Otõmpää ja otś

 Eläjänimetüseq om sääne osa sõnavarast, miä muutus küländ ruttu. Suurist eläjist ei olõq tohtnu uma nimega kõnõldaq, kas jahiõnnõ hoitmisõ peräst vai tuuperäst, et kurja hindä pääle es kutsnu. Tabusõnaq, nigu üteldäs. Üts sääne vana sõna vällä tsurbnu sõna om kahr (soomõ keelen karhu). Nii om nakat ütlemä eläjä kottalõ timä kahrõ karvadsõ kaska perrä. Vast viil ka tuu perrä, et kahr om kahrõ loomuga (ja tuu om esiki viil pehmele üteld).

Vana õdagumeresoomõ sõna kahru kottalõ om rekonstrueerit *okci [oktsi]. Umasütlejän käänüssen *okcen. Tuu om nakanu muutuma õkva nii nigu sõna üts : üte, eesti keele üks : ühe. Lõunaeesti keelen om kts-ist alalõ jäänü -ts: *otsi, nõrgan astmõn õnnõ -t: *otõn. Kõikin tõisin õdagumeresoomõ kiilin om edimält alalõ jäänü -ks. Nii om tuu sõna alalõ püsünü liivi keelen: okš ’kahr’.

Soomõ keelen om vana perändsõna kuju ohto. Tuu tegüsi nii, et edimält *oksi : ohden (arvsõna yksi: yhden muudu), a säält edesi kujusi nõrga astmõ vormist o-lõpuhelüga hellitüssõna ohto. Lõunaeesti keelen olõssi täpsäle samma tiid kujunu hellitüssõna *ot´o.

Kuis nii? Soomõ keelen om jo otso, mõni vast om kuuldunu ja esiki kahru pildiga kaubamärki nännü? Tuu tulõ tuust, et varajadsõq rahvaluulõ uurjaq arvssiq, et ohto om savo murdõ muutusõ läbi tennü sõna, õkva nii nigu soomõ kiräkeele metsä om paiguldõ mettä ja savolaisil mehtä. Tuuperäst muudiq sõs rahvaluulõt avaldavaq herräq sõna ohto kujulõ otso. Soomõ rahvalõ tuu esiki miildü, selle et sõna karhu ollegi joba umakõrda tabus muutunu. Otso võeti vasta ku vahtsõnõ ümbreütlejä nimetüs eläjä kottalõ, kinkal om lag´a otsaesine.

Nii sõs omgi võru keele parlatsõs küll välläkoolnu sõna otś : otõ tävveste helüsäädüslik. Põh´aeesti keelen olõssi *oks : ohe. Kats külänimme, Ohekatku ’kahrulätte’ Rapla kihlkunnan ja Ohepalu Kadrinan ommaq õkva puhtast põh´aeesti sõnast saadu. Otepää nimi Lõuna-Eestin om jälki saadu tuust vanast lõunaeesti keele sõnast otś : otõ.

Tuu, et mi arva, et harilik vana sõna kahru jaos om ott´ : oti ja et Otõmpää nimme seletedäs ku ’oti pää’, om mõotõt vanasaksa edenime Otto lainamisõst. Peritü sõna otś om edenimme Otto muiduki mõotanu ja avitanu luvvaq pehmendüsega kuiu Ott´.

Või viil küstäq, et mille om Otõmpää võroperädse nime kesken -m? Tuu om jälg sääl alalõ püsünüst umasütlejä käänüsse n-ist. Muialt om sääne -n kaonu, mõnõn ütsikun sõnan (maantii) ja kotussõnimmin om taa vahel alalõ püsünü, nt Soontaga vai baltisaksa traditsiooni Odenpäh. Ku õkva takan tulõ -p, sõs om hõlpsamb üteldä otõm- ku otõn-. Nii omgi jäänü. Kirälik traditsioon om suur mõotaja. Näütüses kunagidsõ vana võru keele *Kirämpää and´ saksa kiilde Kirrumpäh ja säält ummakõrda kirälikku eesti kiilde Kirumpää. Võru rahvakeelen -m alalõ es püsüq, kantsi Võru liina küle all kutsuti XX aastasaa alustusõn kas Kiräpää vai Kiräbä.

Küsümiisi tulõ manuq. Mille om kirälikun traditsioonin -d: Odenpe, Odempe, Odenpäh? Tuud küsümist olõ eiq kiäki kõrdapiten seletänü, a vastaküsümises halgatas, et mille om olõman saksa kardulisort Odenwald? Tulõ vällä, et üts vanasaksa nimi Otto kõrval oll´ ka Ode [oode], nõrga käändkunna umasütlejän om sääl niisamatõ n-lõpp: Oden. Üleskirutajaq sakslasõq teiq maakeelidse nime hindäle kodutsõs. Hää, et Läti Henrik kirut´ Odenpe, id est Caput Ursi ’seo tähendäs kahru pää’, nii ei jääq nime alguperä suhtõn kahtlust.

 

Saarõ Evar

PS. Postitusõ keeleaoluu osa om üle kaet Soomõ keele kõgõ vanõmba sõnavara etümoloogilidsõ võrgusõnaraamadu abiga. Lõunaeesti om sääl üts säitsmäst vanast keelest, minka abiga sõnnu kõrvuisi säetäs. Säält või ka lukõq, et otś-sõna küünüs Mordva kiili manuq: ersä keele оvtо ja mokša keele oftă ’kahr’. 

Kaeq kah tuud sõnaraamatut: https://sanat.csc.fi/wiki/Etymologiawikin_hakusanat

 

Paar palviid vanavarakorjajilõ

 Aastak oll´ 1888, ku tull´ vällä (postilehen „Olevik”) Hurda Jakobi üleskutsmine „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Hurt pallõl´ periselt kattõ asja: rahvakeele ja rahvamälehtüisi ülestähendämist. Kas tuu om kokkotrehvämine, et paar ja kats siin ütte ja samma hulka nimetäseq? Või-ollaq kah, selle et nii talina ku võro keeli saasõ paar tähendädäq külh kattõ, aga ka veetse suurõmbat nummõrd. Õnnõ talina keeli mi olõmõ harinu mõtlõma, et paari mano käüvit sõnno käänetäs mitmusõn, ku paarin olõvaq aśaq kääväq kokko (’paari(s)’, näütüsest paar kindaid), ja ainsusõn, ku nä omaq õnnõ osa suurõmbast hulgast (paar päeva). Esti rahvakeelin või asi ollaq tõistmuudo, nigu näütäseq ka „Eesti murrete sõnaraamat” ja „Vanapärase võru murde sõnaraamat”. Paari mano käüvit sõnno saat käändäq mitmusõn, ku jutt om ’katõst’ vai ’katsikist’ (võro keeli lammas tõi paari poigõ vai ka osti üte paari põrsakõisi), a sama häste passis mitmusõn käänmine ka sõs, ku jutt om ’paarist-kolmõst’ (saarõ keelen omal olnd paari räimid panni pöhjas, võro keelen: mi sei tuu paar räimekeisi arq). Võro kõnnõkeelen või ollaq tuu muud kah joba unõhtunu, nii et pand imehtämä, ku loet ao- vai pikkusõmõõta kottalõ, et paari päivi peräst massa sullõ arq vai paar verstu iks saa Puspurilt Plaanile. Vet Hurt om uman üleskutsmisen tal´tanuq kotost tutva moodo perrä: ku vaja kõnõldaq katõst(-kolmõst) aśast, sõs tä tarvitas mitmust, nigu paar palvi(i)d.

Hurt pallõs koŕataq rahvamälehtüisi ja sääl üleskutsõn ütles tä noode kottalõ vällä sõna vanavara. Mi olõmõ harinuq võtma sii sõna mõlõmbit puuli õkvatähendüsen: vara, miä om jäänüq vanast vai om peri vanast aost. Vara nigu näütäsi häädüst (iks vana vara, mitte vana koli), aga nigu annassi ka mõistaq, et tuud saa-ai vahtsõ ilma aigo inämb pruukiq nii nigu inne: tuu om ’saisma jäänü vara’. Üts löüdmine pand´ mu kaema taa aśa pääle hoobis vahtsõ silmäga. Põlva kihkonnan, õkva Hurda Jakobi naabrikülän At´stõn (Adistõn) elli hää laulja ja jutukõnõlõja Rammo Ann. Joba 1938. a. võõti tä juttu helüplaadi pääle. Üts ülesvõet jutt oll´ pininokest, kiä inemiisi nuumssivaq, et näid perän praadist tetäq. Sääl jutun pässiq nääde vangiq pagõma ja ku pininokiq kaema lätsiväq, oll´ ait joba tühi ja kõik vanavara vällä joba äräq joosnuq. Nii et vanavara tähendäs siin selgehe ’tagavara’. Tuu om midägi, miä tege su olõmise kinmäst ja om mõtõld tulõvaol tarvitamisest. Naksi otśma, kas tuu tähendüs ka muialt vällä tulõ. Esti Keele Instituudist vastati mu pallõmise pääle, et inämbüsi om tuu sõna külh köödet tähendüsega ’rahvalooming, muinsusesemed’, a Muhumaal om sõski üteld ma pane selle omale vanaks varaks (’tagavaraks’). Edesi: Wiedemanni sõnaraamat kuulut´ kah, et vanavara on Vorrath, tuu tähendäs ’tagavara’. Ja kõgõ viimätse kinnitüse and´ Esti Rahvaluulõ Arhiivist üts Vahtsõliina jutus, kos kõnõldi näläao kottalõ, et „niikavva iks eleti, ku viil mõnõl vannavarra oll´”. Jah, hääq võrokõsõq, kooniq om vannavarra, seeniq elämeq!

Urmas

Süütmä — näläst söödät, a ku sälg süüdäs, sis süüdät

Um kolmõ sorti sõnna süütmä.

Süütmä um võro keeleh üts torrõ kolmõ tähendüsega sõna. Vai õigõmbahe um kolm tävveste eräle süütmise sõnna. Algmuud um kõigil nail kolmõl sõnal iks üts ja tuusama süütmä, a tähendüseq olõ-õi samaq.

Üts süütmä um tuu, et ma söödä pinil kõtu täüs. Ku pinil kõtt tühi, sis piät täl kõtu täüs süütmä. Ja mitte õnnõ pinil. Latsil ummaq kah kõtuq tühäq, noil tulõvaq kah kõtuq täüs süütäq.

Tõõnõ süütmä um tuu, ku pinil kõrva takast süüdäs. Ei tiiäq, mille nail pinel kõgõ nuuq kõrvatagodsõq nii väega süüdäseq, a nii tuu um, et minkagiperäst näil nuuq alailma süütmä nakkasõq. No hindäl kah tõõnõkõrd mõni kotus süüdäs. Pää vai sälg vai miätaht või süütäq. 

Ni kolmas süütmä um sis tuu, ku pini tuud umma süütvät kõrvatagost süütmä nakkas. Sis tä timmä süüt. Nii niguq piniq iks hinnäst süütväq — tagajala küüdsiga kõrva takast kõhvitsõs. Ja nigu pinil, nii ka meil. Ku midä jälq süüdäs, sis iks tulõ hinnäst süütäq.

Nii et kas kedägi söödät, kostki süüdäs vai tuud süütvät kotust süüdät, egälütel naist tegemiisist um uma sõna süütmä.

Sullõv

Numbriq ja kiil

 

Mi ütel latsõl oll´ tullu kõva nohu. Saadi mehe apteeki, et küsügu säänest nohurohtu, miä passis katsõ-aastadsõlõ. Tä küsse võru keelen, sai rohu, massõ är, pand´ rohu kotti ja tull´ kodu. Naksimi sõs uurma tuud nohurohtu, selle et karbikõnõ tundu võõras. Aptiikri oll´ tälle andnu nohurohu, miä passis tarvitamisõs katõ- nika kuvvõaastaidsilõ. Saimi arru, et nii nigu mitmõq tõsõq inemiseq, es olõq aptiikri tennü vaiht võru keele numbriil kats ja katõssa.

Kats ja katõssa, nii nigu ka üts ja ütessä, ommagi hindävaihõl köüdedü. Ku kaia numbriid kümendsüsteemin, om ka lihtsä arru saiaq, mille nä ommaq köüdedü. Numbriq ütest kuvvõni ommaq väega vanaq sõnaq, uurali vai soomõ-ugri tüvega. Säidse om meile või-ollaq lainat indoeuroopa keelist. A katõssa ja ütessä ommaq noist hulga noorõmbaq sõnaq. Noidõ numbridõ tähendüs om: kats kümnest puudus ehk katõssa ja üts kümnest puudus ehk ütessä.

Üts väiku vikur om kah iks aśaga köüdet. Võru keelen käänüsseq sõnaq üts : üte, kats : katõ ja sõnnu katõssa ja ütessä moodustamisõ alussõs om umasütlejä käänüs üte ja katõ, minkast tulõva ütessä ja katõssa. Eesti keelen ei lääq numbriq segi selle, et eesti keelen muutus sõna tüvi umasütlejän käänüssen inämb: üks : ühe > üheksa, kaks : kahe > kaheksa.

Olõ tähele pandnu, et ku raamadupidäjäl om vaia häste täpsä ollaq vai ku mõnõl inemisel om vaia tõsõlõ üldäq telefoninumbrit, sõs sakõstõ tarvitasõq nä ütlemisel eesti kiilt, kukki muiduq kõnõlõsõq vabalt võru kiilt. Keeletiidläseq ommaq arvanu tuud, et ku uman keelen numbriq nakasõq inemiisi pääst ja keele päält unõhtuma, om tuu üts märk keele kaomanakkamisõst. A tuu olõ-õi jo määnegi uudis.

Fastrõ Mariko

Agenda Parva tiêeb sinno ensas ehk 400 aastakka trükitüt tartu kiilt

Sissejuhatus

Täpsäle 400 aastakka tagasi, 1622, tull´ trüküst käsiraamat katoliku papi jaos, kon ommaq kõrvuisi liturgia tekstiq läti, tartu, poola ja saksa keelen. Seod või pitäq tartu kiräkeele alustusõs. Väega võimsas alustusõs, selle et lõunaeesti teksti om kirotanuq opnu inemine, kinkal taa kiil oll´ selge imäkeele tasõmõl. Piä kimmäle oll´ tuu autor üts noist, kiä opsõ Poola-aigsõn Tartu jesuiite kolleegiumin. Arvatas, et tä ollegi peri maarahva hulgast. Raamatit tävveligult tartu keelen, nigu näütüses katõkismus-lauluraamat, and´ Tartu kolleegiumi veliskund kah vällä, a nuuq olõ-i alalõ püsünü.

Kiräviis

Mu puult päälkirjä pantu kolmõ sõnaga fraas tiêeb sinno ensas iseloomustas tuud põhja, midä Tartu jesuiidiq keelele säädseväq. Kõgõpääst tiêeb, mitte tege. Sääne verbivorm kuulu üleminekimurdilõ lõunaeesti ja põh´aeesti vaihõl. Sukugi saa-i taa olla Otõmpää vai Sangastõ kandi kiil 400 a tagasi, selle et Otõmpääl kõnõldi 100 a tagasi kah iks tege.

-o sõnan sinno om kah traditsiooni alustus, et tartu kiil nakas´ pruukma peräsilbi o-d.

-õ kirutaminõ tähega -e sõnan ensas ’õnsas’ om kah üts tartu keele tunnusjuun. õ-d ehk vokaalharmoonian tagapoolist e-d (ɣ, ɘ) või kirota e-ga. Vokaalharmoonian edepoolist e-d võidi kirotaq kah e-ga, a oll´ tendents kirotaq tuud poola muudu ie-ga.

Rassõ om inemisil usku, et mets~metz tartu kiräkeelen olõ-i tal´nakiilsüs, a tuud piässi lugõma [mõts].

 -ie om Agenda Parva (AP) tekstin üts viguriga asi, minka sõski joba Andrus Saareste ärq selet´. Tuu anna-i edesi korgõnõnut ülipikkä e-d, nigu või tundudaq. Ülipikkä hellü vai sõna kolmandat väldet and edesi hoobis tsirkumfleks (ˆ) tähe pääl. Ku pall´o sääne kolmanda välte helü 400 aastakka tagasi korõmbas läts, olõ-i mõõdõt. Kimmäs om, et -ie tuud nättüst es märgiq. Kuigi, inemise nimme kolmandan välten Peep om kirotõt Piep, sõs või jo tunduda, et märk külh. A ku näet, et ka inemise nimme Peedo om kirotõt Piedo... ?! AP tekstin om kirotõt ka kiëdä (kedä) ja miehele (mehele). Tulõ leppüq, et -ie man om tendents märkiq tuuga terävät edepoolist e-d, nii nigu poola kiräviie -ie vastas vinne jeele (e).

Muun osan om AP kiräviis ärq tiinnü vana kiräkeele uurjidõ kitüsõnaq ülivõrdõn. Ku nii hää kiräviis olõs edesi lännüq ja tuud ei olõs saksaperäsüisiga är tsurgit, sõs olõs lõunaeesti kiil joba hulga varahampa saanuq kõvas kiräkeeles.

y-ga AP tekstin om nii, et kui seod lukõq -ij, sõs saat õkva õigõ aru kätte. Taa om esiki parõmb ku ütskõik määne lõunaeesti vai eesti kiräviis täämbädseni pääväni.

Prooviq lukõq

Noq ku jo kiräviiest midägi tiiät ([-õ] kirotõdas e-ga, piäq meelen, a inämbäste om -e iks harilik [-e]!), või pruuvi näütüses abielutõotust lukõq, tuud puult, midä miis pidi papi ütlemise perrä kõrdama:

Mina N. wetta sinno N. hennele omas heiges nink laulatetus abi naises. Mina teota sinno armata, auvusta nink ütz heige abi elo sino-ga piddädä.

Eyka taha mina sinno maha yättä amak surmani.

Ni heigete olgu Jumal Isänd mino wâese henge man kui mina sedä söämest sulle teota.

Nigu nätäq, om 400 aastakka vana sõnavara arvu saiaq külh, ärq om kaonu sõna amak ’kooniq’. Sõna õigõ om kirotõt h-algusõga: heige. Sõnan isänd om -i madaldunu e-s: esänd, liitsõnast eyka om saanu ega ~ õga.

 

 Varatsõmbaq uurjaq

Agenda Parvat ommaq õkva pääle löüdmist häste uurnu timä arhiivist üleslöüdjä aoluulanõ Otto Freymuth ja murdõuurja Andrus Saareste. Mõlõmba tüü ilmu 1938. Üts, kiä ildamb viil midägi tähtsät keele kottalõ om tähele pandnu, om tartu kiräkeele uurja Jaak Peebo, ku tä kirot´ Vastse Tõstamendi saamisluku. Tõsõq autoriq (Vello Helk, Pomozi Piitre), ommaq analüüsnü aoluulist ümbrüst, kuis sääne hää keelega raamat Tartun sündü ja Braunsbergin ärq trükitüs sai.

Ärq trükitüs sai? Muuhulgan, lõunaeesti saavalõ käändele käänet passiiv Tahat sina ristitus saya? om AP-n kah olõman.

Kaasaignõ om Agenda Parva tartu kiil viil tuu poolõst, et sääl es märgitä üttegi hõkki. Urvastõn tüüd tennü Gutslaff mõnikümmend aastakka ildamb oll´ tuuga iks väega hädän. Timä ja inne tedä viil Sangastõ Rossihnius tahiq hõkki t-ga märkiq (sahkut ’saaguq’), a plaan laidõti mahaq, et sinnäq ei ollõv midägi vaia. Tuugi om traditsiooni alustus.

Raamadu "Agenda Parva" kaas. 

Pilt om peri: 

http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/agenda_parva1

Raamadu "Agenda Parva" sisulehekülg. 

Pilt om peri: 

http://etbl.teatriliit.ee/meedia/agenda_parva1/agenda_parva_lehekulg

Lõunõeesti keeleq ja rahvaq VI

Kuq ohostõduq ummaq lõunõeesti keeleq 

ja midä näide hääs tegemä pidänüq?

 

Kõgõ hullõmb um tarto keele sais

Ku võro, seto ja mulgi keele hääs tetäs parhilla umajago edendämistüüd, sis kunaginõ uhkõ lõunõeesti kiräkiil, tarto kiil, um seo ilma aigo jäänüq kõigist kõgõ kehvembähe saisu. Um külh kooniq viimätseniq aoniq olnuq mõni kiränik, kiä tarto keeleh kirotas. Naist Traadi Mats ummi tartokiilside dialuugõ ja luulõtuisiga um jo ütsindägi tarto keele kirändüsligult tähtsäs tennüq. 

 

Siski um tarto kiil täämbädse päävä lõunõeesti keelist ainugõnõ, mink pästmises ja edendämises ei olõq tegünüq mitte määnestki ütiskundlist liikmist. Ku egäl tõõsõl lõunõeesti keelel um uma instituut, nii suur vai väiku ku tuu kelgi um, uma lipp, uma aoeht, umaq sõnaraamaduq, opimatõrjaaliq, ka mõni tunnikõnõ koolih, mõni umakiilne rühmäkene latsiaiah ja viil ütte ku tõist edendüstüüd, sis tarto keelel midägi säänest olõ-õi. 

Võro ja seto kiil UNESCO maailma kiili vereväh raamatuh

 

Muidoki ummaq ka võro ja seto ni esiqeränis mulgi kiil väega tõsitsõhe ohostõduq keeleq. Võro ja seto keele ohostõdus um 2009. aastagal saanuq ka rahvusvaihõlidsõ kinnütüse ÜRO haridusõ ja kultuuri allasotusõlt UNESCOlt, kiä um naaq sisse pandnuq umma maailma kiili verevähe raamatuhe märgüssega kimmähe ohoh ("Võro-seto – definitely endangered language", kaeq tuust pilti ülevästpuult). 

Midä sis tetäq tulõ?

 

Kuigi nii võro, seto ku mulgi keele hääs tetäs ka parhilla hääd tüüd, jääs tuud siski selgehe veitüs. Naidõ miiq põlitsidõ lõunõeesti kiili pästmises um hädäste vaia naidõ keelekogokundõ haridussüstiim kipõstõ ja kõrraligult ümbre kõrraldaq umakiilses. Vai sis väega suurõ ja kimmä uma keele osaga katskiilses. 

 

Um vaia lõunõeesti kiili ammõtligult tunnistaq ku umaette kiili. Um hädäste vaia haardaq naaq keeleq kõrraligult üteh Eesti keele-, haridus- ja meediäpoliitikahe. Võro keele kotsilt umgi tuud jo 2019. aastagal ette pandnuq Võro Instituut (kaeq järgmäst pilti), a siiäni olõ-õi naid ettepanõkiid joht viil Eestih naidõ poliitikidõ kujondamisõl kuigi tõsitsõhe kuuldaq võet.

Võro Instituudi 2019. aastagal tettüq ettepanõgiq Eesti keele-, haridus- ja meediäpoliitiga tävvendämises (avaldõduq: Iva, Sulev 2020. Kakskeelsus ja keelepoliitika võru-eesti näitel — Sirp). 

 

Ku seod kõkkõ joba ligembil aastil tõsitsõhe ja häste läbimõtõldult tetäsiq, sis olnuq miiq lõunõeesti keelil viil küländ eloluutust. 

 

Midä muud, ku tulõ sis luutaq ja ekäpiteh takast tougadaq, et kõik naaq hääq aśaq miiq kiiliga lähkümbäl aol johtuma naanuq. Ja et miiq maal iks rahu ja rikkus püsünüq, et kõkkõ taad hädätarvilist miiq kiili hääs kõrraligult tetäq saanuq.

Sullõv

Seo olľ pikembä lõunõeesti kiili ja rahvidõ luu viimäne jago. Seo luu edimäidsi jakõ saa lukõq seostsamast võro keele blogist ja tervet luku saa kullõldaq Helüaida tiidüsjutu jaost.

 

Mino mõnu, mõnu mino

Hiina põhisõna dao jaost löüse Mäll Linnart esti keelen vastussõ kulg, miä paistu tälle paŕõmb vastus ku tii. Olõ arvanu, et samast tüvest tulõ ka kulumine (selle, et miä liigus, tuu kulus), a etümoloogia tuud ei tunistaq. Sarv Miku jutu perrä jälq paistus, et osast tuudsamma mis kulg, võõśe tähendädäq vana sõna mõnu: „Sõna "mõnu" algseks tähenduseks on isejuhtumine, isetoimumine.” Midä olõssi umalt puult vastussõst pakkuq võro keelel? kulg-sõna om meil jo puudus, a mõnu’ga om tõõńe lugu. Ku Harglõn kaav´ati, et mõnõ opõtaja jutussõn olõ-i sõnamõnno, sis tuu vaśt oll´ külq midägi sinnäq Miku usutu tähendüse poolõ: jutt es joosõq esiqhindäst ja es tõmbaq ka kullõjit üten. Tõist vanna tähendüst ’toon, meloodia’ olõ-i Võromaalt üles tähendet, Mulgimaalt külq: temä äälel om ää mõnu (Trv). Nii et mõnu om jo vanast ka siinpuul tutva olluq. Vai ku vanast? Pakutas, et mõnu tulõ minemä-tüvest. Tostsamast tulõ ka keelevahtsõndusõ aigo soomõ keelest laańat menu (põh´aesti rannakeelen niisamadõ olõman, a õnnõ tähendüsen ’lärm; lai jutt’). Ja tuu juhatas meid umakiilse mino/minu mano, miä kah om kinmähe minekist peri, a või tähendädäq: 1. ’minek, minemine’; 2. ’kulu; väljaminek’; 3. ’nõutavus; ostetavus’ (sõs nigu tal´na keele menu); 4. ’hoog; edenemine’. Sõna om ütine ranna- ja võro keelele (küünüs viirtpite ka tarto kiilde), muialt Estist om õnnõ ütsikit näütit. Imelik külq: ku kulu ja põh´aesti kulg(ema) ei käüväq põh´a poolõst kokko, sõs mino ütles minekit ka kulu mõttõn (suuŕ mino om `väega leeväl (Räp)). Mullõ paistuski, et mõnu või miiq kiilde ollaq jo ammuq laańat põh´aesti keelest, ku uma lõunõesti mino tähendüs joba pall´o lajast tükke minemä (ka vadja menu’l omaq olluq tähendüseq: ’minek, kulg; väljaminek, kulu’ a viil ka ’asi, lugu, juhtum; komme, tava’).

Ku nüüt kõrrast tullaq umahussõnno mano, sõs mõnus om Võromaal õnnõ veetse tutva olluq, ei tiiäki, mis tähendüsen. Paistus, et tuu asõmõl om tarvitõt sakõstõ makus-sõnna, miä täämbädsel pääväl mõos sääl kottal või-ollaq võõralt (päält liha `kuivamise om makuss sann Har; Nood́ega (lepa- ja kasehalgudega) saa sann hüä makuss Rõu; Vanal inemisel om livvaśt `sü̬ü̬mine magusamp ku `taĺdreka päält Räp; magusa suuga ’mõnuga’ Ää maeguga sü̬ü̬ki süvväs paĺlu magusamba suuga Nõo). Ka nimisõnal magu om mitmal puul Estin olluq tähendüs ’mõnu, rahulolu, rahuldus’. „es olõʔ ü̬ü̬l makuʔ ,” ülti kehvä makamise kottalõ Vahtsõliinan. Ja Urvastõst om ka näädüs magu-sõna tarvitamisest tähendüsen ’olemus’: „t́iä `tundsõ ravva maku, `mõistsõ `rauda raguda sõ̭ss, ku raud oĺl kõ̭kõ `pehmemp”.

elomino ei olõssi selle ilma aigo hään tähendüsen mõtõldav, innemb sõs elomagu (tund elost maku). Ja mass miilde tulõtadaq ka imelist ummasõnna kokoś/kokuś ’koondatud, kompaktne; sobiv; mõnus, hubane’, miä nigu annassi mõistaq, et kogosa tundõ and häie asjo ja esiqhindä kokkovõtmine.

Lätteq Internetin: „Eesti murrete sõnaraamat”, „Eesti etümoloogiasõnaraamat”.

Urmas