, piät tä hõikama nime ja “trihvaa!” Nii püüdjä ku püütäv pruuvvaq sõs juuskõq ussõni. Ku püüdjä jõud inne ussõ ärq pututaq, hõikas tä püütävä nime ja “kinni!” Ku püütäv jõud inne, hõikas tä “Trihvaa kinni!” Ku kinkalgi püütävist lätt kõrda salaja ussõlõ ligembäle hiiliq ku püüdjä, saa timä trihvaa kinniq lüvväq ja mängu võitjas. Mängust om ka hulga tõistmuudu riiglidõga varjantsõ, nii nigu uka-ukalgi. Tähtsä ilmanägemise vaih om tuu, et põh´aeesti ukakan üteldäs “Mina prii!”, a Võrumaa trihvaan lüvväs trihvaa ehk võimupositsiooni valdaja kinni.

Trihvaa nimest ommaq kirutanuq Reet Bender 2019 [2], Taavi Pae 2021 [3] ja kõgõ põhjalikumbalt Astrid Tuisk 2024 [4]. Tävveste selgele om taa olnu baltisaksa latsi mäng ja kandnu näil nimme Trivater [trifaater]. Et Tal´na eestläseq ei olõq ildamba trihvaa nimme tundnu, om veidükese andsak, selle et baltisaksa kultuur oll´ küländ üteline. Noh, vast oll´ Tal´na tõtõst veerepäälsemb kotus ku Riia ja Tartu. Nime kottalõ om Pae arvanu, et vast tulõ taa saksa sõnast treffen ‘kokko saama, pihta saama’. Bender om edesi andnu sakslaisi mälestüisi mängmisest ja tugõnu Oskar Masingu seletüst, et -vater tulõ alambsaksa sõnast vaten ‘fassen (kinniq haardma)’. Tuisk om jõudnu mängu nime seletüseni numbrilugõmisõ kaudu.

Nimi trifaater tulõgi mängun tarvilidsõst lugõmisõst, a mitte sukugi alambsaksa keele muudu, innembi iks vahtsõ ao baltisaksa, selle et alambsaksa vri [frii] ‘vaba’ asõmal om pruugit sõnna frei [frai] ‘vaba’. Küll om numbriid loet “vanna” muudu. Ettekujutus tuust olõssi sääne: En, zwo, tri, frei! ‘üts, kats kolm, vaba’. Rutatõn lugõmisõ [trifrai] omgi andnu kuun sufiksiga mängu nimetüses [trifaater]. Et asi nii om, tuud tugõ ka Tuisu artikli üts näüdus, kon Hallisten om om mängit reivaatert (drei + frei + ter), drei ‘kolm’ vahtsõ ülembsaksa keele muudu.

Ring saa täüs, ku lukõq muudsa ao Saksamaa mängu kirjeldust, kon inne püüdjät koduni jõudja hõikas: “Eins, zwei, drei alle Frei!”. Minupoolinõ olõtus om viil, et baltisaksa latsi hulgan oll´ tä pääle säänest saavutust *Dreifreiter ehk Trivater ehk mängu võitja. Võrdlõ jefreitori alussõs olõjat saksa sõaväe aukraadi nimetüst Gefreiter, miä algusõn tähend ‘vabaslastu’.

 

Saarõ Evar

---

[1] Sedrik, Meeli, Udo Uibo 2019. Trips, traps, trull, sina oled kull. – Keel ja Kirjandus 6, lk 487–488.

[2] Bender, Reet 2019. Baltisaksa lastemängudest ja liisulugemissalmidest Alfred Schönfeldti sõnaraamatuarhiivi näitel. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 2018, lk 71−72, 92.

[3] Pae, Taavi 2021. Viguriga kaardid:“Trifaa!“ või „Uka-uka!“? – Postimees, 15. mai.

[4] Tuisk, Astrid 2024. Trihvaa, uka-uka ja teised peitmismängud Eestis 20. sajandil. – Mäetagused 89, lk 21–50.

Latsõq mängväq trihvaad. Pilt om luudu Gemini abiga.

Kuimuudu võro keeleh üldäs, et midägi om vähämb ja midägi suurõmb?

Ku tahamiq võro keeleh katś vai inämb asja vai inemist kõrvuisi pandaq ja naid umavaihõl võrrõldaq, sis om tuus jaos peris mitu võimalust. Või vällä üldäq, et tuu om vähämb ja tuu suurõmb, aq sääne om küländ pikk. Lihtsämb om pruukiq mõnd võrdõlõmiskonstruktsiuuni. Näid om võro keeleh kolm tükkü, minkast katś ommaq säändseqsamaq ku eesti keelehki:

1) umahussõna om keskastmõh (nt suurõmb, magõhõmb, vanõmb) ja tuu, millega võrrõldas, om osakäänüsseh, nt veli om katś aastat minno vanõmb, mi pini om kõvva vähämb tuud pinni. Nigu naist näüdüssist nätäq om, või tuu, millega võrrõldas, ollaq nii keskvõrdõh umahussõna iih ku takah. Eesti keeleh säänest võrdõlõmist ei pruugitaq, aq näütüses soomõ keeleh om taa külh olõmah (nt veljeni on minua kaksi vuotta vanhempi). Panõ siiäq viil üte näüdüsse, mis om 1960. aastaga Rõugu kihlkunnast üles kirotõt: nüssik oll´ suurõmb kippi;

2) umahussõna om keskastmõh ja tuu, millega võrrõldas, om seestkäänüsseh, nt tuu oll´ must kolm aastakka vanõmb, tuu oll´ vähämb ka küll meist. Mõlõmbaq nuuq näüdüsseq ommaq üles kirotõdu Vahtsõliina kihlkunnast. Sääne võrdõlõminõ om õkvalt säänesama ku eesti keelehki;

3) umahussõna om keskastmõh ja tuu iih, millega võrrõldas, om sidesõna ku, nt taa oll´ nigu pehmemb ja magõhõmb ku taa õluq, pikemb iks oll´ ku taa pliit, nimäq olliq viil pall´o vaesõmbaq, ku maq olõ. Jälkiq om säänesama võimalus olõmah ka eesti keeleh.

Ei olõq teedäq, et mõni naist konstruktsioonõst olõssiq umanõ mõnõlõ Võromaa kotussõlõ vai alalõ, aq arvadaq om seestkäänüssega võrdõlõminõ võro keeleh vahtsõmb ku osakäänüssega.

Egäs juhus panõ siiäq lõppu ka tuu, et võro keeleh tetäs keskvõrrõt kas tunnussõga -mb, -mp, -b vai -p, nii et ilosahe sobissõq kõik: suurõmb, suurõmp, suurõb, suurõp. A vast kirotamiq taast pikembähe mõni tõõnõ kõrd.

Helen

Võru kiil ollõv väega rikas

 Kaudõnõ kõnnõviis

 

Võru kiil om mitmõn mõttõn väega rikas. Üts sääne rikkus om võimalus tegusõna man näüdädäq, et teedüs om saad muialt, kink kolmanda käest, kõnõlõja ei olõq tuud esiq nännüq. Vai ku om, sis taht kullõjalõ üteldäq, et õks kost muialt. Tuu kotsalõ üteldäs kaudõnõ kõnnõviis, näütüses Soomõn ollõv täämbä illus ilm. Kaudõnõ kõnnõviis ei olõki maailma keelin nii harilik: suurõn andmõbaasin Grambank, kohe om korát teedüst satu kiili kotsalõ, om 1000 säänest kiilt, kon niiviisi saadut teedüst tegusõna man näüdädäq saa-aiq, ja 429 säänest, kon saa. Võru kiil om rikkamba kolmandigu seen!

 

Ja võru kiil om viil nii rikas, et sääntsit tunnussit om kolm.

 

Üts sääne tunnus om -v:

• Ku palulutikas pandav inemist, siss tuu kuulõv äräq.
• Hailihavürfli ollõv tervüsele väega hää ja tekev sooligu puhtas.

 Tõnõ sääne tunnus om -vAt, midä om ka eesti kiräkeelen lajalt löüdäq:

• Sääl olõvat kunagi üts inemine ärq koolnuq.
• Kes võlssi vannuss, tuul jäävät kooldõh suu lakja.

Ku -v ja -vAt ommaq tunnõduq egäl puul, kon võru kiilt kõnõldas, sis om viil üts lõpp, midä väega lajalt ei tarvitõdaq: -bEv. Ku võru keelen on muidu harilik tullõv ja jäävät sis Mõnistõ, Varstu, Tsooru ja Urvastõ kandin ei olõq sukugi võõras, ku üteldäs tulõbõv ja jääbev. Mõnikõrd om kirutõt, et -bEv om õnnõ Hargla keelepruugin ja õnnõ üte tsilbiga sõnun, nigu juubõv vai käübev, a tuu ei olõq õnnõ nii. -bEv või ollaq väega esiqsugumaidsi struktuurõga sõnun õkva nigu -v vai -vAt. Nii olõ ma viimätsil aastil inemiisi suust kirjä pandunuq sääntsit lausiid:

• A tiä ollõv hää miis – ei juubõv, ei tsuidsutabõv.
• Aastan kuulbõv 7500 inemist süämehaigustõ.
• Egaq taa puusaluu kulubõv vannusõgaq.
• Tä eläbev põrõld sääl hooldõkodun.

 Paistus, et võru kiil om nii rikas, et saat esiq valliq, kas ütlet elläv, elävät vai eläbev. Õnnõ et olõbõv om külq peris võõras ja andsak vorm, olõ-õiq säänest viil kuuldunuq.

Janek

 

 

Ma es kirotanu, ku asi olnu selge

Üts asi, minkast alostajal võro keele kõnõlõjal om rassõ arru saiaq, om võro keele lihtminevigu eitüse moodustaminõ. Nuuq ommaq sõs sääntseq vormiq, nigu eesti keelen ei teinud, ei näinud, ei olnud, ei istunud, ei müünud jne. Säänest vormi tulõ kõnõldõn õigõ sakõstõ ette. Ku kõnõlõja tugõvamb kiil om eesti kiil, sõs juhtus iks nii, et uman pään pandas eesti kiilt võro kiilde ümbre ja tulõvaq vällä sääntseq vormiq nigu es tennüq, es nännüq, es olnuq, es istnuq, es möönüq jne. Neoq ommaq peris õigõq vormiq külh võro keelen, a ei tähistäq sõski lihtminevigu vormi, a hoobis tinkõlõja (tingiva) kõnnõviie ummi. Õigõq vormiq olõsiq es tiiq, es näeq, es olõq, es istuq, es müüq jne.

Midä sõs tetäq, et lihtminevigu eitüse vormiq parõmbahe miilde jäänüq? Keeleoppajaq märkväq sakõstõ, et mõnõq aśaq tulõ lihtsäle pähäq oppiq ja miilde jättäq. Tuu man ommaq abis joonis ja haŕotus, miä ommaq seolõ jutukõsõlõ mano pantuq. Abis om ka juttõ kullõminõ. Arvatas, et ütte sõnna piät keelen kuuldma 20 kõrda, inne ku tuu periselt miilde jääs. Keeleoppusõ vormõga või ollaq sammamuudu. Häste kõlbas ka niiüldäq vastapeegeldämise meetod, kon parõmb keelemõistja kõrdas lausõ üle õigõn vormin. Kõgõ halvõmb meetod keele opmisõ man om viku iist turja kargaminõ ja pahandaminõ.

Mariko

Eesti [anti], võro [anťi]

Kullõ ja kae täämbä õdagu Eesti Laulu, a kõrv püüd iks kinniq määntsitki välläütlemise asjo. No miä tetäq – keelehullu elo. No näütüses sääne asi jäi täämbä kõrva, kuis võistlusõl üteldi vällä laulja Anti nimme.

Eesti helükõrra perrä või sõna vai nimi i-ga käändüdäq külh, a ei piäq sukugi pehmendet olõma, esiqeränis, ku um võõrassõna vai võõrasnimi. Näütüses AK-st kuuli täämbä Eesti laulu vaihõaol diktorilt kogoni sõnna gaas tävveste kõva s-iga. 

A võro helükõrra perrä, ku sõna vai nimi käänüs i-ga, sis um tä kimmähe ka pehmendet. Võõraqsõnaq ja võõraqnimeq kah. Nii et nt gaas um võro keeleh õkva kimmähe pehme s-iga [kaaś]. No ja Ant õkva niisama pehme t-ga [anť].

Võõridõnimmi pehmehüs 
eesti ja võro keeleh 
nime Ant näüdüse perrä.

Sullõv

Umgi paras aig alaq pandaq puid

Käve õkva katlaahjo kaemah, et kas vaest olnuq vaia puid pääle pandaq. Tulľ vällä, et olľgi õkva õigõ aig paar halgo alaq visadaq. Ütli tuupääle hindäette, et: "Umgi paras aig alaq pandaq puid." Ja jäi kullõma ja märkmä, kuis ma tuud ütle. Ütli sääntse intonatsiooniga, et edimädse sõna lõpp olľ korgõmb:

Näüdüs ütest kõrvajäänüst esiqmuudu
nõsõva-sadava intonatsiooniga lausõst

Naksi mõtlõma, et mille ma niimuudu ütle ja kas üteldü tähendüs või tuun olnuq vähä tõõnõ, ku ma ütelnüq ilma seo korgõmbasminemise jõnksuldaq. Mullõ tunnus, et ku ma ütle taad ilma jõnksuldaq, sis um tuu lihtsähe niiüldäq tuim väüdeq, et nii um, et puid umgi vaia alaq pandaq. A ku ma ütle tuu "gi" ülespoolõ jõnksugaq, sis kõlas tuu kuigi targutlõvalt, et näet, maq tiiä, et umgi aig ja maq teile tuud noq ütle.

 

Edimäst kõrda ma panni umbõs määnestki säänest intonatsiooni-muutust tähele jo kunagi ammuq soomõ keeleh. Ma ei tiiäq, mis lausih, a no umbõs sääntsih ku 

 

"Tottakai tää asia tulee lopettaa." 

 

Kimmähe olliq külh hoobis tõõsõq lausõq, a tulõ-õi inämb miilde. Vai ku võttaq sama lausõq ku võro keeleh, sis:

 

"Onkin aika laittaa uuniin puita."

 

Suumlasõq, kuis um, kas kõlas loomuligult vai mitte? Ja kas kõlas ka kuigi nigu vähä targutlõvalt? Vai kuis?

 

No eesti keeleh um kimmähe kah sakõstõ samma asja võimalik kuul-daq, kuiki hüvvi näütüt kõrraga miilde tulõ-õi. A ku võttaq sama lausõq, 

 

"Ongi paras aeg alla panna puid."

 

sis kuis olnuq, kas kõlas teile ka eesti keeleh tutvahe? Ja kas ka targutlõvalt? Vai kuis?

 

Sõbraq keeletiidläseq, kas tiiq kah olõt säänest "targutlõvat" üles-alla intonatsiuuni võro vai eesti vai soomõ vai inglüse vm keeleh tähele pandnuq ja kas taast um ka kiäki midägi kirotanuq?

Sullõv